Tõde 1990ndate Eestist jääb rahva eest varju
Viis aastat tagasi andis äsja justiitsministriks saanud Rein Lang mulle intervjuu, kus nimetas Eesti riigisaladuste skeemi skisoidseks.
Langi häiris väga, et meil on salastatud kümneteks aastateks dokumente, mida teadlased ja tudengid peaksid just täna saama lugeda ja analüüsida. Näiteks Eesti astumist Euroopa Liitu kajastavad paberid.
Küsisin, kui palju salajasi pabereid oleks võimalik avalikustada?
“Usun, et üle poole,” vastas Lang.
Ministri julgus meeldis mulle. Toompeal, Kadriorus ja mujal hoitakse turvaaladel hunnikute viisi salajasi dokumente. Need sisaldavad seni varjatud infot Estonia laevahukust, jäägrikriisist ja teistest olulistest sündmustest. Selliste salamaterjalide avalikustamine toimub väga vaevaliselt, sõltudes üksikute tippametnike südametunnistusest.
“Ma loodan, et suur osa saladokumentidest võiks olla kahe aasta pärast kättesaadavad,” lubas Lang. “Kui meil õnnestub seadust muuta.”
Lang pidas sõna. Ta kutsus kokku pundi kõrgeid ametnikke ja käskis neil koostada uue riigisaladuse seaduse.
Kaitsepolitsei ja välisluurega tegeleva teabeameti esindajad tunnistasid, et Langil on õigus: “Salastatud on rohkelt teavet, mille avalikuks tulek ei kahjustaks Eesti Vabariigi julgeolekut.”
Ekspertide hinnangul oli Eesti riik suutnud vähem kui 20 aastaga tekitada üüratu koguse salajasi dokumente. Neist suur osa oli sisult aegunud ega vajanud enam mingeid turvameetmeid. Paraku tuli neid hoida koos tõeliste saladustega tugeva valve all spetsiaalsetes hoidlates. Turvamine nõudis raha, mida Lang nimetas “riigi ressursside lihtlabaseks raiskamiseks”.
Võitluseks mõttetute saladustega töötas Langi töörühm välja lihtsa korra. Kõik riigiasutused kaponi välja pidid oma hoidlad üle vaatama ja põhjendamatud riigisaladused avalikustama.
“Seega ei saa avalikkuse eest edaspidi riigisaladuse sildi all varjata teavet, millele peaks seaduse kohaselt olema vaba juurdepääs,” kuulutas Lang.
Riigikogu võttis Langi ettepaneku 2007. aasta algul harvanähtava üksmeelega vastu. Saladuste ülevaatamiseks ette nähtud kolm aastat hakkasid tiksuma alates seaduse jõustumisest 2008. aastal.
Eesti paistis liikuvat ühes suunas kõige avameelsemate Euroopa riikidega. Näiteks Soome kaitsepolitsei avalikustas oma juubeliks päris palju põnevat infot. Suurbritannia vastuluure MI5 tegi sedasama.
Ma ei sidunud Langi seadusega siiski liiga suuri lootusi. Hästiinformeeritud allikatelt kuulsin, et teatud saladuste hoidjad käisid ringi vingus nägudega. Esiteks tähendas paberite läbivaatamine lisatööd. Teiseks võisid tulla päevavalgele ammu kinni mätsitud, ebameeldivad asjad.
Eesti Vabariigi kõigi tarbetute saladuste avalikustamise kuupäevaks on jäänud kuni tänaseni 1. jaanuar 2011. See daatum seisab juba mitu aastat punases kirjas minu kalendris.
Olen päris üllatunud, et vähem kui aasta enne finišit soovib Lang oma suurt saavutust ise surnuks kägistada. Ta on koostanud justiitsministeeriumis eelnõu, mis näeb ette riigisaladuste ülevaatamisest loobumist.
“Teabekandjate ülevaatamine ja ümbermärgistamine kolme aasta jooksul ei ole otstarbekas ning nõuab liigset ressurssi,” kirjutab Lang seletuskirjas.
Ühtegi uut kuupäeva ta välja ei paku. Tarbetute saladuste avalikustamisel on lõpp, enne kui see alatagi jõudis.
Kuhu kadus see Rein Lang, kes rääkis võitlusest Suure Venna vastu ja inimese õigusest teada, mida riik teeb?
