EE arhiiv

Ent helkimist mina oma armetusse anun,

ihkan, ihaldan, himustan… 

(“Achtung”, lk 62)

 

Nüüd ta siis ei avagi enam kunagi eesti kirjanduse õppetooli ust, ei ka oma naervaid või tõsiselt läbipuurivaid silmi. Sellega ei saa leppida. Liiga vara ja ootamatult, liiga ebaõiglaselt katkes see elutee. Erilise huumoriga ja laia haardega mõtleja, luuletav kirjandusprofessor, alati millegi üle elavalt arutlemas – sellisena jäi Toomas Liiv meelde. Oma paremail päevil süttis ja sütitas ta ikka siis, kui leidis endale andunud publiku. Tema artistlik esinemismaneer purustas müüdi kabinetivaikusse kapseldunud eluvõõrast kirjandusuurijast. Loengutel võis ta improvisatsioonihoos tihti kirjandusloolistelt radadelt kõrvale kalduda, et Eesti elu ja poliitikute tegemisi irooniliselt kommenteerida, mis oli kirjandusest huvitavamgi. Ikka igavust tapvana, sõnaekstaasis kümblevana, auditooriumi naerutavana, tegelikkust poetiseerides, aga mitte ilustades, vaid ikka Tõde otsides – ja mitte kunagi kellegi koopiana, vaid alati originaalina. Tema erudee­ritud sisutihedad ettekanded võeti hästi vastu ka väljaspool Eestit: Soomes, Ungaris, Lätis jm oli ta oodatud esineja. Õnneks oli tema missioon eeskätt luua, uurida ja õpetada eesti kirjandust eestimaalastele. Toomas Liivi kirjutatud Artur Alliksaare, Paul-Eerik Rummo ja Andres Ehini peatükid akadeemilises kirjandusloos on tipptasemel; Tammsaare, Tuglase, Hindrey, Ristikivi, Kalmuse jt loomingu käsitlused (ilmunud artiklikogumikus “Proosast”) jäävad meie kirjandusteaduse kullafondi. Kabinetivaikust ei talunud ta siiski kaua; nii sai ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktoritooli loovutamise kaalukeeleks sisemine sund olla artist. Tema koolkondki – 1990ndate lõpul Pedas õppinud rühmitus Tallinna Noored Tegijad – paistis teiste noorluuletajate kõrval silma oma ekspressiivsete luuleetendustega. 

Tooma teisest, keerulisest ja haavatavast minast, mida aimasid vähesed, saame aimu ta luule kaudu. Luules on ta ühtaegu parandamatu romantik ja romantilise laadi osav parodeerija, kord bravuurikas humorist, kord nukker ja sentimentaalne, samas raevukalt mässav või valusalt “juhujulm”. Vaatamata mitmesugustele poeesia dekonstrueerimise katsetele ei ole tema luule kunagi mõjuvust kaotanud. Viimane luulekogu “Achtung” (2000) väljendab eelmistest rohkem autori hingelisi kriise ja rahulolematust oma kaasaja ühiskonnaga. Näeme kunstnikuhingega meest, kes võitleb oma põhimõtetele truuks jäämise eest vaimselt saastuvas keskkonnas. Protesteerib valitseva rahakeskse mentaliteedi; vaimsuse, harituse ja isemõtlemise allakäigu vastu. Poliitiline korruptsioon ja ameerikaliku meelelahutuse kultus olid nähtused, millele ta ennast vastandas, sellest heitlusest sündis ka tema viimaste aastate negativistlik luule, depressioonid ja loominguline sisepagulus. Bürokraatiamasin ja selle peremehed mõõtsid Luuletajat oma mõõdupuuga – Loomingus avaldatud head artiklid ei andnud teaduspunkte ja nii pidi särav kirjanduskäsitleja taanduma professori kohalt lektoriks. Liivi viimastele aastatele jättis ametialane degradeerimine mõistagi oma jälje.

“Eesti Baudelaire’i” terav, eksistentsiaalseid küsimusi esitav luule ootab taaslugemist ja tõlgendamist – selle lootuse ja lubadusega viipame Sulle, armas Toomas, sinna kaugete meresiniste avaruste ja “kuupaistes kumava kuningriigi” poole, millest sa luuletasid ja kuhu sa ehk nüüd juba jõudnud oled.