Tondi välimus sõltub vaatajast
Süvenegem juuresolevasse illustratsiooni. Tegemist näib olevat ühe ja sama vaidlusaluse tondiga: ringirändava torujüriga, vahest ka puusepaga - kõige jubedama nähtusega uues Euroopas. Vasakul selgub, kuidas ametiühing teda näeb, parempoolsel plakatil aga, kuidas ta ise tahab välja näha. Kaks äärmiselt sümboolset pilti, mis toovad meid otse probleemi tuumani.
Poster vasakul jäljendab 90. aastate kuulsat reklaami, kus Anna Nicole Smith müüs kaunikesti siivutute žestidega naiste aluspesu. Sõnum jõuab pärale: sisserändaja müüb libuna oma tööjõudu, ja sealjuures poolmuidu. Ent foto on kõnekam. Mida ka proua Smithist ei arvatud, kujutati teda tema ametiks korralikult varustatuna. Paraku ei saa sama öelda siinse kõhetu kuju puhul. Ta küll pakub ennast, ent tal näivad puuduvat eeldused hinna üle kauplemiseks. Kahtlust üksnes süvendab asjaolu, et pildilt puuduvad tööriistad.
KOLMANDAST JA kõige huvitavamast signaalist saab aru alles teise posteriga võrdlemisel. Ametiühingu plakati töölislibu on kujutatud põrgulikus tühjuses. Tal pole tausta ega isiksuslikke tunnusjooni. Ükski rõivaese ei markeeri ei tema ajalugu ega loomust. Isegi kella pole talle jäetud... (Karmim analüütik ütleks, et tegemist on inimpalge elimineerimisega.)
Teisel pildil seevastu on kõik kohad kultuuri täis. Torumees poseerib surnud meistri taieste, ehissepise, kellatorni ja renessansiliku võlvi taustal. Ja ta pole kinni nööpinud paremat traksi, kuigi on vasakukäeline. Arvata võib, et mingi mõttevälgatuse, hajameelsuse ajel.
Alandatud keha ehitusametiühingu plakatil on, nagu olema peabki, põhimõttetu. Torutangidega meister kõneleb prantsuse keeles.
Je reste en Pologne. Venez nombreux. “Mina jään Poolasse. Tulge teiegi, ja hulgakesi." Sõnum ilmus juunis Poola turismibüroo netilehekülele otsekui rahustav kommentaar Prantsusmaa rahvahääletuse puhul, kus le plombier polonais sümboliseeris tööjõu vaba liikumisega kaasnevaid ohte. (See kujunes ootamatult hitiks: kodulehekülje külastajate arv suurenes kümme korda, pilt olevat avaldatud 250 väljaandes Sydneyst Bogotáni ja Prantsuse turism Poolasse kasvas 20 protsenti.)
BYGGNADSI KAMPAANIA tegi Rootsile omajagu kahju. Seda mäletatakse veel Riias ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni peakorteris Brüsselis. Vastupidiselt Byggnadsi esimehele Hans Tillyle, kelle meelest plakat oli naljakas, nähti selles posteris protektsionismi, mis mängib rassilistel ja soolistel eelarvamustel. (Ma ei imestanud sugugi, et ehitajate ametiühingutele seostus Ida-Euroopa odavate naistega. Ilmselt tulenes see ametühingujuhtide Tallinna-retkede iseloomust.)
Seksisümboolika on küllap kõige tavalisem viis hierarhia paikapanemiseks. Feminiseeritud keha, jalad õhus, osutab allaheitlikkusele (ja jätab vähe kahtlusi, mismoodi ametiühingud end säärase tööjõuga suhtestavad). Milliseid tundeid peab esile kutsuma Poola sanitaartehnik, selle üle võib väidelda – ent igatahes pole see kaastunne.
Üksikud erandid välja arvatud, kujutab siinne meedia võõrtööjõudu kaastunnet väärivate, ekspluateeritud ja justkui pisut alaarenenud inimestena. Meelsasti näiteks vanaldase, eksleva pilguga mehena, kes varjab end kühvli taha. Ka selliseid leidub - näiteks leedulased, kes 40 Rootsi krooni eest tunnis koristavad, ja tailased, kes meelitati Lysekili poolmuidu torusid keevitama.
