Toomas H. Liiv: “Meditsiiniliselt olen ma pedofiil”

Alaealistega tehtud sugukõlvatuste eest kolmeks ja pooleks aastaks vangi mõistetud Toomas H. Liivi esimene intervjuu trellide tagant.

See on mu esimene kohtumine langenud meedialegendiga. Juba 90. aastate alguses kihutas Toomas H. Liiv mööda ilma ja intervjueeris presidente ja kuningaid. Nüüd tuuakse ta kohtumisele valvuri saatel. Endisel staarajakirjanikul on seljas hallid dressid ja punane t-särk (mis ei kata haavaarme kätel). Vanade fotodega võrreldes on 37aastane mees 25 kilo kõhnem.
Liiv pole mitte ainult süüdimõistetud pedofiil, vaid läheb ajalukku esimese eestlasena, keda karistati ­seksuaalse sadismi eest. Lai avalikkus ei tea, et Liiv mitte ainult ei pannud poisikeste kallal toime sugukõlvatusi, vaid peksis üht oma ohvrit ja filmis seda, et sugukirge rahuldada. Videod on väidetavalt nii räiged, et kui neid kohtus kinniste uste taga vaadati, tuli väljast rahvas pärima, mis toimub. 
Kaheksa kuud türmis veetnud Liiv on selgelt närvis. Ta nägu tõmbleb aeg-ajalt, tihti räägib ta kinnisilmi ja palub korduvalt diktofoni sulgeda, et end koguda. Palub, et me mõne teema välja jätaksime. Tean, et kui tahan oma küsimustele vastuseid saada, tuleb olla kannatlik. Mind on hoiatatud, et tegu on võimeka manipulaatoriga, kellelt siirast patukahetsust ei maksa oodata.
Esimese tunni lasen Liivil lihtsalt rääkida, mida ta tahab. Nii kummaliselt kui see ei kõla, väidab endine meediamees, et annab intervjuu kaitsmaks oma ohvreid ja nende peresid. Ehkki press on rääkinud Liivi häbitegudest, said tema väitel märgi külge kõik, kes temaga suhtlesid. Samas pole talle probleem rääkida üksikasjalikult sellest, millise trauma tema kuritegude uurimine ja kajastamine temaga suhelnud poistele tekitas.

Tihti eeldatakse, et inimestel, kellel tekivad täiskasvanult sellised probleemid, on lapsena olnud endal mingisugused jamad...
(Tüdinult) No ära mulle hakka psühhiaatrilist analüüsi tegema, seda on juba korduvalt tehtud!
 
Sulle pandi mingi diagnoos ka?
Diagnoos on kahetine seksuaalsuundumuse häire.
 
Kas sa oled oma hinnangul haige inimene?
Küllap ma olen, aga see, kas see diagnoos tõele vastab või mitte – ma ei taha selle üle diskuteerida.
 
Kas sa ise nimetaksid ennast pedofiiliks?
Meditsiinilise diagnoosi mõttes nimetaksin küll.
 
Mis hetkel sa ise aru said, et see, mis sa tegid, on ebakorrektne, ebaseaduslik, et see on paha?
See on mingi nipiga küsimus? Kui ma sellest aru ei saaks, siis ma ei oleks ju süüdiv. Süüdiv on see inimene, kes annab endale aru oma tegudest, nende seaduslikkusest, nendega kaasnevatest tagajärgedest.
 
Kas sa enne tabamist ei mõelnud, et võiks proovida kuidagi katkestada neid suhteid või otsida abi?
Inimene loodab, et kõik läheb üle. See on minu teadmine ja see on nende inimeste teadmine, millist rolli see seadusevastane, karistatav pool minu suhtlemises mängis. See muutus järjest väiksemaks.

Paljudele inimestele tuli šokina, et sul oli selline topeltelu.
Mis asi on topeltelu? Selles mõttes, et ma liikusin nende lastega täiesti avalikult avalikes

 

kohtades ringi?

