Aivar Juhanson

Mullu kevadel tutvustas menusaade “Pealtnägija” rahulolust säravat eestlast, kes tegi teoks paljude seiklushimuliste poisikeste unistuse – ta elas kolm nädalat Vaikse ookeani asustamata atollil.

Noorhärra ei peesitanud seal, vaid istus Eesti parima raadio­amatöörina 16–20 tundi päevas saarele püstitatud raadiosõlmes ja suhtles muu maailmaga.

See mees oli Tõnno Vähk (32), kes elab Merivälja teel asuvas kortermajas, on lõpetanud Riias asuva Stockholmi Kõrgema Majanduskooli ja juhib argipäeviti Eesti esimest riskikapitalifondi GILD Arbitrage.

Tegemist on (oli) bisnisega, kuhu väikesel inimesel polnud asja, sest minimaalne investeering oli 10 000 eurot.

Kohalikud “siniverelised” – Tiina Mõis, Tõnis Palts, Marcel Vichmann ja paljud teised – tõid oma säästud rõõmuga GILDi kätte, sest sealseil lipsustatud härradel oli väärtpaberivõlurite maine.

Raha voolas fondi koguni nii palju, et mullu suvel palus Tõnno Vähk investoritel suuremate summade mahutamise korral aegsasti ette teatada, sest “pidime juba mitmele hilisele soovijale eitavalt vastama”.

Kuni üleilmne finantskrahh selle klantspildi purustas.

Möödunud nädalal pidas GILD fondi võlausaldajatega ­Radissoni hotellis nõu. Kui Äripäeva ajakirjanik pärast kommentaare küsis, keeldus üldiselt lahke ja otsekohese jutuga Vähk neid andmast. Ka saalist väljunud mornide nägudega võlausaldajad hoidsid oma suud kinni.

Sel neljapäeval selgub, kas võlausaldajad nõustuvad laenud võlakirjadeks ümber konverteerima. Kui ei, siis võib fond lõpetamisele minna ja jõukad investorid jäävad väga suurtest summadest ilma.

Väljamaksed peatas fond juba mullu novembris. Sinna pandud raha on sellest ajast saadik ainult sulanud. Mullu viimases kvartalis kukkus fondiosaku puhasväärtus 473 kroonilt 242 kroonini ehk kaks korda.

Ekspress ei tea, palju sellest praeguseks järele on jäänud. Kas GILDi “võlurid” seda isegi teavad?

Mitmed investeeringud olid selgelt liiga riskantsed ja hämarad. Näiteks kui fond andis raha varem GILDis töötanud Alo ­Lillepea kinnisvaraäri tarbeks, siis jaotati summad mitme firma ja riigi (Eesti, Läti, Bulgaaria) vahel, mis lubas rääkida riskide jagamisest. “Tõnno on lihtsalt laps. Derivaatidega mänginud pankur, kelle sõbrad lubasid kinnisvarast 30 protsenti intresse maksta,” leidis üks pettunud investor tookord.

Klientide suurem mass ei teadnud toimuvast midagi. “Eriti head ja loodetavasti ka peagi osaliselt realiseeruvat potentsiaali näeme Armeenia kaevandusinvesteeringutes,” meelitas Vähk investoreid veel aasta tagasi. GILD lootis osaluse kullakaevandustes müüa hiljemalt tänavu märtsiks, aga ägiseb selle otsas seniajani. Suvel hoiatasid audiitorid, et pole kindel, kui palju kulda neis kaevandustes üleüldse leidub.

“Me pole püssi põõsasse visanud. Töötame investeeringutega edasi,” korrutab Vähk.

Üks oluline argument töötab tema kaitseks. Arbitrage on riskikapitali fond, rõhuga sõnal risk. Kõik prominentidest kunded pidid andma allkirja, et nad on professionaalsed investorid, kes mõistavad riski olemust.

Majandusbuumi ajal tundus, et ainus “risk” on oodatust suurem kasum. Tegelikult esines algusest peale võimalus, et suur osa rahast võib kaotsi minna.

Aga seda ei taha fondi jõukad investorid tunnistada. Neid huvitab raha tagasisaamine. Nende jaoks pole Tõnno Vähk enam ammu mingi ingel.