ENT KUI SEE oleks peamine probleem, poleks meil olnud blokaadi Vaxholmis ja reklaamikampaaniaid linnas. Rootsi ametiühingute esimene mure pole lihttöölised, kes 60 krooni eest teevad tööd, mida nemad ise ei taha, vaid oskustöölised, kes 120 krooni eest rügavad teha tööd, mida rootslased tahaksid ise teha - aga 140 krooni eest. Ent seda dilemmat plakatitel ei näidata. Ehitusametiühingu plakat, kus võõrtöölist kujutatakse ahistatud nõrgukesena, on seega omamoodi soovunelm.
Mõni aeg pärast blokaadi pidi valatama tohutu korsten Jönköpingi lähistel. Nagu kombeks on, pidas ehitaja NCC (Stockholmi börsil noteeritud suur ehitusettevõte, aastakäive üle 45 miljardi Rootsi krooni - toim) läbirääkimisi kohalike ehitusmeeskondadega. Rasked läbirääkimised, sest töö oli keeruline (libiseva vormiga pidevvalu) ja kõrgel (palgalisa kõrguses töötamise eest) ning kolmes vahetuses (vahetuselisa), aga ka õhtuti ning öösel. Kui tööde algus hakkas kätte jõudma, küsis NCC, kas 58 000 Rootsi krooni kuus sobib. Kahjuks mitte, leidsid ehitustöölised. Nad ei saa kindlal ajal puhata ja selle eest tuleb maksta eraldi lisatasu. 62 000 oli nende pakkumine.
NCC TÄNAS, kuulutas läbirääkimised lõppenuks ja leidis oma Poola tütarfirma kaudu 24 töötajat sealt. Need valasid 122meetrilise korstna oodatust pisut kiiremini, vähemate kätega ning 36 000 eest kuus - pluss söök ja eluase."Palga-dumpning!" hüüdsid lugejakirjad ajakirjas Byggnadsarbetaren. Võib ka nii öelda. Kas oli tegu ka ekspluateerimisega? Jah, kinnitab ehitustööliste ametiühingu Byggettan esimees Torgny Johansson. Tema hinnangul leiab alati aset nördimapanev kurnamine, kui välismaalane saab töö mõne krooni võrra odavamalt kui Byggettan oma liikmetele välja kaubelnuks.
Kui ma Jönköpingisse saabun, on korsten peaaegu valmis. Räägitakse, et suhted rootslastega, kes tellimust ei saanud ja nüüd rügavad all maas, pole südamlikud, küll aga korrektsed. Üksnes vahel... "Mul on siin neli kraanat," ütleb Rootsi montöör. "Kaht juhivad poolakad, kaht rootslased. Viimastel läheb alatasa midagi katki." Millele ta vihjab? "Lihtsalt et see on veider - puht statistiliselt - kas sulle ei tundu?" ( Sõidetakse täie vaardiga ja samal ajal jäetakse pidurid peale. Siis lähevad kaitsmed. Helista remondimehele... Ma tean, olen seda ise ükskord teinud, mis viis palgakõnelusteni.)
VALUVORM, kus 12 meest askeldavad elutoa suurusel pinnal, asub 120 meetrit maapinnast. Pool Vätternit on näha - kuni Visingi saareni välja. Ja siis pean ma ronima üles mööda keelatud redelit. Selle ümber on kaitseks tuuleiilide ja peapöörituse eest mähitud must kotikile. Ainus ebameeldivus on, et terve ehitus vappub kord poole tunni jooksul – siis, kui platvormi tungraudadega kasvavale korstnale järele upitatakse.
"Kuuldavasti ei tohi te pressiga rääkida," ütlen mina. "Võibolla küll. Aga ma olen suguküps ja räägin, kellega tahan." Niipea kui ma kuulen seda murrakut, taipan küsimuse sobimatust. Hutsuulid! Peaaegu kogu korstna juures töötav meeskond on kahe naaberküla mägilased Karpaatidest. See on Poolas ainus rahvas, kes kannab rahvariiete juures relva, pikka kitsast sõjakirvest. Aastasadu on nad elatunud lambakasvatusest (ja reisijate röövimisest mäekurudes). Õieti ei mõiganud neile ei feodalism ega kommunism, nüüd tabavad ka kapitalismi ootamatud probleemid. Kui mitusada illegaalselt USAsse reisinud hutsuuli leidsid, et Wal-Marti ostukeskuses Chicagos maksti neile mustalt töötamise eest liiga vähe, andsid nad ettevõtte kohtusse - ehkki neil polnud õigust isegi riigis viibida. Ja näib, et nad võivad protsessi võita (vt. www.waltmartjanitors.com).