Ei osatud arvata, et niivõrd tuntud inimesel on selline saladus.
Kui ma hakkaksin näiteks vanglafolkloori üles kirjutama, siis olen mitmelt narkootikumide eest istuvalt inimeselt kuulnud erinevate poliitikute nimesid, kes nende käest kraami ostsid. Kui ma hakkaksin seda ajakirjanduses väitma, siis ma arvan, et see oleks ka nii mõnelegi šokk, kes nende eest riigi asju otsustavad ja millises seisundis, aga ma ei taha seda teha.
 
Kui sind vahistati, siis ilmnes, et kõlakad sinu huvist poiste vastu siiski ringlesid. Seleta, mis asju sa nende poistega ajasid.
Ma arvan, et siin on tegemist suhteliselt tugeva liialdusega. Meediakajastusest võib jääda mulje, et ma olen oma elus suhelnud 50 või 100 lapsega. Neid on ikkagi palju vähem, aga miks ma seda teen, seda on raske seletada. Jätame selle seksuaalse poole kõrvale. Aga see on vastuseta küsimus mu enda jaoks ka.
 
Tagantjärele torkas silma, et sa otsisid just lastega seotud projekte. (Kaks poistekoori, laste veebisait, kampaania “Ära löö last!” – toim.)
Aga on sul mõni fakt, mis seoks näiteks seda perioodi või minu projekte mingite konkreetsete seaduserikkumistega? Neid ei ole sellepärast, et neid ei ole.
 
Seal ei olnud siis vähimalgi määral taganttõukav jõud selline haiglane huvi?
Küllap mitte.
 
Küllap mitte?
Kui ma ütleksin, et ei, ei olnud, siis sa hakkaksid naerma või vähemalt su lugejad hakkaksid naerma.
 
Mulle tuleb meelde, et keegi isa olla omal ajal käinud kuskil lehetoimetuses ja ähvardanud sind maha lüüa, kuna sa olla saatnud armastuskirju tema pojale.
Oi jumal, kas ma näen nii loll välja?
 
Kusagilt see jutt ju alguse sai.
Tead, ma tahaksin nagu, et kui kellelgi on midagi öelda, et ta ütleks seda oma nime all ja avalikult. Mind on lihtsalt ära väsita­nud see, et inimesed ütlevad, et keegi nägi midagi, kuulis midagi kelleltki kolmandalt, tähendab, see on mõttetu jutt ja sama mõttetu on mul vastu väita, et see niimoodi ei olnud. (Katkestab salvestuse, et end koguda.)
 
Millal sinust sai pedofiil?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Me võime rääkida sellest, millal ma esimest korda üle seaduse piiri astusin, aga ma ei taha sulle isegi seda praegu öelda. Kas see on kaasasündinud, kas see on mingite elusündmuste tõttu kaasnev probleem või haigus, ma ei oska seda öelda, sest ma ei ole spetsialist. Ma ei ole vastust leidnud, kuigi ma olen selle üle mõelnud, ma olen lugenud, ma olen uurinud.
 
Populaarne rahvatarkus ütleb, et ju see lapsepõlvest tuli – kas vähe ema­armastust või isa andis liiga palju rihma või kuritarvitati sind ennast.
Ei, vaat see ongi veider, et kui mulle ekspertiis tehti, esitati samasuguseid küsimusi, aga ei olnud midagi sellist.
 
Kui sul endal oleksid lapsed, mis oleksid sinu jaoks ohu märgid, et suhe, mis on tekkinud täiskasvanuga, ei ole korrektne?
Ma arvan, et seda on võimalik lapse olemusest ja käitumisest välja lugeda. Ei saa anda sellist lihtsat vastust, mis on ohu märgid. Lihtsam variant on see, et ära üldse usalda kedagi.
 
Nii vist ka ei saa?
Ei saa ja see piir on tohutult habras. Mulle tundub, et seoses minu juhtumiga on see piir veelgi äärmuse poole liikunud. Selles mõttes, kui hundist palju rääkida, siis hakkad igal pool hunte nägema.
 
