Toomas H. Liivi salaelu

Toomas H. Liiv piiras teiste hulgas ka tuntud Eesti suurärimehe 11aastast poega.

Organisaatori ja meediaspetsialistina saadavad Toomas H. Liivi vaid kiidusõnad, aga sedasama annet kasutas ta ka oma haige kire rahuldamiseks, tehes seda üllatavalt süsteemselt. Üks kohti, kus kahtlustatav pedofiil viimastel aastatel ohvreid jahtis, oli tema asutatud interneti lasteportaal www.seikleja.ee, mis pakkus uudiseid, meelelahutust ja mänge.
Teiste seas meelitas ta seal mõne aasta eest ühe suurettevõtja 11aastast poega. Eesti äriringkondades mõjukas džentelmen soovib nüüdseks koolilõpuealise poja nimel jääda anonüümseks, kuid nõustub Ekspressile juhtumit meenutama. Ta kahetseb, et ei teatanud omal ajal Liivi tegevusest politseile. “Ta tegeles sihipäraselt noorte poiste võrgutamisega,” julgeb mees nüüd öelda.
meilivahetus poisi ja Liivi vahel algas arvutiteemadel, kaldus peagi hinge­ellu ja tipnes kuu hiljem kutsega bowling’u­mängule. Kui poiss juba teist korda kellegi Toomasega kohtuda ­tahtis, luges isa kirjavahetust ja kohe tekkis tõsine kahtlus. “Miks peaks üks täismees poisiga sellistest asjadest rääkima?” imestab isa.
Kui lapsevanem Mustamäel ­asuvasse bowling’usaali läks, leidis ta Liivi poole tosina samavanuse poisiga kuule veeretamas: “Ta ei osanud seletada oma motiive, miks ta astus poistega usalduslikku kirjavahetusse ja kutsus neid bowling’ut mängima.” Tema poja suhtlus kahtlustatava pedofiiliga katkes päevapealt, kuid kuna isa jättis kindlate tõendite puudusel politseisse minemata, pääses Liiv vaid ehmatusega.

Tragöödia veepargis
Oleks Liivi tegevus varem luubi alla võetud, võinuks mõni tragöödia olemata olla. Viis aastat tagasi võitsid viis last Seikleja portaali kaudu kahepäevase reisi Serena veeparki Soomes. Õnnelike hulgas oli ka 11aastane Tallinna poiss Margus. Et poiss ei osanud ujuda, teatas tema ema soovist reisiseltskonnaga liituda ja pakkus, et tasub sõidu kulud ise.
Ent Liiv veenis naist, et reis on igati ohutu ja kaasasõitmisel pole mõtet. Saatuslikul pühapäeval, 1. juulil 2001 oli Serena veepark rahvast tulvil. Margus sulistas basseini madalamas otsas, ülejäänud neli last mujal veepargis. “Jalutasin ringi, käisin korra ka saunas. Ringiga tagasi tulles märkasin basseiniservale kogunenud inimhulka. Kui nägin, et veest toodi välja meie laps, sain šoki,” rääkis Liiv hiljem Õhtulehele.
Basseini sügavamasse otsa sattunud ja vee alla vajunud Margus suudeti küll arstide pingutustega elustada, aga suri kolm kuud hiljem tüsistuste tagajärjel. Läinud aastal mõistis Soome kohus Toomas Liivilt poisi vanemate kasuks välja kahjutasu. Poisi pere on viimaste päevade paljastuste valguses tragöödia jälle läbi elanud. “Marguselt ei saa enam midagi küsida, aga minu teada sel reisil midagi “niisugust” ei juhtunud,” ütleb lapse vanaema.
Ilmselt just selle õnnetuse ja järgnenud kohtuasja tõttu jäi Liivi veebiportaal soiku, ta müüs selle läinud sügisel maha. Uute omanike käes elab see uut elu. MTÜ Rajaajaja esindaja Gert Markovi sõnul käib seal täiskasvanute seiklusmäng, kus osaleb pidevalt 50–60 inimest. “Meile tulid kõik need teated Liivi minevikust täieliku üllatusena,” pole veebisaidi vedaja sõnul Liiviga enam mingeid sidemeid.