Kuidas elab härra Wendelin Duliban Smålandis, uurin krigisevas tõstukikorvis korstna otsast alla sõites. "Kas see on Småland? Päris hästi, aga Cannes'is oli toit parem." Ta tuli otse Rivierast, enne seda ehitas Saksamaal ja Inglismaal. Pole juba mitu kuud lapsi näinud. "Sihantsed ajad. Hinge sees hoidmiseks tuleb ringi rännata."
SAMA TÕSTUKIGA sõidab öine vahetus üles. Nad pole üksnes ühest külast, vaid tegu on nelja vennaga. Küsin kõige vanemalt, kas töö on keeruline. "Pole keeruline ega raske. Enamikus harjunud värk" Makstakse hästi? "Muidu ma siin ei seisaks, sest sarrustamine nimelt ajab mind öökima." Parema meelga teeks Stanislaw Smulski puutööd, ent ta on Düsseldorfis valanud suuremaidki vigureid. Kakskümmend aastat tagasi alustas ta rännakuid Euroopa ehitustel. Neid tehnika oskussõnu, mida mina vaevalt tunnen kahes keeles, oskab tema neljas. Korstna juures räägitakse inglise-saksa segakeelt, aga nad on kinni püüdnud ühe nende arust kentsakalt lõbusa rootsikeelse sõna, ja see käibib sõjahüüu eest. "Ankarskena!" – ankrurööbas. See kõlab betooni tulekul või kui toimub midagi muud tähtsat.
Hakkan oma ülesande pärast ebamugavust tundma. Lõpuks küsin insener Wojciech Leskowilt, mis tunne on teenida pisut üle poole kõrval töötava rootslase palgast. Ja nagu arvata oligi, ei meeldi see küsimus talle.
"Te võibolla ei usu, aga ma ei ole sellele kuu aega mõelnud. Olen nautinud võrdsust. Poola on seniajani feodaalne, saate aru? Ülemuse juurde minek on nagu käik kirikusse, kus sekrtärid on preestrid... Siin teretavad kõik üksteist nagu võrdsed. Siis ei mõtle raha peale. Ent kui te juba küsite: minu Rootsi kolleeg sõidab 18 aastat vana Saabiga. Ta teenib rohkem, aga elatustase on meil võrdne. Niikaua, kuni ma ei pea oma palka kulutama Rootsis, oleme võrdsed. See siin on lühike tööots. Pikema puhul oleksin nõudnud temaga võrdset palka."
MUL ON VEEL TEINE ja raskem küsimus. Ent valgus veikleb, ulatub Huskvarnani välja, ja kõik vakatavad ning langetavad tööriistad. Terve ilm puhkab veel hämaruses, ainult meie supleme heledas valgusvihus, otsekui seisaksime majaka otsas prožektori paistel.
Ei taha enam kellelgi tuju ära rikkuda. Küsin selle asemel Stanislawilt luba talle pärast ehituse valmimist külla tulla. "Tulge Szczepanowisse augustis, siis saate kõigi kümnega kokku."
Szczepanow, vaevalt 50 km Krakowist, on üks vähestest küladest, kus veel näeb traditsioonilisi ristpalkmaju. Müürsepp Stanislaw Smulski sai oma Irenega 11 last. Esimene sündis aastal 1964, noorim 1985. Nad elasid pikka aega vanas ilma tualeti ja veevärgita kahetoalises köögiga majas, sest hektarilist maalappi omav müürsepp oli kahtlane sell. "Näljas ei oldud ja räbalates ei käidud, ehkki läbi aeti üsna kasinalt," räägib Stanislaw juunior. Nüüd elab ta alpikuuskede ja õunapuudega palistatud suure aiaga kahekorruselises kivimajas, kus on massiivne mööbel ja kristallvaasid. Lastel on omaette toad ja peamiselt surfavad nad internetis.