Saan aru, et sa pakkusid, et võiksid teha võimudega koostööd. Mida nimelt?
Meie ettepanek oli, et kuna kohus saab inimesele panna mitmesuguseid kohustusi, lisa- või asenduskaristusi, siis arvestades mu tausta ja oskusi, võiksin ma aidata  Eestis luua pedofiilide nõustamiskeskust.
See ei ole niivõrd meditsiiniline nõ ustamine, aga midagi anonüümsete alkohoolikute tüüpi. Paraku ei huvitanud see prokuratuuri ja ka kohus ei arvestanud seda. Ilmselt ma olen siis niivõrd ühiskonnale ohtlik ja pean istuma siin.
 
Öeldakse ju, et pedofiilia ei ole ravitav.
Lugupeetav uurija väitis mulle ka seda, et krooniline alkoholism ega hasartmängusõltuvus ei ole ravitav. Kui sa võib-olla mäletad aega seitse-kaheksa aastat tagasi, kui minust tehti esimene avalik depressiivne inimene ja kui ma sellest ise kirjutasin Ekspressis, siis tookord ma avastasin, et on küll võimalik joomine päevapealt maha jätta ja kasiinos mitte käia. Ma olen mõned korrad hiljem kasiinosse sattunud ja ma pole kunagi seal suutnud olla üle 15 minuti.
 
Sa usud, et kui tuleb ükskord päev, kui sa siit vaba mehena välja kõnnid, siis poisid sind ei tõmba intiimses mõttes?
Ma arvan küll niimoodi.
 
Oktoobris tuli uudis, et sa müüsid oma maja. Miks sa müüsid?
Kui ilmusid esimesed artiklid, et mind on arreteeritud, teatas pank, kellelt ma olin majalaenu võtnud, et “positiivse perspektiivi puudumisel paluks kõik laenud ja krediidid kahe kuu jooksul tagasi maksta”.
Kusjuures huvitav nüanss on, et kui see müük toimus, siis maja ostja tahtis kinnisvarabüroo kaudu laenu võtta ühest Eesti suurpangast. Tal oli põhimõtteliselt laenuleping taskus, ja talle keelduti laenu andmast, kui tuli välja, kellelt ta maja ostab. Õnneks on olemas ka Läti panku, ta võttis laenu Lätist.
 
Samal päeval kui Ekspressis ilmus uudis sinu majamüügist, lugesid sa eeluurimistoimikust enda kohta kogutud tõendeid ning laste ütlusi. Ja öösel üritasid kambris enesetappu, kasutades žiletti ja antidepressante.  
Võtsin sisse hunniku tablette ja üritasin veene läbi lõigata ja siis on selle koha peal tükk tühja maad ja must auk. Hommiku poole ööd tuli pilt ette korrus allpool vangla ambulatooriumis, kus siis mul mingeid kohti õmmeldi, mingeid kohti seoti ja viidi mind haiglasse vaatlusele ja edasi Tartusse, kus ma olin 50 päeva psühhiaatrias.
Pärast ma mingil hetkel lugesin kokku, et mul oli või on – need pole kuhugi kadunud – 27 lõikehaava. Ma küsisin arsti käest, et kuidas see võimalik on, et ma elus olen pärast seda. Siis see arst vaatas ja ütles, et mind olevat päästnud see, et ma esimese kolme kuuga vanglas võtsin 25 kilo kaalus alla – siis kuidagi veenid on peitunud, et ei saa neid nii lihtsalt kätte.
 
Mõned ütleksid, et ka enesetapukatse on manipuleerimise vorm.
See on paraku selline üritus, kus sa ei tea ju seda piiri.
 
Ehkki sa oled varem karistamata, said sa selle para­grahvi järgi maksimumkaristuse. Olen kuulnud kohtumajast, et saatuslikuks said väga rängad videod.
Ma ei kommenteeri.
 
