Teema on muutunud eriti kuumaks pärast seda, kui Euroopa Liidus keelati osa hõõglampide müük alates 1. septembrist 2009.

Toomas on sotsiaalpedagoog, kes ennast ise säästupirnide alal spetsiks koolitas, neid asju veebist ja mujalt uurides.

Ta on mures selle pärast, et müügile on jõudnud selliseid säästupirne, mis tegelikult mingit säästu ei anna. Tema jutu järgi müüakse kauplustes säästupirnide pähe ka "saastapirne". Inimesed ei raatsi kalleid säästupirne osta ja valivad odavamaid, mis võivad olla aga hoopis viletsad.

Toomas otsib insti­tutsiooni, kes aitaks mõõta müügil olevate lampide tegelikku valgustugevust. "Vanasti käidi koolides seda mõõtmas, järelikult peavad aparaadid olemas olema." Eraisikul käiks see asi üle jõu. (Kui on asutusi või organisatsioone, kes tahavad Toomast aidata, siis saavad nad temaga ühendust võtta meiliaadressil tommy@paabel.ee.) Ta käis kaupluses spetsiaalselt naiivset ostjat mängimas ja esitas asjatundmatuid küsimusi säästupirnide kohta.

Müüjad ei osanud talle erinevusi seletada. Imelikul kombel on vaid mõnel soliidsemal tootjal karbi peal kõik sellised andmed, et inimesed saavad asjast üheselt aru.

"Säästupirnide pähe müüakse kohutavaid asju, mida ei tohigi müüa," on Toomas veendunud. Ta tahaks sellele asjale piiri panna.

Mis saab pärast mõõtmisi? "Kui saab teha asjalikud mõõtmised, siis saab kirjutada korraliku artikli, mis ­inimesi informeerib, ja kehvade pirnide müügi ära lõpetada," arvab Toomas.