STANISLAW ON murelik, ta ei mäleta, millal õed-vennad viimati koos olid. Peaaegu kõigil on külas oma maja, ent nad viibivad seal harva. Bernadetta on olnud koristajaks Norras, Mirek, Stanislaw, Pawel ja Leszek tulid just Jönköpingist, Rafael Stavangerist haigla ehituselt, Marta on surnud, Agnieszka korjab Meinzi lähedal hiinakapsast ( 43 Rootski krooni tunnis, kõik elamiskulud tasutud), Beata õpib Itaalias pangaametnikuks, Edyta läks pärast abiellumist Šveitsi ja pesamuna Basia tahab astuda Lausanne'i ülikooli. Kõigil on tehnikum seljataga, ent keegi oma erialal ei tööta. Stanislawi mäletamist mööda pole keegi töötu olnud.
Muidugi leidub tööd ka Poolas, ütleb Stanislaw, ent ta ei tööta selle hinna eest, kui pole just sunnitud. Ta on ehitajate hulgas üpris tuntud ja nõutud inimene. Kui Poolas saab ehitusel 9000 krooni (neli alampalka), "siis välismaal kolades peab saama vähemalt kaks korda nii palju". Naised lõkerdavad köögis, mehed istuvad pisut pühapäevaselt närtsinult tohutu söögilaua ääres. Ma küsin Rafaelilt, mida ta Stavangeris ametiühingutele vastab, kui need nurisevad, et ta palga alla lööb. Ta on välja renditud firma Adecco kaudu, teenib 126 Norra krooni, 30 krooni alla Norra ehitaja palga. "Ametiühing valvab oma tööturgu, mitte minu," vastab Rafael. "Nad hoolitsevad ainult selle eest, et ma ei töötaks üle 7,5 tunni, aga mida peale töö Stavangeris veel teha on?"
Nüüd on ta pisut ülekohtune. Vastupidiselt Rootsi ametiühingute keskliidule on Norra Fellesforbundet seisnud hea selle eest, et ehituses on kehtestatud miiniumumpalk, mis kaitseb sisserännanud töölisi nende konkurentsivõimet pärssimata. Ka need, kes töötavad illegaalselt, võivad otsida kaitset Norra ametiühingutelt. Rootsis seevastu vajavad nad ise usaldusmeeste eest kaitset, sest need käituvad otsekui piirivalvurid.
RAFAEL SMULSKI ei hinda Norra tööjõudu kõrgelt. Nemad vajavad iga asja kohta kasutamisõpetust. Aga mis veel sakslastest rääkida… "Need ei suuda isegi naisterahvale ilma juhendita läheneda." Rafael Smulski võib näida väga eelarvamuslik, aga ta on lihtsalt vihane. Selle üleoleva suhtumise peale, mida lubavad endale need, kes saavad halvema töö eest temast paremat palka ja mängivad juba noorena pensionäre: "Millal kohvi antakse?"
Aga sa ei saa eitada, et kisud nende palku alla. Selle peale tõuseb Rafael nii tormakalt püsti, et tool kukub põrandale. "Ole nüüd rahulik," ütleb vanem vennas. Ent Rafael sätib end keset vaipa, suskab käed sügavalt taskusse, langetab pea ja pungitab kõhu õieli ette. "Arva, kes see on. See on monument Norra vastupanuvõitlejale. Käed taskus - Norra vastupanu Hitlerile!"
Ta on jälle ebaõiglane, samas tulivihane. Ta ütleb, et kui Norra ja teised poleks Hitlerile alla andnud, ei peaks tema seisma Stavangeris ehitusel ja pahuras tujus head nägu tegema. Siis meisterdaksid norralased tema veranda kallal Szczepanowis ja ta saaks nende vastu olla mõõdukalt sõbralik ning üleolevalt armulik. "Euroopa oli see, kes meid sinna viis!"
