Ta hakkas kohe Arnoga rääkima:

„Ja-jah, Saare peremees, ei mina enam teie president ole. Peate juba ilma minuta läbi saama. Ära söövad mu presidendi-ametist välja."

„Mis see on siis?" küsis Arno ja varjas hoolega oma nutust nägu.

„Jaa, jaa, mis see on... Eks ole kurivaim päise päeva ajal kuud tõrvamas: mina olen Keskerakonna-Rahvaliidu kalkunite-tolkade pakti põhja lasnud. No kas on inimestel aru tossugi pealuu üdis: mina olevat nende pakti põhja lasnud!"

„Kuidas! Kas nad siis sinu peale ajavad? Reiljan käis ju valimiskogus kohal, ja siis arvasid tema ja Savisaar, et ajakirjandus on lasnud."

„Nojah, valimiskogus ta oli küll, aga pärast olla jälle ajakirjandus selgeks teinud, et tema ei ole. Nüüd aetakse terve see kupatus minu kaelavarre otsa."

„Kas nad ei usu, et sina ei teinud?"

„Villu ehk veel usuks, aga Edgar kargab ühe jala pealt teise peale ja laulab nagu lõoke: „Rüütel tegi, Rüütel tegi, kes see muud!"...

„Mispärast siis tema nii ütleb?"

„A´ võta kinni, mispärast ta nii ütleb. Lahti tahab saada minust."

„Mispärast ta sinust lahti tahab saada?"

„Noh, selleks oled sa veel liiga noor, et sulle seda seletama hakata. Kasva veel; kui elan, küll siis ütlen."

Oskar Luts, „Kevade"

 

„Tjah..." tähendas Toomas Hendrik. „Nüüd peab küll midagi ette võtma. Mul tuleb mõnda ametisse astuda. Ulata mulle ajaleht. Viskan õige pilgu kuulutustele. Vaatan, kas seal pole mõnda kohta minu jaoks."

„Aga näiteks mis kohta ometi?" küsis Evelin.

„Kohti on tuhandeid..." tähendas Toomas Hendrik. „Näe, vaata ainult: „Vajatakse kaubareisijat koogimüügi alale." Kas see ei sobi?"

„Ei," väitis Evelin. „Toomas, sa oled nii hajameelne, et vajud mõttesse ja sööd kõik koogid ära veel enne, kui sa nendega kuhugi jõuad."

„Olgu, siis ei sobi," nõustus Toomas Hendrik. „Aga siin on neid veel palju: „Vajatakse kirjakandjat...", „Vajatakse kütjat...", „Vajatakse äriteenijat..."."

Kõige puhul raputas Evelin pead.

„Vajatakse raamatupidajat."

„Sa oled alati rahaga nii hooletu. Kuu lõpus tuleb sul kindlasti suur puudujääk."

„Nii et ka see ei kõlba," ohkas Toomas Hendrik. „Siis ma küll enam ei tea. Oot-oot ... otsitakse presidenti... Evelin, kas ma selleks kõlban?"

„Ma ei tea, mis see õieti on," ütles Evelin. „Mida sa seal tegema pead?"

„Kirju kirjutama ... ja ... telefoniga rääkima. Ja külastajaid vastu võtma, kes presidendiga kokku saada tahavad. Umbes nõnda see käib. Aga eelkõige ära räägi, et ma seda ei suuda. Ma ei taha niisugust juttu enam kuulda. Kirjutan otsekohe kirja ja pakun ennast tööle."

Annie M. G. Schmidt, „Viplala lood"

 

President Bush istus väga vihaselt oma tugitoolis, kui Ilves tema kabinetti astus.

„Kahe aasta eest, härra Ilves, avaldasite soovi, et teid viidaks üle Eesti Vabariigi presidendiks," ütles Bush. „Kas teate, kus on Eesti? Läänemere ääres, ja-jah, Läänemere ääres, ja seal on ka üks linn, Tallinn või midagi säärast. Linn on, ma ütleksin, väga külalislahke, ja kui ma ei eksi, on seal mere äärde ehitatud terminal. Kas teate, mis asi on terminal? See on vette ehitatud naftahoidla. Ja-jah. Kuid see ei puutu meie jutusse. Tony Blair käis seal mineva aasta, tema rääkis."

Bush jäi vait, silmitsest tindipotti ja vahetas kähku jutuainet.

