Tõe näoline Aare Pilv
Pilv (31) astus kirjandusse üheksakümnendate
keskpaiku, kui seda künnist ületati rohkem hulgi kui jae. Temagi tegi
seda Tartu ülikoolis kirjandust õppides rühmituse Erakkond
koosseisus.
Möödunud pühapäeval korraldas
Pilv Tartus heli-, pildi- ja tekstietenduse “Näoline”, et
esitleda oma uut raamatut, kus luule ja proosa pole teineteisest eraldatud ei
sisuliselt ega isegi formaalselt. Omavahel segatud olid programmis ka
Pilve enda videovõtted ning katkendid mängufilmidest. Ja tema
tekstegi võis vaheldumisi ekraanilt lugeda ning autori esituses
kuulda.
1994 Viljandis keskkooli
lõpetanud kirjanik nakatus luulepisikust sealsamas ja
samal ajal. Oma toonast loomingut ta ei häbene ning on osa sellest
avaldanud ka esikraamatus “Üle” (1996). Viljandist Tartusse
tulek ning adapteerumine möödusid tunduvalt paremini kui vastupidine
teekond Viisul, Põiel ja Õlekõrrel. Magistrikraad on
käes, talvel valmistub Pilv kaitsma doktoritööd esialgse nimega
“Kirjutav mina ja mina kirjutamine”, juhendajaks Peeter Torop.
Esialgu hoomamatu sisuga pealkirja all käsitleb ta tegelikult üsna
konkreetset nähtust – kirjanike autobiograafilisi
allüüre oma loomingus, peamiselt Madis Kõivu, Tõnu
Õnnepalu ja Jaan Kaplinski näitel.
Pilve peatses
doktoriks promoveerimises pole kahtlust. Ta näeb juba praegu välja
nagu üks tõsine teadusemees – korpulentne, prillitatud, alati
vaoshoitud ja kaaluka sõnaga, kuid näol
kõikemõistev ja kõikeandestav muie. Nii et kui loed
tema uuest raamatust (lk 12): “...need on ju selle poisi õed.
Õnnetud. Nad surid eelmisel aastal ära, aga ärkasid jälle
ellu, kuid nende kehad ei tunne enam midagi”, siis esiteks tundub see
täiesti usutav ja teiseks ei tundu see üldse hirmus.
Pealkirja “Näoline” võttis autor ühest
samas kogus leiduvast luuletusest, mille lõpuridades ta nii
küsib kui hüüab: “kui tõenäoline ma olen?/ kui
tõenäoline ma olen!” Mingi assotsiatsiooni soovis tekitada ka
oma eelmise raamatuga “Nägemist” (2002). Mille kohta kirjutas
Ivar Sild süüdimatult: “Tunda on stiililisi otsinguid ja
püüdu vabaneda eelmisest Aare Pilvest, kes oli kaemuslik
eksperimentaator ja kelle maailm sulas kuhugi ploomipuu võrastikku koos
Kalju Kruusa omaga.”
“Sillal on
õigus,” möönab Pilv.
Pikemaid jutte ta
kirjutada ei kavatse. Proovis seda “Näolise” tagumises osas,
mille tekstid olid esialgu mõeldud veel pikematena. “Aga siis
leidsin, et ma ei oska jutustada.”
Märksa tihedamalt kui
ilukirjanikuna on Pilv üles astunud kriitikuna ja kultuuriloolasena.
Kõige uhkem on ta ise lugude üle, mille kangelastelt on
saanud positiivse tagasiside. Näiteks Triin Soometsalt Loomingus kirjutatu
järel. Või näitleja Tanel Joonaselt, kes leidis, et Pilv on
tema kohta kirjutanud seda, mida ta ise tunneb, aga pole suutnud
sõnastada.
Lisaks kirjandusele kirjutabki Pilv palju
teatrist, on saanud ka TMK aastapreemia.
