(Aivar Juhanson)

Igijääga kaetud Toompea mäe tipus asub paekivist loss, kus pesitseb saja ühe peaga lohe.

Elajas on nii paksu soomusega, et teda ei võta ükski mõõk ega nool, peade maharaiumine on aga lootusetu värk, alati kasvab uus asemele.

Vaid looma süda ja hing on õrnad. Eriti pööraseks läheb metsaline siis, kui teda Kummitempliks nimetada.

Eesti rahvas kirub elajat pidevalt, kuid usub samas hardalt lohe erakordsesse tarkusesse. Rahvas tassib talle 21 protsenti oma tuludest ning viiendiku iga kauba hinnast, sest arvab, et vaid Toompea lohe suudab raha kõige mõistlikumal moel ümber jagada.

Iga nelja aasta tagant peavad kohalikud hõimud nn demokraatia pidupäeva ehk valimisi, kus mitmesaja sangari (ja mõne üksiku narri) seast valitakse välja 101 “õnnelikku“, kes järgmiseks neljaks aastaks lohe peadele oma näod annavad.

Nädalavahetusel toimus kummaline riitus taas. Rekordiliselt menukaks (23 012 häält) osutus suur juhui Stolitšnõi Edgar, kes regulaarselt ninasarviku seljas Hundisilma talu ja Tallinna linna vahet kappab ning kaelas kolm miljonit eurot maksvat betoonist kirikuristi kannab.

K-suguharu ülejäänud liikmete saak aga ikaldus. Valimiste suurimaks luuseriks osutus Edgari endine arm, Vilja-nimeline vaga naisterahvas, kes kaotas 83 protsenti oma poolehoidjatest ja peab nüüd pikki aastaid Brüsselis pattu kahetsema.

Ka kaheksa aastat Toompeal kroolinud ujumisliidu president Evelyn Sepp, kel rohkem kui 4000 feissbuuki-sõpra, kogus vaid 414 häält, mis ei lubanud sekundikski nina vee peale tõsta.

Suurim edu saatis oravate pealikku Andrus Ansipit, kelle soontes voolab Suure Direktori veri. Tema lubas 33 kohta Toompeal, tema tõi 33 kohta – nii nagu eelarves ette nähtud.

Kuid ka Ansip kahvatus, sest jäi eelmisele korrale alla (miinus 3559 häält). Kõik tema kaduma läinud hääled ja teist sama palju lisaks haaras imekaunis uustulnuk Kaja Kallas, kes täitis Eesti rahva südamed samasuguse lootusega nagu Orleans’i neitsi prantslaste omad 582 aastat tagasi.

Preili Kallase edu on seda väärtuslikum, et ta sõudis uhkelt mööda valimisnimekirjas kõrgemal kohal asunud meistersõudjast Jüri Jaansonist.

Teine ere uustulnuk on Jevgeni Ossinovski – esimene vene soost poliitik, kes tõusis Toompeale ilma ninasarvikute abita. Ossinovski püüti kinni väljaspool sotside tüüpilist levilat, rikka transiidiärimehe perekonnast. Tema miljardärist isa upitas sotsid teleekraanile, et need saaks rikaste suuremat maksustamist lubada.

Kaotajaid Suure Algustähega esines ka oravate seas: võrreldes eelmisega korraga sai 7091 häält vähem kultuuriminister Laine Jänes, otse 101 valitu sekka ei pääsenud pealilma autoriteet Jaanus Rahumägi.

Väljakukkujatest jääb Eesti rahvas erilise härdusega meenutama Fantastilist Härra Kundlat, kelle värdja-lugu ja majoneesiostmine aitasid saavutada tugeva personaalse sideme iga eestlase õiglustundega. Kundlale ainuomane ahne sära varjutas isegi rohelised ökoaferistid, rääkimata Rahvaliidu gängist.

Kuid lõpuks võib Riigikokku pääseda ka Rahumägi, samuti IRLi vanad kampsunid Lauri Vahtre ja Mart Nutt, või kollanokk Juku-Kalle Raid. Nimelt tärkab osa uutest peadest kohe, teistele puhutakse elu sisse aga ühe müstilise valemi abil. Valemi töötas välja juba sada aastat tagasi surnud matemaatik Victor d’Hondt ja selle ainus teadaolev eksemplar on tätoveeritud Helmese laserprinteriga otse valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula ihule.

Toompea metsalise täpsed näod saavad selgeks lähema kuu jooksul. Seniks elame teadmisega, et ta on surematu – uus pea kasvab ALATI asemele.


Sama, aga läti keeles

Toompea 101 dzīvo pūķis galvu.

Igauņu, kas dzīvo brīnišķīgā zemes elukale svaigu rožu galviņas, vecu un grēcīgs, bet bija kicked atkal lejā.

Ledāju augšā kalnā ir klāta ar kaļķakmens Toompea pils, kur pūķis galvu simts ligzdu. Uc.

translate.google.ee