„Näete, tindipotis on kärbes. See on imelik, et ka sügise ajal kukuvad kärbsed tindipotti. See on korralagedus!"

„Räägi juba, vana kõuts, mis sul oli," mõtles Ilves endamisi.

Bush tõusis ja käis kabinetis paar korda edasi-tagasi.

„Ma olen kaua aega aru pidanud, härra Ilves, mis ma teiega õieti tegema peaksin, et niisugused asjad ei korduks, ja siis tuli mulle meelde, et te olete avaldanud soovi Eesti presidendiks üle minna. CIA teatas mulle hiljaaegu, et Eestis on presidendikandidaatidest suur puudus, sest ajakirjandus on kõik kandidaadid sopaga üle valanud. Kinnitan oma ausõnaga, et te olete kolme päeva pärast Eesti Vabariigis president. Teil ei tarvitse tänada. Eestile on vaja presidenti, kes Ameerikaga hästi läbi saab."  

Jaroslav Hashek, „Vahva sõduri Shvejki juhtumised maailmasõja päevil"

 

Siis kostis uksekella enesekindel helin ning Keskerakonna kontorisse astus sisse tavatult väärikas Toomas Hendrik, võttis täielikus vaikuses kaabu peast, riputas palitu sarve otsa, ja siis selgus, et tal on hoopis uus väljanägemine. Tal oli seljas vale mõõtu sabakuub, ees kikilips, jalas kulunud viigipüksid ja põlvini ulatuvad Inglise nöörsaapad. Uskumatu kassihais levis kohe üle kogu esiku. Savisaar ja Reiljan panid nagu käsu peale käed rinnale risti ja jäid uksepiida kõrvale seisma, oodates esimesi seletusi Toomas Hendriku suust. Too silus oma karedaid juukseid, köhatas ja vaatas ringi ilmel, mis reetis, et ta kavatseb oma kohmetust varjata jultumusega.

„Mina, Edgar," alustas ta lõpuks, „olen nüüd ametisse astunud."

Mõlema poliitiku kurgupõhjast pääses kuuldavale ebamäärane kuiv häälitsus ja nad liigahtasid. Savisaar kogus end esimesena, sirutas käe ja ütles:

„Näidake paberit."

Sinna oli trükitud: „Käesoleva tõendi ettenäitaja härra Toomas Hendrik Ilves töötab Eesti Vabariigi Presidendina."

„Nõndaks," lausus Edgar Savisaar kaalukalt, „kes teid siis sinna sokutas. Ah jaa, muidugi, ma aiman juba."

„Nojah, Hannes Rumm ja Olari Koppel," vastas Ilves.

„Kui tohib küsida - miks teil nii vastik lõhn küljes on?" küsis Reiljan.

Ilves nuusutas murelikult oma lipsu.

„Nojah, noh, lõhn, see kuulub ameti juurde."

Mihhail Bulgakov, „Koera süda"

 

Üks autosistujaist oli Tallinna linnapea oma ametirahaga. Teine kandis peent, kuid lihtsat ülikonda, ainsaks ehteks jäme raske kikilips. Mööda tänavat sõites kummardas ta lahtisest autost paremale ja pahemale ning teda saatis kogu aeg tohutu hõiskamine, sest tema oligi president Ilves.

Äkki kostis üle kõige selle kära ja hõiskamise võimas hääl, mis müristas: „Taevas ja tema pühakud õnnistagu sind, meie armuline president Ilves! Ja samuti õnnistagu sind sotsiaaldemokraatlik erakond!" Ja kui Ilves sinnapoole vaatas, kust see hääl tuli, silmas ta suurt, pikka ning tursket talumeest seismas, jalad laialt harkis, põrsas kaenla all, rahvahulga esireas ja toetumas seljaga tagumistele.

„Jumala eest, linnapea," ütles Ilves naerdes, „teil siin Tallinnas on kõige vägevamad talumehed, keda ma eales olen näinud. Ma tahaksin, et Eestil oleks temasugustest meestest sõjavägi."

Selle peale ei vastanud Jüri Ratas poolt sõnagi ja jume kadus ta palgelt ja ta pidi roolist kinni haarama, et mitte maha kukkuda, sest ka tema nägi ju meest, kes nõnda oli hõisanud, ja tundis temas ära Ivari Padari; ja mis veel hullem: Padari selja taga märkas ta Heiki Nestori ja Peeter Kreitzbergi ja Sven Mikseri ja Hannes Rummi ja Olari Koppeli ja teistegi sotside nägusid.