Videolint kätkeb üllatust
Politsei lastekaitsetalituse inspektorid pidasid Toomas H. Liivi 48 tunniks kinni ühe pealinna kooli juures tänavu 30. mail. Järgmisel päeval otsiti läbi eramu Viimsis, kus 36aastane endine tähtajakirjanik ja reklaamiärimees üksinda elas.
Politsei leidis hulga lastepornot – fotoalbumeid, negatiive ja videokassette. Just viimased valmistasid üllatuse. “Neil kassettidel on peidus rosin,” salapäratseb Põhja prefektuuri kriminaalosakonna lastekaitsetalituse juhtivinspektor Pille Alaver. Konfiskeeriti ka arvuti, märkmed ja kirjavahetus.
Kohus võttis Liivi vahi alla 1. juunil, rahvusvahelisel lastekaitsepäeval. Tema tabamiseni viinud sündmused ei alanud murelike lastevanemate signaalidest, vaid anonüümseks jääda soovinud inimese vihjest, kes rääkis politseile Toomasest, kes sageli väikeste lastega välismaal reisib.
See võib olla juhus, aga signaal tuli pärast seda, kui pressis lõi laineid Usaldustelefoni juures tegutsenud Urmas Roosi suhtes tärganud pedofiiliakahtlus.
Milliste jälitusmeetoditega Liivi kohale kerkinud kahtlusi kontrolliti, politsei ei täpsusta, kuid seni on andmeid viie 9– 12aastase poisi kohta, keda Liiv seksuaalselt väärkohtles. “Kahtlustatav tunnistab, et on reisidel olnud 12aastase poisiga oraalses suguühenduses,” räägib vanemprokurör Lea Pähkel. “Ta tunnistab korduvat suguühet erineval viisil teise poisiga oma elukohas.”
Samuti on mees möönnud lapseealiste poiste alastipiltide tegemist ja lasteporno hoidmist kodus. Hetkel pole tõendeid, et Liiv oleks teinud koostööd teiste (riikide) pedofiilidega või teeninud oma sündsusetu hobiga raha.

Armastuskirjad poistele
Kuueks kuuks vahi alla võetud mees istub arestimajas Rahumäel. Ta kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse, mis arutab seda tuleval teisipäeval. Ehkki sellega seoses ilmunud prokuratuuri pressiteade rääkis “heal järjel ja suure tutvusringkonnaga” mehest, tundis ajakirjandus ruttu isiku ära.
Ilmneb, et märgid Liivi ebatervest kirest poiste vastu olid õhus ammu. Nagu pedofiilid enamasti, polnud ta seni teadaolevalt vägivaldne, vaid lahke, helde ja pealtnäha väga seaduskuulekas. Osalt selle, aga ka ohvrite häbi tõttu vaibusid kõik intsidendid enne politseisse jõudmist. Liivi ohvreid on seega rohkem, kui kriminaalasjas praegu esineb.
Alaveri sõnul on Liiv tunnistanud vaid neid episoode, mille suhtes ta on tõenditega nurka aetud. “Tüüpiline pedofiil,” arvab Alaver. “Ta pehmendab, vähendab ja vabandab neid suhteid.” Ebatüüpiliselt ei otsinud Liiv ohvreid tänavalaste ega narkomaanide seast, vaid pigem Esimese Eesti laste hulgast.
Toomas Liivi isa suri varakult ja koos vanema vennaga kasvatas ta üles ema. Paistab, et hälve tekkis tal juba noore mehena. Kui kolleegid märkasid juba 15 aasta eest endise Pühapäevalehe peatoimetaja suurt huvi poiste vastu ja suhtlemist paljude lastega, ei osatud midagi arvata. Imelikud sahinad läksid liikvele, kui üks isa ähvardas ajakirjaniku maha lüüa, sest leidis oma pojale Liivilt saadetud armastuskirjad.
Nagu paljud teised laste kuritarvitajad, otsis Liiv projekte, kus ta sai viibida alaealiste seltsis. Kui temast sai 90ndatel Tallinna Poistekoori mänedžer, tärkasid kahtlused, kui lapsevanemad kurtsid, et kõik poisid ei jõua pärast kooriproovi õigel ajal koju. Koostöö katkestati, kui ilmnes, et mees oli ühe poisiga koos voodis maganud ja õrnutsenud. Hoolimata sellest ei pandud asja suure kella külge ja Liiv jätkas tööd Eesti Poistekoori juures.

