1912. aasta 15. aprilli varastel tundidel murdus pooleks ja vajus põhja tolle aja maailma suurim laev Titanic, viies märga hauda 1522 pardal olnud 2224-st inimesest. Tohutu jäämägi oli 600 kilomeetrit Newfoundlandist lõunas lõhestanud paberinoana hiiglase kere. Kuidas ja miks — need on küsimused, mis ei anna senini paljudele rahu.

Üks Titanicu-huku maailma tuntuimatest ekspertidest, ajaloolane Tim Maltin (39) kulutas kuus aastat, et mööda maailma reisida, arhiivides tuhnida, teiste asjatundjatega konsulteerida ja tuua filmis „Titanic: Case Closed” päevavalgele dokumendid, mis varem olid tähelepanuta jäänud. Filmis tõestab ta, et ilmastikunähtused mängisid Titanicu hukus olulist, kui mitte määravat rolli.

Paljud tunnistajad, sealhulgas ka lähima laeva SS Californiani kapten Lord, väitsid huku järel toimunud ülekuulamistel, et nägid veepinnal hõljuvat mingit udu. Maltin hakkas uurima, millega tegu, ja leidis, et tunnistajad ei valetanud. Lord ei suutnud elu lõpuni oma reputatsiooni taastada — oli raske uskuda, et ta näinud Titanicu signaalrakette -, ometigi leiab Maltin, et kapten polnud süüdi ega valetanud. Veepinnal nähtav olnud „udu” oli osa miraažist, mis tekib kuumade ja külmade õhukihtide segunemisel. Ta võrdleb seda näitlikult uduse pildiga, mida võib näha kuumal suvepäeval maanteel kaugusesse vaadates. Ekspert analüüsis 75 laeva logisid, et teha täpselt kindlaks, millised olid Titanicu huku nädalal selles piirkonnas ilmastikuolud.

Hukuöö oli vaikne ja haruldaselt selge, taevas särasid tähed. Seetõttu oli kapten ja kaks valves olnud vaatlejat kindlad, et näevad jäämäge horisondi taustal ka kiiresti liikuvalt laevalt õigeaegselt. Aga nad nägid mäge alles siis, kui oli hilja. Maltin väidab, et see juhtus sellepärast, et haruldased ilmastikutingimused põhjustasid horisondi muteerumise: miraaž näitas horisondi taset kõrgemal, kui see tegelikult oli, varjates jäämäe. Jäämägi oli nähtamatu! Sarnase nähtuse illustreerimiseks näitab Maltin filmis fotosid, mis on tehtud Soome rannikul, ning vestleb Newfoundlandi kalameestega, kes räägivad, et on olnud sarnase nähtuse tunnistajateks. Miraaž tekkis sellest, et Golfi hoovuse kohalt tekkivad soojad õhuvood põrkusid äsja Titanicu huku piirkonda nihkunud külma Labradori hoovuse pealt kerkivate jahedate õhuvoogudega. See pani valguse murduma ja lasi horisondil kõrgemana paista. Ebatavalisi olusid soodustas Arktikast sellesse piirkonda liikunud kõrgrõhuala, mille sarnast seal polnud ammu fikseeritud. Teised uurijad on näidanud, et huku hetkel oli ka Kuu Maale antud piirkonnas väga lähedal, mõjutades olusid.

Maltin väidab, et optiline illusioon mitte ainult ei varjanud jäämägesid, vaid muutis arusaamatuks ka Titanicult vilgutatud morsekoodi ja välja tulistatud signaalraketid, mis segunesid sillerdava tähistaeva ja kõrgendatud horisondi illusiooniga. Mitmetes logiraamatutes, mida Maltin uuris, oli see miraaž ja „udu” sel ajahetkel fikseeritud; külmade vete piirkonnas polegi need nii haruldased.

„Aastaid ei usutud, et Titanicu vahitornis olnud vaatlejate juttu, et jäämägi kerkis selgel ööl justkui udu seest välja. Nüüd teame, et nad rääkisid tõtt,” ütleb Maltin. „Minu uuringud näitavad, et Titanic uppus atmosfääritingimuste täiusliku tormi keskpunktis.”

Varasemad teooriad, nagu see, et kapten oleks purjus olnud või laeva teras liiga nõrk, on ümber lükatud. Ta rõhutab, et Titanic ei uppunud inimliku eksituse, vaid väga eriliste tingimuste kokkulangemise tõttu, mida meeskond ei osanud kuidagi oodata.

