Siinseid mõjukamaid ettevõtlustegelasi ja Eesti Ehituse suuromanik Toomas Luman saabub Ekspressi intervjuule Eesti majanduse tervist lahkama muretul ilmel. Golfi­särgis ja teksades, mis on tema puhul ebaharilik. Ütleb fotograafile, et temast ei tohi värsket pilti teha.

Õhk on paks nutust ja halast Eesti majanduse tervise üle.
Mind paneb see ausalt öeldes imestama. Kes tahab ära kolida, kes end üles puua! Kes kaevab pommivarjendeid, kes kraabib juba mulda peale. No kurat, pole võimalik olla ettevõtluses, kui arvad, et kogu aeg on ainult kasv!

Millest selline hala tuleb?

Aga loe lehti! Kõik nutavad! Kaks päeva on lehes arutatud, kui vinge mats tuleb rahandusministeeriumi majandusprognoosist (intervjuu on tehtud vahetult enne ministeeriumi avalikustatud prognoosi, mille kohaselt ootab tänavu Eestit majanduslangus üks protsent ja tuleval aastal kasv 2,6 protsenti - T.T.)
No kurat, sõbrad, esiteks on see kõigest prognoos. Seal on selgelt sees, nagu soomlased ütlevad, virhemarginaali. Kui suur see on, me ei tea, kuid juba peame matuseid ja kraabime endale mulda peale. Kusjuures mitte veel tulenevalt prognoosist, vaid sellest, et keegi naine saunas ütles, et prognoos tuleb jõle kehv.

Ja mõni ärimees ütleb, et kolib ära...
Ma ei saa aru, miks sellest ajalehes peab teada andma. Ma olen aru saanud, et kui on vaja kusalegi sõita, ostad pileti ja sõidad.
Suur osa majanduse tagasiminekust tuleneb ehitus- ja kinnisvarasektori kukkumisest. Kuid mina toimetan selles sektoris ja ei näe nutuks vähimatki põhjust! Eks nutavad ja halavad rohkem need, kes on ise teinud äärmiselt rumalaid finantsmajanduslikke otsuseid, võtnud ülemääraseid riske, ei suuda enam oma kohustusi täita - nüüd on justkui keegi teine süüdi. Et tulgu valitsus ja tehku midagi. Aga üks laulgi ütleb, et võta peegel ja vaata. Valitsus ei peaks ettevõtjate lollusi kinni maksma!

Kui kriitiliseks majanduse seisu hindad?
Midagi traagilist pole. Riigieelarve tulud on tänavu suuremad kui möödunud aastal. Numbrites pole tagasiminekut näha.

Aga kulud?
Nendega on teine lugu. Et meil ei suudeta tegelda pikemas ajahorisondis põhjaliku planeerimisega, on väga paha. Mõned inimesed sellega muide tegelevad (viitab endale - T.T)!
Ei kujuta ette, et Eestis on tõsiseltvõetavaid poliitikuid või ettevõtjaid, kes arvasid, et Eesti on midagi nii fenomenaalset, et kümneaastase kiire kasvu järel ei toimu mingit korrektsiooni. See pole lihtsalt võimalik!
Vaatame näiteks kinnisvaraturu kasvu kümnetes protsentides mitu aastat järjest - see oleks sama hea kui suurendaksime südameoperatsioonide arvu igal aastal 25 protsenti: pole lihtsalt võimalik, et ettevalmistusega spetsialistid otsa ei lõpe ja tegutsema ei asu ettevalmistuseta spetsialistid. Kus on uudis, ma ei mõista!

Samas...
Ah et ikka üllatus? See meenutab mulle juba nõukogude aega, kus oli viis vaenlast: ülemaailmne imperialism, kevad, suvi, sügis ja talv. Olen pankuritele juba mõnda aega rääkinud, et vaadake, härrased, ei saa olla nii, et nendelt kõrrepõlluarendustelt matsu ei tule. Inimesed on eufoorias endale põllule maja ostnud, kolides välja Õismäe korterist, nähes selles justkui elukvaliteedis edasiminekut. Ent kolides on nad selgeks saanud, et seal pole kooli, lasteaeda ega kauplust - ja ühistransport ei käi. Üks vanem peab koju taksojuhiks jääma ja teist autot on kindlasti vaja. Õuele pole saabunud õnn, vaid õnnetus. Jällegi ei saa ma aru, kus on uudis!

Inimesed ägavad kohustuste all...

Mõni arvab, et nõukogude ajal oli elu parem. Aga keegi võiks rehkendada, kui palju vorsti saab tänane pensionär 4500 krooni eest võrreldes sellega, mis ta vene ajal 100 rubla eest sai. Toona ei saanud ta midagi, sest poes polnudki midagi! Kõigele vaatamata pole eestlased iialgi nii jõukad olnud kui täna.
Aga tee see nüüd lihtsalt selgeks inimesele, kes ägab suure laenu all ja arvab, et ikka on keegi teine tema õnnetustes süüdi. Olgu see siis loll valitsus, paha tööandja, õel naaber, kevad, suvi, sügis jne. Ise oli loll, kui endale suure laenuga kõrrepõllule maja ostis!