Nii rängad, et kui neid vaadati, siis tulid naabersaalist inimesed küsima, et mis teil toimub siin.
Ei, seda küll ei ole olnud. Mina võin kohtusaalist öelda selle politseiniku kommentaari, kes mind pärast kohtuotsuse ettelugemist alla kongi konvoeeris. Ta ütles täiesti rahuliku häälega – inimene on töötanud seal ilmselt aastaid –,
ütles mulle ilma vihkamiseta ja suhteliselt emotsioonideta, et “kuule, kui sa oleksid kellegi ära tapnud, oleks sulle vähem antud”.
 
Mis su plaanid on vabanemisel?
Ma ei tea. Selleks tuleb kõigepealt välja saada, selleks tuleb mõistuse juures püsida. Selleks tuleb olla selles seisundis, et ma suudan kellelegi veel kunagi kasulik olla, sest vahepeal ma tundsin, et ma enam ei suuda, et ma olen vaimne invaliid.
 
Sa usud, et Eestis edasi elamine on siiski võimalik?
Ma arvan, et edasi on võimalik elada igal pool. Küsimus on lihtsalt selles, mida inimene teeb, kellega ta suhtleb. Kui mul enne oli telefoniraamat peaaegu täis, ligi 500 numbrit, siis ega ma enamikust neist inimestest praegu väga puudust ei tunne. Ja need, kes on alles jäänud, kes minuga suhtlevad – ma arvan, et nendest täitsa piisab mulle.

Eesti esimene seksuaalsadist 

 

- Toomas Liiv, kes lisas oma nimele H, et eristuda samanimelisest luuletajast, on tavatu persoon. Ta kohtus presidentide, kuningate ja vürstidega, Saddam ­Husseini ja Yassir Arafatiga juba siis, kui enamikul oli raske pääseda Soome. Suhtekorraldajana esindas ta nii Hannes Tamjärve kui ka Illar ­Hallastet, korraldas valimiskampaaniaid ja mõtles välja Maarja-Liisi jogurti.
- Seda rabavam oli avalikkusele, kui ta 2006. aasta 30. mail lastepilastamises kahtlustatuna ühe oma ohvri kooli juures kinni võeti. Liiv on keskmise pedofiiliga võrreldes haritum ja paremal järjel.
Tema ohvrid, keda kriminaalasjas tuvastati kolm, üks 10aastane ja kaks 12aastast poissi, pärinesid korralikest peredest.
- Liiv sõbrunes ka kõigi peredega ja võitis nende usalduse, nii et nad andsid notariaalse volituse käia lastega reisimas. Sihtkohad olid eksootilised – Venezuela, Omaan, Araabia Ühendemiraadid, Egiptus ja Türgi. Just anonüümne vihje mehe ohtrate välisreiside kohta lapseealiste poistega äratas võimude huvi. Pärast mitu kuud kestnud jälitamist võeti Liiv kinni.
- Kõige inkrimineerivamad olid Liivi Viimsi kodust leitud võikad videod. “Need kolm videosalvestist olid tehtud Toomas Liivi enda poolt, tema enda elukohas ja sinna oli talletatud ühe väikese poisi äärmiselt jõhker peksmine kolmel korral. See peksmine oli väga intensiivne ja äärmiselt kannatanut alandav, kuivõrd kannatanu oli ihualasti Toomas Liivi voodil,” räägib prokurör Eve Soostar. Tähelepanuväärne on, et omal ajal juhtis Liiv kampaaniat “Ära löö last”.
- Ehkki kohtualune väitis, et filmis rihma ja vitsaga jagatud ihunuhtlusi jälgimaks kõrvalt iseennast, leidsid ekspertiis ja kohus šokivideoid vaadates, et Liiv rahuldas poisikesi pekstes sugukirge. Ilmselt just see sai otsustavaks, et kohus mõõtis antud paragrahvi järgi maksimumi – viis aastat. Tõsi küll, lühimenetluse tõttu võeti karistusest kolmandik maha.
- Ometi kaebas Liiv otsuse edasi ja taotleb vangistust tingimisi. Võib-olla kõige üllatavam tõik on see, et tema ohvrid ja nende pered mitte ainult ei ole Liiviga tänini kontaktis, vaid toetavad teda. Tõestuseks saadab Liiv ohtralt väljavõtteid toetuskirjadest.