Eksootikareisid Tuhande ühe öö maades
Praegu politsei kogutud materjali kohaselt käis Liiv 2003. aastast alates alaealiste poistega vähemalt kuues välisriigis – neist eksootilisemad olid Venezuela, Omaan ja Araabia Ühendemiraadid. Kõrvaltvaatajal on raske ette kujutada, kuidas põhjendas Liiv poistega reisimist lapsevanematele, kes andsid talle selleks isegi notari loa.
Alaveri sõnul on kannatanud pärit normaalsetest Eesti peredest. Paljud vanemad kuulsid ränkadest kahtlustest esimest korda alles politseilt ja said sellest šoki. Tagantjärele nimetavad nad Liivi väga heaks manipuleerijaks.
Võimalik, et reiside ettekääne oli Liivi kaastöö reisibüroo Estravel kliendiajakirjale Estraveller. Seal ilmus korduvalt lugusid, kus reisielamusi kirjeldati läbi lapse silmade. Estraveli turundusjuht Jüri Toomel kinnitab, et ehkki Liiv oli ajakirja impressumis märgitud tegevtoimetajana, polnud ta firma töötaja, vaid kirjastamisteenus osteti sisse tema reklaamibüroolt. Toomel ütleb, et ei Liivi ega kedagi teist tema kaasautoritest seoses reisikirjade kirjutamisega reisile ei saadetud.

“Pedofiilid on kavalad”

Justiitsminister Rein Lang lubab jõuluks pedofiilidevastaseid abinõusid.

Tarmo Vahter

[e-mail]

Uudised üha uutest pedofiiliajuhtudest mõjuvad lapsevanematele õõvastavalt. Kas panete kurjategijate pildid rahva hoiatamiseks internetti?

Seda ma ei tee! Omakohtu oht on Eestis liiga suur.

Ameerikas ju on sellised registrid?

Tõsi, USAs on olemas kõigile avalik sekskurjategijate register. Sealt leiab nii süüdimõistetu nime, aadressi, kuriteo kui karistuse andmed. Registris on üleval ka isiku pilt ja välimuse kirjeldus armide ja tätoveeringuteni välja.

Jänkide registri kohta on tehtud palju kriitikat, kuna see ohustab vanglast vabanenud inimeste elu. Aasta algul lintšiti Maine’i osariigis omakohtu korras kaks sekskurjategijat.

Kuidas siis kaitsta Eesti lapsi?

Justiitsministeerium uurib praegu, kuidas võideldakse pedofiilidega mujal maailmas. Seaduseelnõu valmib aasta lõpul.

Esiteks võiks kohtul olla õigus keelata pedofiilil töötada lastega seotud elualal.

Teiseks kantakse kohtu poolt süüdi mõistetud inimeste andmed niikuinii karistusregistrisse. Tuleb luua võimalus selle kasutamiseks neile, kes võtavad tööle lastega tegelevaid inimesi. Et koolidirektor saaks kontrollida, ega konkreetne inimene ei ole sekskurjategija.

Kuidas koolidirektor seda teeb?

Ta annab isiku nime ja saab vastuse. Ma ei välista, et ühel päeval tehakse Eestis eraldi pedofiilide register, kus on ka pildid ja sõrmejäljed sees. Pedofiilid on kavalad. Aleksandr Dak muutis oma nime.