Ootused on kõrgeks aetud. 15 aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka!
Eestlastel on alati kõrged ootused olnud. Pärast taasiseseisvumist ei oodanud ka keegi, et me veel nii kaua nii kehvalt elame. 1992-1994 polnud mingit majanduskasvu.
Üks on emotsioonid, teine karm reaalsus, mis põhineb loodus- ja majandusseadustel.

Teises kvartalis langes Eesti majandus 1,4 protsenti. Mis järeldused tuleks teha?

Ei saagi midagi teha. Mitmed halvad asjad - nii meist sõltuvad kui ka mittesõltuvad - on juhtunud ühel ajal.
Aga siingi pole mingit uudist! 1997. aastal oli Eesti majanduskasv 10 protsenti ja seejärel toimus börsikrahh, sest tollal olid börsimängud eestlaste rahvussport. 1998 tulid Venemaa ja Kaug-Ida finantskriisid ning 1999 majandus langes. Alles 2000 tuli uus kõva tõus.
Ajalugu kordub, viimastel aastatel on eestlaste rahvussport olnud mängud kinnisvaraturul.
Kuid kümne aasta tagusega võrreldes on tänane olukord paljuski parem - ettevõtete bilansside kvaliteet on palju kordi tugevam, nende juhtimiskultuur ja riskide hindamine on parem, paremad on ka töötajate kvalifikatsioon ja oskused.
Mis oli siis ja mida meil täna, tõsi, pole, on selge eesmärk. Soov liituda Euroopa Liidu ja NATOga andis toona ettevõtlusmaailmas meeletu emotsionaalse puhangu, millele andis hoogu 2000. aasta ettevõtete tulumaksureform. Sellist suurt ideed täna pole.

Mis võiks täna suur eesmärk olla, nagu omal ajal oli Euroopa Liit?

Hea küsimus. Kui ma teaksin, oleksin seda juba kõvasti reklaaminud.

Valitsus surub eelarvet rahakoti raamidesse. Kuid näib, et see on raske.
Tänast majandusolukorda arvestades on vastu võetud liiga suur hulk heaolu parandavaid seadusi, millel pole reaalset rahalist katet. Aga seda ei taha poliitikud tunnistada, sest valimised on ukse ees.

Mis ettevõtjaid enim häirib?
Väiksematel ettevõtetel on viimasel ajal seoses laenuintresside tõusu, kütuse ja toiduainete kallinemisega oluliselt raskemaks läinud. Samal ajal loevad nad lehest, et ametnike palgad muudkui kasvavad.
On raske mõista, miks neil kogu aeg hullemaks läheb, aga riigisektoris kõik aina lõbusamaks muutub. Seda suurt veelahet poliitikud ei mõista.
Ettevõtluses pole kõik mingite algoritmide järgi rehkendatav, seal on palju emotsioone. Kui taust on minoorne, jäävad paljud riskid võtmata, hulk tooteid tegemata, paljudel palk saamata. Täna Eesti ettevõtluses entusiasmi pole!

Millise signaali negatiivse eelarvega välismaailmale annaksime?
Küll välismaal analüütikuid leiduks! Nad on ühiskonnale ohtlikud, aga ilma nendeta ka ei saa!
Seegi pole mingi uudis, kui maksusumma majanduskasvu taandarengus kokku ei tule. Seda on mujal varemgi juhtunud, näiteks Soomes majanduskriisi ajal.

Milliseid kulutusi peaks riik kärpima?
Kokkuhoiuvõimalusi on küllaga. Mõnes ministeeriumis võiks vabalt viiendiku ametikohtadest kaotada ja mingeid häireid see riigis kaasa ei tooks.
Ei saa öelda, et kõik ametnikud on laisad ja lollid, kuid praegu sahistavad paljud sussi!
Räägitakse õhukesest riigist. See on poliitiline demagoogia! Üks tuntud poliitik ütles, et Eestis oleme keskvalitsuse kulude poolest protsentides sisemajanduse kogutoodangust Euroopas tagantpoolt teised. Järelikult on meil veel vähemalt üks koht liikuda, sest ma pole kuulnud, et see viimane riik oleks lõpetanud eksisteerimise!

Kust peaksid tulema riigimehelikud poliitikud, kes oleksid valmis tegema üliolulisi ebapopulaarseid otsuseid?

Neid ei tulegi, niikaua kui majanduskrahh pole täielik. Ja täna see veel täielik pole.
Asi peaks nii hulluks minema, et riigieelarvet poleks ka teoreetiliselt enam võimalik tasakaalu viia. Täna veel on.
Meil võiksid olla kohalikud ja parlamendivalimised ühel ajal, et kogu võim riigis vahetuks korraga. Praegu on meil permanentne valimiskampaania ja pikema horisondiga otsuseid polegi võimalik teha, sest kogu aeg pead meenutama, millal taas valimised tulevad.
Poliitikas maksab paraku vaid üks valuuta - hääled. Kui neid pole, poliitikat ei tee.