„Noh, mis nüüd?" küsis president ruttu. „Oled sa haige, Ratas, et sa nii kahvatuks lähed?"

„Ei, härra president," ütles Ratas, „see oli ainult üks äkiline piste, mis läheb kohe üle." Nõnda ta rääkis, sest tal oli häbi tunnistada, et sotsid Keskerakonda nii vähe kardavad, et julgevad lausa Tallinna linna müüride vahele tulla.

Howard Pyle, „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused"

 

Aga Ilves mõtles ka, ja äkki küsis ta kuninganna Elizabeth II käest:

„Ei tea, kas on ikka väga uhke olla mõni puudel või mis sa seal ütlesid?"

„Mis asi?" küsis kuninganna otsekui muu seas, sest ta mõtted rändasid hoopis mujal.

„Noh, see hobusega," selgitas Ilves.

„Rüütel või?"

„Ah et nii oli ta nimi!" imestas Ilves. „Ja mina arvasin, et see oli... On ta ikka niisama tähtis kui kuningas, kendid ja kõik need teised, kellest sa rääkisid?"

„Noh, nii tähtis ta just ei ole kui kuningas," lausus Elizabeth II, kuid nähes siis, et Ilves sellest teatest pettumust tunneb, lisas kähku: „Aga CIA agentidest on ta igatahes palju uhkem."

„Kas Ilves kah selleks kõlbab?"

„Muidugi et kõlbab!" hüüdis kuninganna. „Ma löön su kohe rüütliks." Ja ta haaras kepi, lõi sellega õrnalt Ilvese turja pihta ning ütles: „Tõuse, söör Toomas Hendrik de Ilves, ustavaim kõigist mu rüütlitest!"

Ja Ilves tõusiski, istus aga kohe uuesti maha ning lausus: „Aitäh!" - mis on just kõige õigem öelda, kui sind rüütliks on löödud.

Alan Alexander Milne, „Karupoeg Puhh"

 

Valgus, mida Kadrioru lossis oli niigi napilt, kippus Ilvese silme ees ho opis kustuma. „Niiviisi siis minnaksegi hulluks..." mõtles ta ja haaras uksepiidast kinni.

„Ma näen, kallis Toomas Hendrik, et te olete veidi üllatunud?" küsis Woland Ilveselt, kel hambad suus plagisesid. „Ja ometi pole siin midagi üllatavat. See on minu kaaskond."

Siinkohal jõi kass pitsi tühjaks ja Ilvese käsi libises mööda piita alla.

„Ja minu kaaskonnale on vaja ruumi," jätlas Woland, „nii et keegi meist on siin lossis ülearune. Ja mulle näib, et ülearune olete just teie."

„Nemad, nemad," mökitas kitsehäälel ruudulises pintsakus kõrend, rääkides Ilvesest mitmuses. „Ja üldse sigatsevad nad viimasel ajal jubedalt. Joovad, soetavad naistega vahekordi, kuritarvitades oma ametiseisundit, ei tee midagi ega suudagi teha, sest nad ei taipa mitte mõhkugi neile usaldatud tööst. Ajavad rahvale puru silma!"

„Kihutab muudkui ametiautoga ringi!" kandis kass seent hammustades ette.

Ja nüüd leidis Kadrioru lossis aset neljas ja viimane ilmutus. Ilves oli selleks ajaks juba põrandale vajunud ja kriipis jõuetute sõrmedega piita.

Otse trümoopeeglist astus välja väikest kasvu, kuid õlgadest hästi lai mees, kõvakübar peas. Suust paistis tal kihv, mis tegi niigi ülimalt vastiku näo lausa jäledaks. Pealegi olid tal tulipunased juuksed.

„Mina küll aru ei saa," sekkus uustulnuk kõnelusse, „kuidas ta üldse presidendiks sattus." Punapea rääkis ikka rohkem ja rohkem läbi nina. „Ta on sama hea president nagu mina peapiiskop."

„Sa pole kaugeltki peapiiskopi moodi, Azazello," tähendas kass, tõstes viinereid taldrikule.

„Seda ma räägingi," nohistas punapea ja pöördus aupaklikult Wolandi poole. „Messire, lubage, ma saadan ta Tallinnast kus kurat?"

„Kõtt!!" ajas kass äkki karvad turri.

Mihhail Bulgakov, „Meister ja Margarita"