Kas registrist oleks tema vastu abi olnud?

Põhja-Tallinna linnaosa valitsus saatis mulle seoses Daki juhtumiga isegi õigustava kirja. Et nemad ei peagi kontrollima, kellele nad lastega tegelemiseks ruume annavad!

Kui palju kohtulikult karistatud pedofiile Eestis on?

Täpset ülevaadet praegu ei ole. Kui inimene uut kuritegu ei soorita, kustub tema karistatus hiljemalt kümne aasta jooksul.

Siis pole karistusregistrist enam abi?

Šveitsis jääb pedofiil elu lõpuni kriminaalhooldaja järelevalve alla. Minu meelest võiks pedofiilide andmed olla samamoodi Eesti karistusregistris. Välja arvatud juhul, kui inimene pöördub kohtusse ja tõestab, et ta on tõesti terveks saanud.

Kui keegi suudaks öelda, kuidas neid inimesi ravida, võiks seda arutada. Sajaprotsendiliselt mõjuvat rohtu pole suudetud veel leida.

Kuidas on kastreerimistega?

Nii Ameerikas kui ka Euroopas kasutatakse keemilist kastratsiooni. Näiteks Taanis on keemiline kastratsioon pedofiilile ennetähtaegse vabanemise eeltingimus. See mõjub seni, kuni inimene võtab rohtu.

Füüsilist kastratsiooni pakutakse vabatahtlikult.

Kuidas vabanenud pedofiilidel silma peal hoitakse?

Ameeriklased nimetavad oma mudelit kogukonna kaitseks. Enne vanglast vabanemist koostatakse sekskurjategija kohta raport, kus hinnatakse tema vaimset seisundit ja võimalikku ohtu ühiskonnale.

Kohus võib inimese kas vabaks lasta või suunata täiendavale ravile kinnisesse kliinikusse. Lõplik vabastamine toimub pärast kurjategija kahjutuks muutumist.

Euroopa käitub pedofiilidega leebemalt?

Lähiaastatel on Euroopa Liidus kavas kehtestada kohustuslik taustakontroll isikute üle, kes soovivad töötada lastega seotud ametikohtadel.

Sekskurjategijate registrid on mitmetes riikides, kuid need pole avalikud. Vangla asemel saadetakse pedofiilid pigem ravile kinnisesse kliinikusse. Kuid Inglismaa hakkab üle võtma Ameerika mudelit.

Inglismaal on sekskurjategijal kohustus teatada politseile oma elukohast ja selle muutumisest. Kui ta lahkub kodust kauem kui nädalaks, peab ta jällegi politseid informeerima.

Teatamata jätmine on kuritegu, mille eest on ette nähtud vanglakaristus kuni viie aastani. Väidetavalt see kord toimib – 97 protsenti kurjategijatest annab ennast politseis näole.

... ja avalik elu

Toomas H. Liiv on olnud geniaalne suhetekorraldaja ja
legendaarne ajakirjanik, rabistav ärimees ja uskumatult raske inimene.

Krister Kivi

[e-mail]

Toomas H. Liivist (36) on keeruline kirjutada. Olen teda tundnud juba 13 aastat. Nende aastate jooksul on ta olnud ajakirjanik, keda olen imetlenud, ja tööandja, keda olen vihanud. Ta on olnud ohtlik vaenlane ning suutnud üksikutel hetkedel kehastuda taas üllatavalt meeldivaks persooniks. Ja midagi kummalist sellistes kontrastides pole, sest Toomas H. Liiv on alati osanud inimesi oma tahtmist mööda tegutsema panna. On ta ju toiminud viimased seitse-kaheksa aastat just suhtekorralduse ja reklaami vallas. Aga nime tegi Liiv endale 90ndate algul ajakirjanikuna.