Mida oleks vaja Eesti-Vene majandussuhete parandamiseks?
Eesti ärieliidi hulgas on mõne inimese lugemus väga madal ja sinisilmsus suur - Eesti ei klaari Venemaaga kunagi oma suhteid ära!
Kes vähegi on viitsinud Venemaa ajalooga tutvuda, teab, et see juhtuks vaid siis, kui Venemaa peaks mingil põhjusel arvama, et see on talle kasulik. Venemaa sisepoliitikas on alati vaja olnud vaenlast. Väikeriik, kellest pole mingit ohtu, sobib selleks suurepäraselt.

Siiani on Eesti majandus sõitnud soodsa maksukeskkonna sõiduvees. Kas see vana argument täna ikka töötab veel?

Töötab, aga mitte enam nii hästi. Meie jaoks on see juba vana lugu, kuid minge Pariisi ja tehke sealsetele vanaisadele üks kaubanduskoja seminar - nad kukuvad seda kuuldes imestusest surnult maha!
Peaksime ennast rohkem müüma. Kuid kui ajal, mil kooli katusteks ja muuks raha ei jätku, tahaks mõni poliitik panna näiteks 100 miljonit krooni Eesti tutvustamisele, löödaks ta kardetavasti kohe risti.
Tulevikku vaadates on võtmeküsimus ikkagi haridussüsteem ja selle ümberkorraldamine - samuti üks ebapopulaarne värk, millega keegi tegelda ei taha. Praegu pole Eestis tööjõudu, mida ettevõtluskeskkond vajab. Paljud noored lõpetavad gümnaasiumi matemaatika lõpueksamit sooritamata, lõigates ära oma tee inseneri- ja loodusteaduste vallas. Paraku humanitaar- ja sotsiaalteaduste najal rahvuslikku rikkust ei loo!

Kuidas muutub lähiaastatel Eesti majanduse struktuur?

Üks on selge - me ei konkureeri 1,3 miljoni elanikuga masstoodanguga tegelevate riikidega. Järelikult saame toota kõrgema lisandväärtusega tooteid.
Ma ei ütle, et peaksime siin ilmtingimata iPhone'e projekteerima, arendama ja kokku panema. Lõppude lõpuks võime ka ülikondi õmmelda, kui suudame neid kvaliteetselt toota ja oma brändi all müüa nagu Baltika.

Kui kaua kestab seisak kinnisvaraturul?
Ühtset ja terviklikku Eesti kinnisvaraturgu ei eksisteeri. Tallinnas on ehitatud palju kortereid, kuid ma pole kindel, kas neid Narva üldse rajatud on. Kindlasti pole neid ehitatud Kohtla-Järvel!
Tallinna kesklinnas pole ma headel korteritel täheldanud mingit hinnalangust. Neid pole isegi turul! Samas on päevaselge, et kõrrepõlluarendustest peab keegi suure kahju kandma, sest sellise hinnaga, millega neid arendati, ei ole neid võimalik müüa järgnevad kümme aastat!

Kas oled mõnd oma viimase aja äriotsust kahetsenud, näiteks Eesti Ehituse börsile viimist?
Issand Jumal, mis siin kahetseda, kapid on raha täis!
Teistesse börsifirmadesse pole ma investeerinud, seega ei tunne ka huvi, kuidas neil läheb. Mulle üldiselt meeldib panna raha sinna, kus ma seda kontrollida suudan.

Padja alla?
Jah, kui on oma padi.

Loe intervjuud täismahus Toivo Tänavsuu
ajaveebist aadressil www.ekspress.ee/ajaveeb/toivo.

Luman: miks pole maadevahetuse asi kohtusse jõudnud?
Toomas Lumani hinnangul näitab asjaolu, et kurikuulus maadevahetuse kriminaalasi ikka veel kohtusse pole jõudnud, et eksminister Villu Reiljani, Merko suuromaniku Toomas Annuse ja teiste asjaosaliste suunal kõlanud süüdistustel pole tõenäoliselt alust ning ilmselt mõistetakse kõik õigeks.
"Mulle tundub, et seda asja soovitaksegi menetleda nii aeglaselt kui võimalik, et lõpuks, kui asjaosalised on õigeks mõistetud, ei viitsiks keegi hakata otsima süüdlast, kes selle sousti kõik kokku keeras," ütleb Luman.
Kui kedagi protsessis süüdi ei mõistata, on asi Lumani hinnangul väga hapu. "Õiguskindlust see kindlasti ei lisaks. Või nagu ütles üks minu advokaadist hea sõber: kurat, siis ei tahaks siin enam küll elada!"
Jutte sellest, nagu oleks looduskaitsealuste maade vahetus olnud väljavalitud ettevõtjate salajane ja privilegeeritud võimalus, nimetab Luman totaalseks mögaks. Sest maid vahetasid ka paljud teised.
Lumani hinnangul oli maadevahetuse saaga taga kellegi karvane käsi ja Merkot ning selle suuromanikku Toomas Annust kasutati lihtsalt poliitilise võimuvõitluse eesmärgil ära. "Merko mehed olid valel ajal vales kohas."