Märtsis registreeriti Eestis 1994 uut sõiduautot, suurim arv üle mitme aasta. 38 protsenti neist olid päris- või libamaasturid, samas mõõdus tavasõiduautodest kõrgemad ja raskemad ehk suurema kütusekuluga. See näitab automüüjate head tööd – inimene pannakse arvama, et ta hakkab nüüd ülepäeviti külmkappe ja 65tollise ekraaniga televiisoreid vedama, liikudes kogu selle aja teedeta maastikul paksus lumes või poris. Aga enamik maasturilaadsetest toodetest ei evi isegi nelikvedu, järelikult pole mõtet rääkida paremast läbivusest. Ka elab enamik inimesi linnades, maaelanike osakaal on Eestis vaid 32 protsenti.

Aktsiisitõus ei saanud mõtlevale inimesele üllatusena tulla. Eestis on autokütus üks odavamaid Euroopas (tõsi, oleme ka ühed vaesemad), siin puudub automaks. Samas on autosõitjad kogu Euroopas valitsustele viljakad ja töökindlad lüpsilehmad. Sisuliselt oli küsimus ainult selles, kas kehtestatakse automaks või tõstetakse kütuseaktsiisi. Aktsiis on mõnes mõttes demokraatlik – kuipalju sõidad, niipalju maksad. Teisalt lööb aktsiis suhteliselt valusamalt neid, kellel sissetulekud väiksemad ja sõiduvajadus suur – eelkõige maainimesi.

Õiglane CO2-põhine automaks mõjuks mitut pidi. See ei puudutaks mõistlikke tarbijaid ning paneks aru pähe neile, kes oma võimalusi ise ei adu. Kes aga soovib vaatamata kuludele ikka suurt, rasket ja janust autot kasutada, sellele ei käi ka väike lisatasu üle jõu. Mitmesajaruutmeetrise maja kõrval kindlasti.

Siinkohal raksatab reaalsus sisse. Pole ju saladus, et valitsuspartei kõige ustavamad toetajad elavad Tallinna ümbruse põldudele ehitatud pilpakülades (kuuludes 32 protsendi maaelanike sekka) ja elu pole seal ilma autota võimalik. Seega oli valikut aktsiisitõusu kasuks lihtne teha.

Muide, ma arvan endiselt, et automaksust meil pääsu pole. Kui mitte varem, siis pärast järgmisi korralisi valimisi väänatakse see meile kaela.