Need, kes Eesti iseseisvumise ajal lugeda oskasid, tõenäoliselt mäletavad Pühapäevalehte, suurt värvilist väljaannet, mida täitsid kaootilise kollaažina kosmeetikanipid, huvitavad retseptid ja pisikesed lood elust enesest. Kõige väärtuslikum osa tollest väljaandest oli suur, sageli üle kolme-nelja lehekülje ulatuv intervjuu lehe eesosas, mida kirjutas enamasti Toomas H. Liiv ise.

Kõigest mõne aastaga jõudis ta intervjueerida Martti Ahtisaarit ja Mark Kalev Kostabit, Carl XVI Gustafi ja Gerald R. Fordi, Harry Männilit ning Käbi Lareteid. Liivi tööstiil, mis võimaldas mingil seletamatul kombel saada jutule vaieldamatute maailmakuulsustega ning lennata nädalalõpuks tegema intervjuusid riikidesse, mis väljastasid eestlastele viisasid pigem vastu tahtmist, hämmastas kõiki. Oli aeg, mil heaks palgaks loeti Tallinnas paari tuhandet krooni ning kokteile segati Mehukattiga.

Muidugi. “Lood ise kandsid vahel kiirustamise märki,” mainib ajakirjanik Madis Jürgen. Aga “Liivi organiseerimisvõime ja läbilöögi ees olid teised ajakirjanikud kõik käpuli põrmus maas”.

Pühapäevalehe peatoimetaja ja ülemusena oli Toomas H. Liiv juba keerukam juhtum. Heal päeval oli tõtaka kõnnakuga Liiv – kes muide sündis Toomas Liivina, kuid liitis H-tähe oma nimele hiljem, et vältida segiminekut luuletaja Toomas Liiviga – igati päikseline. Ta naeratas laialt, kiirustas ringi ning tekitas töötajates tunde, et just nende kaasabil on sündimas parim ajaleht, mis Gutenbergi trükimasinaist Eestis eales läbi läinud. 

Halval päeval meenutas ettearvamatute tujudega peatoimetaja seevastu ülesärritatud Duracelli jänest, kes kärkis, paugutas ustega ning kihutas oma suure kandilise Volvoga Ajakirjandusmaja eest asfalti kaapides minema. “Tihti ei saanud paraku aru, mis oli põhjus – ta võis inimese peale karjuda, ukse kinni lüüa nii, et kogu neljas korrus värises, võis inimest taga kiusata nii intensiivselt, et see lahkus,” meenutab Liivi asetäitja Leelo Laurits. “Ta oli vastuoluline: väga diplomaatiline ja lahke kiitusega, sealsamas valas kellegi üle turusõimu ja kiusuga.”

Järgmisel päeval säras Liiv aga jälle ning tegi kollektiivile välja salapärast kokteili, mis koosnes vabal käel valitud peenetest alkoholisortidest, oli mudavärvi ning niitis joonelt jalust. Segu kutsuti “Liivi mahedaks”. 

Lahkumine ajakirjandusest,
sisenemine ärri

1996. aasta aprillis tegi Liiv ootamatu sammu, pannes maha Pühapäevalehe peatoimetaja posti ja ajakirjaniku ameti üleüldse. “Kui inimene on seitse aastat ühes kohas töötanud, muutub ühel hetkel elu natuke igavaks. Mulle sobib teistsugune elulaad – kui hommikul tööle minnes ei tea, mis kahe-kolme tunni pärast juhtub,” põhjendas ta. Liiv lubas kujundada reklaamifirmas Inorek & Grey firmade imagot, andes nõu, kuidas end Eesti turul paremini müüa. Seda ta ka tegi ning 16 kuud hiljem oli Liivil juba isiklik suhtekorraldusfirma – osaühing Madu-uss ja Konn. Huvitava nimega firmasid, milliste keskmine eluiga kippus äriregistri andmeil jääma väiksemaks kui keskaegsel rinnalapsel, sündis teisigi – 1998. aastal lõi Liiv näiteks osaühingud Ordinary World ja Väike Muk. Sajandivahetuseks olid ettevõtted tegutsemise lõpetanud, kuid nagu ta ühele Eesti ajakirjandusväljaandele toona ärritunud toonil teatas, võib ta endale kas või hommepäev “asutada firma Hobune ja Leopard”, sest: “Eesti Vabariigi seadused seda ei keela. Mul võib olla kas või seitse firmat!”