Muuseas, see teooria kerkis üles juba 1992. aastal Briti valitsusraporti järel, kuid seda ei uuritud edasi.

Teise esilinastanud dokumentaalfilmi autor, Titanicu vraki 1985. aastal 3,8 km sügavuselt merepõhjast avastanud okeanoloogiaprofessor Robert D. Ballard kinnitab, et Titanic oli ehitatud koguni 16 veekindla kambriga, mistõttu laeva omanik oligi kindel, et see on uppumatu. Ehitajad olid veendunud, et ka kõige hullema stsenaariumi korral, milleks loeti kahe laeva kokkupõrget, jääks Titanic kaheks-kolmeks päevaks vee peale. Just selle veendumuse tõttu paigaldati Titanicule vaid 20 päästepaati, vaid neli paati rohkem, kui seadusega nõutud. Seadusega, väidab Ballard, lausa soodustati tol ajal väheste päästepaatide olemasolu, sest arvati, et siis ehitavad laevamagnaadid veekindlamad laevad.  „Parem veekindlad laevad vähemate päästepaatidega kui romud paljude päästepaatidega. Laevad ise pididki päästepaadid olema,” selgitab uurija tollaseid veendumusi. Nii pääseski vaid umbes 700 laeval olnud 2200st inimesest.

Kuid „uppumatu” Titanic ei olekski uppunud, kui ta oleks otse jäämäele otsa sõitnud, väidab Ballard. Kui vahid viimasel hetkel jäämäge märkasid, anti laevale tagasikäik ja muudeti kurssi, et kokkupõrget vältida. See aga täielikult ei õnnestunud, laev riivas jäämäge vee alt ja see lõikas laeva külje lõhki, tekitades tohutu lõhe, mis läbistas viis veekindlat kambrit ja kahjustas kergelt kuuendat. Titanic oli ehitatud nii, et kahe kambri purunemisel oleks alus suutnud veel ise sadamasse sõita. Laev oleks vee peale jäänud ka kolme või nelja kambri purunemisel või vähemalt püsinud pikemat aega vee peal, ning abi oleks kohale jõudnud. Viie-kuue kambri purunemisel oli aga kõik läbi. Kuna ka kambreid eraldavad vaheseinad ei olnud piisavalt kõrged, tungis vesi kiiresti teistesse kambritesse. Võimalik, et laupkokkupõrke puhul oleks kannatada saanud vaid mõned esimesed kambrid. Paradoksaalne, aga laev ja reisijad oleksid siis pääsenud, ütleb Ballard.

Oleks, mis oleks, aga rohkem teeb Ballardile muret tänapäev. Laeva vraki avastajana on ta selle pärast kõigist rohkem mures, sest tänapäeval on mini-allveelaevade ja mittemehitatud sukeldumislaevade muretsemine üha rohkematele rikastele jõukohane. Ballard väidab, et praegu käib Titanicu kontrollimatu kahjustamine, röövimine ja rüvetamine — mitmel pool on näha Titanicu kerel värskeid kahjustusi, kui allveelaev on sinna „maandunud” või mingit kohta riivanud. Kadunud on legendaarne rooliratas ja mastikorv, kus vahid jäämägesid pidid silmas pidama. „Kahju on pöördumatu, kuid me saame veel midagi ette võtta,” nenditakse filmis.

Palju kordi Titanicut vee all uurinud mees räägib, et laeval on endiselt palju inimeste jälgi, mida tuleks aga käsitleda hauatähistena. „Igal pool on näha kingapaare. Meri ja veealune elu on võtnud kõik, kuid nad ei tea, mida teha paari kingadega. Sa võid leida ema kingad, mille kõrval on tema väikese tütre kingad. Ja see on nende hauatähis,” ütleb Ballard.

„Maailm peaks mõistma, et me ei pea vee alla sukelduma ja sealt kõik ära tooma. Inimesed ei tohiks seal aardeid jahtida. See on meie kõigi ühispärand ja kui me tõesti tahame inimkonna ajalugu ookeanis talletada, peaksime alustama Titanicust.” Laeva kaitsmine valveseadmetega on nüüd ka valitsuste tasandil plaani võetud.

Pole vaja vist mainida, et samaaegselt nende kahe filmiga saab näha ka James Cameroni legendaarset filmi „Titanic”, mis on nüüd kolmemõõtmeliseks ümber töödeldud. Kunagine kassahitt lööb taasesilinastudes juba praegu laineid.