Selgitan kirjamehele oma
arvamust, mille kohaselt Eesti kirjanduskriitika on täiesti metsik
maastik, kus igasugune profaansus läbi läheb. Teatrikriitika on palju
paremas seisus.
“Teatrikriitikal on tugevamad
traditsioonid,” arvab Pilv. “Kirjanduskriitika läks 90ndatel
hästi vabaks. Reeglid peaksid olema rangemad. Autorid võiksid
distsiplineeritumad olla. Aga muidugi sõltub kõik toimetajate
st. Ega ma ei kujuta hästi ette, kuidas näiteks fs tellib Loomingule
arvustuse ja siis ütleb autorile, et see on jamps, tee ümber.
Tegelikult on üks väga lihtne põhjus, miks teatrikriitikas
tundub vähem suvalist ja jampsi olevat ka see, et teatrikriitikat
avaldatakse vähem kui kirjanduskriitikat, sest lihtsalt teatrikriitika
avaldamise kohti on Eestis vähem – ja see töötab juba
iseendast mingi tihedama sõelana, tekib vähem olukordi, kus
näiteks on vaja lihtsalt “ruum ära täita” või
mingit teost iga hinna eest arvustada ükskõik kuidas,
ükskõik kelle poolt. Raudami poolt soovitav totaalarvustus oleks
teatri puhul täiesti mõeldamatu.”
Ise
hiljuti loetust tõstab Pilv esile Mehis Heinsaare kahte
raamatut. Äsjailmunud “Rändaja õnne” ning veidi
varasemat “Artur Sandmani lugu”, mis polevat üldse nii vilets
romaan, kui ilmumisaegne kriitika leidis.
Kirjanduse ehk laiemalt
tekstiloomisega on Pilv nii kokku kasvanud, et mõtleb päris hulk
aega, kui küsin, millega ta siis leiba teeniks, kui kirjutada ei
saaks. Pakub kõigepealt tõlkimist, siis filosoofiat, kuid
möönab samas, et mõlemad distsipliinid on ikkagi suurel
määral kirjutamisega seotud. Lõpuks ohkab, et küllap
hakkaks ta sel juhul Viljandis taksojuhiks.
Tartu esitlusel uurin
Aare elukaaslase Sirle käest, kas Pilv oli enne etendust närvis, ja
kui, siis mille üle. Sirle teeb suured silmad ja selgitab, et Aare on kogu
aeg täiesti rahulik, võib-olla isegi maailma kõige rahulikum
inimene. See olevat tema silmapaistvaim iseloomujoon.
Järgmisel päeval väidab Pilv, et pole ta nii rahulik midagi ja
tegelikult vihastavad teda üsna paljud igapäevased pisiasjad. Ja
meenutab, millal üks selline asi juhtus – mõne päeva
eest festivali “Eclectica” üritusel kinos Illusioon, kus ta
läks vahepeal välja suitsu tegema, tagasi tulles pidi aga uuesti
pileti ostma, sest turvamees ei lubanud teda muidu saali.
Süüdistan Pilve, et sotsiaalne paradigma on tema loomingus
väga nõrk. Selle peale ta ei pahanda, võtab süü
omaks (“Ei oska midagi kosta. On küll nõrk”). Ja kui ma
sedastan, et tema esitluse video jättis mulje, et ta suhtub irooniliselt
kõikvõimalikku liikumisse (rongiga, sõõris
ümber toki), siis ütleb Pilv, et midagi sellist ta küll ei
mõelnud, aga kui mulle tõesti nii paistis, olgu pealegi
nõnda.
17. septembri õhtul kell 19 näeb Aare
Pilve interdistsiplinaarset esitlusõhtut “Näoline” ka
Tallinna publik NO Teatri ruumides. Kindlasti mängib autor seal ka oma
lemmikmuusikat.
“Avastasin enda jaoks sel suvel Eesti
hip-hopi, millest ma varem teadsin peamiselt Chalice’i. Nüüd on
lisandunud näiteks Tommyboy, eestivene taustaga Skazo ning Toe
Tag.”