Ja vähemalt viis firmat Liiv endale ka tegi – neist märkimisväärseimad aastal 2002 registreeritud Eesti-Türgi Ärikoda ja Eesti Lähis-Ida Ärikoda ning aastal 2004 asutatud Baltic Investments Associates Seriola. Kõigis kolmes oli Liivil tähelepanuväärseid partnereid – Eesti-Türgi Ärikojas ja Eesti Lähis-Ida Ärikojas endine riigiminister Raivo Vare ning Seriolas Res Publica kunagine mõjuvõimas peasekretär Tõnis-Martin Kons. Raivo Vare – kes lausub, et pedofiiliast polnud tal aimugi – meenutab ärikodade ideena “eksootilistele turgudele” suundumist ning Liivi teadmised Lähis-Ida küsimuses pidid moodustama selle plaani vundamendi: “Tal oli tugev reputatsioon Türgi ja Araabia ning islami tundjana. Näiteks aitasime korraldada Türgi presidendi visiiti Eestisse.”

Tõnis-Martin Kons jääb napisõnalisemaks ja lausub vaid, et “oli üks äriidee, mis ei teostunud”. Peagi helistab ta toimetusse tagasi ja rõhutab igaks juhuks, et tänaseks pole tal Liiviga enam mingit ärilist seost.

Ühe märkimisväärse ettevõtte lõi Liiv sel aastatuhandel veel, ja sedapuhku üksi – osaühingu Seikleja. Firma üheks tegevuseks oli lastele suunatud internetiportaali Seikleja haldamine. 2004. aastal oli netokäive ligi paar miljonit, millest kasumit tuli ligi sada tuhat krooni.

Suuremaid summasid leiab kinnistusregistrist. Läinud sügisel seadis Liiv Viimsi vallas asuvale elamule Ühispanga kasuks 4,3 miljoni kroonise hüpoteegi.

Allakäigu mitu astet

Äridest märkimisväärsema panuse on Liiv Eesti ühiskonnaellu andnud oma avameelsusega. Oli aasta 1999 ning tuntud ajakirjanik ja PR-tegelane oli jäänud jänni maestro Eri Klasi elulooraamatu ilmutamisega, kuigi toetusraha oli selleks tarbeks kogutud väga mitmest kohast. Ta oli astunud ämbrisse seksiskandaali segatud pastor Illar Hallaste nõustamisega televisiooni otsesaates ning põhjustanud alkoholijoobes tõsise avarii.

Kirjutasin Liivist ka toona ja imetlesin tema suhete korraldamise võimet, sest juba mõni päev pärast avariid ja juhiloast ilmajäämist “kaebas Liiv otsuse teinud politseiniku kohtusse, kahetses puhtsüdamlikult tehtut ning seletas, et juhiloa võtmine tähendaks paljudele Madu-uss ja Konn töötajatele kohakaotust”. Ning kohus heldis ja Liiv sai oma loa tagasi, maksnud vaid 7200 krooni trahvi.

Aprillis 1999 otsustas THL lõpliku siiruse kasuks. Ekspressis ilmus tolle aja kohta epohhiloov ülestunnistus “Depressiooni anatoomia”, milles ta rääkis teda mitu aastat kimbutanud masendusest, antidepressandikuuridest, kasiinosõltuvusest ja enesetapukatsetest. See oli nii liigutav lugu, et peatoimetaja Aavo Kokk pühendas artiklile omaette veeru, kõneldes Liivist kui mehest, kes “alustab uuesti”.

Aastal 2006 on uuesti alustamine palju raskem.