Kaaskodanik, neela meelepaha alla ja püüa mõista. Papa Smulski müürsepakäed ladusid kunstipäraseid võlve, ent ajalugu andis talle osaks kanda kive Jossif Stalini viimase monumendi jaoks. 50 000 inimest ehitasid Katowice terasekombinaati, mis valmis 1979 ja kümme aastat hiljem oli küps pankrotiks. (Praegu püüab keegi India ärimees seda jalule aidata.)
RAFAEL SMULSKI rünnak on vahest sama kohatu kui ametiühingu kampaania, ent mitte nii alusetu. Eelkõige on selles üks tähtis iva. Rikkad ei saa arvestada vaeste kaastundega. Poolakad ja lätlased on suures enamikus normaalsed inimesed, kes ei sõtku vanadel konnasilmadel. Aga kui neid süüdistatakse liiga väheses solidaarsuses rahvastega, kes ajaloo vältel tõmbasid parimad loosid - vahel ka passimise teel, kui demokraatia seisis vastamisi diktatuuriga -, vaat siis on vana asja meeldetuletamine küll silma väärt.
Rootsil on vahest eriti raske taibata, et EL-is me osaleme ajaloos tagasiulatuvalt. Või et kellelgi võib olla arveid esitada ka meile. Saksamaal pole kunagi olnud võimalust ajarongist maha astuda, mis seletab nende leplikkust miljonitele tööotsijatele varjupaiga andmisel. "Hiljuti toodi meid siia sunnitööle, nüüd tuleme vabatahtlikult," võidakse sakslastele otse näkku öelda. Häbematu kild. Aga mida sellele vastata?
Meil turvab oma tööturgu kõige jõhkramalt ehitusametiühing. See on arusaadav, sest kaitsta on äraarvamata palju. Vähem arusaadav on laiav toon. Byggnads annab mõista, et välismaalased toovad lisaks madalale palgale riiki ka madala kõlbluse. Need inimesed mõtlevad üksnes endale, nad ei tee väljagi põhimõttest "võrdne tasu võrdse töö eest" ja mõnigi kord ei hooli maksudest. Ühesõnaga käitumine, mis on täiesti võõras Rootsi ehitajatele ja nende organisatsioonile, kes alati ja kõikjal kaitsevad ametiühingu põhiideid, rõõmuga maksavad makse ja eales ei kasuta kedagi ega midagi ära.
MA VABANDAN retoorika pärast, ent just nii näeb asi välja vaadatuna Byggnadsi ja hulga teiste organisatsioonide poolt, kes praegusel ajal paluvad ühiskonna usaldust "korra ja õiguse" tagamisel töösuhetes. Järgmises artiklis uurin ma nende nõudmisi.
Varssavis on just maha lõhutud hotelli Forum pruunikas fassaad, mida rahvasuus kutsutakse "Rootsi kättemaksuks" ja mis seisis seal 1974. aastast. Tuhanded rootslased ehitasid 70. aastatel Ida-Berliinis, Prahas, Vilniuses ja Moskvas. Need polnud mingid võõrtöölised. Nad olid Skanska või BPA "välislähetusega", nii nagu lätlased Vaxholmis - ainult vastupidi. Teenisid 20 korda kohalikest enam, sõid kõige kallimates restoranides ja elatusid aupaistest, kui kusagil ringi liikusid. Nüüd on mitmed neist ametiühingu usaldusmehed. Võibolla nad mäletavad, et kogu üritus püsis selle najal, et nende maade töötajad saanuksid kuuli pähe, kui oleksid julgenud ametiühingute õiguste eest välja astuda?
Küll aga mäletatakse seda väga hästi Riias ja Varssavis, ning ilma kibeduseta. Rootslased tegid seda, mida nende asemel oleks teinud igaüks.
"Tondi välimus sõltub vaatajast" on neljas osa artiklisarjast, mis räägib töölistest, ametiühingubossidest ja kapitalistidest uues Euroopas.
Vt. ka:
* Tont sõidab väikeautoga, millel on välismaine numbrimärk
www.ekspress.ee/viewdoc/3D80C901C8F2041CC22570C700547E1F
* Kooliehitus kui Euroopa kurbmäng
www.ekspress.ee/viewdoc/5FCA7296F49298CCC22570CE004D3F7A
* Nenozimigite maal ollakse järeleandlik
