Miks ma seda teen?

Esiteks on Ühendatud Kuningriik üks neist kolmest "vanast" Euroopa Liidu riigist (teised kaks on Rootsi ja Iirimaa), mis avas uusliikmetele pärast 1. maid oma tööturu. Väidetavalt on seal umbes pool miljonit vaba töökohta.

Teiseks - just Šotimaa on kuulutanud, et uusliikmete tööotsijad on neile teretulnud. 2009. aastaks on Šoti rahvaarv langenud alla viie miljoni. Šotlaste riiklik poliitika on võtnud seisukoha, et seda saab peatada võõrtööjõu sissemeelitamisega. Mais avas Šotimaa peaminister Jack McConnell võrgulehe www.scotlandistheplace.com, mis kutsub kõiki lahkelt sinna tööle.

Kolmandaks - eriti palju vabu töökohti leiduvat Šotimaa 450 000 elanikuga pealinnas Edinburghis, mis on Ühendkuningriigi linnade seas üks rikkamaid ja edukamaid. Töötuid on seal vaid 3,3 protsenti (Tallinnas näiteks 10,6).

Neljandaks - keskmine kuupalk Edinburghis on ca 2300 naelsterlingit ehk 53 000 krooni. Ühetoalise korteri keskmine üür on 400 naela (9200 krooni) kuus, eine keskmises restoranis maksab ca 15 naela (345 krooni) ja pint õlut umbes kaks ja pool naelsterlingit (57 krooni).

Kas ma leian selles paradiislikuna näivas kohas nädalaga töö või tulen tagasi tühjade kätega?

Esmaspäev, 7. juuni

Õnneks on mul koht, kust alustada. Edinburghis elab mu boyfriend Grant, nii et ma saan õnneks oma CV muuta udaldusväärsemaks kohaliku aadressi ja telefoninumbriga. Kodus on mul ka pidev ligipääs arvutile - kahtlemata vajalik, sest erinevaid tööpakkumistega veebilehekülgi on kohutavalt palju. Grant on mulle ka eelneval reedel ostnud Šotimaa suurte päevalehtede Scotsmani ja Heraldi töökuulutuslisad.

Vähemalt mingi idee siit ikka saab.

Finantsdirektor 60 000naelase aastapalgaga (s.o 115 000 krooni kuus). Jajah, miks mitte. Ainult mul pole kraadi raamatupidamises ega ka vähemalt kümneaastast kogemust kõrgema astme juhina.

Nii, vaatame edasi. Sotsiaaltöötaja, raamatukoguhoidja, vanemõde. Mitte midagi minu jaoks.

Tohutu palju pakkumisi Edinburghi linnavolikogust - kõik siiski mulle liiga spetsiifilised. Arhitekt, finantsjuht, tšello- ja klaveriõpetaja, saunanaine, suusainstruktor... hmm? Kribukirjas kuulutus seitsmenda lehekülje alumises servas otsib noort sõbralikku “isiksust” tegelema piletimüügiga.

Võtan toru, helistan. Tuleb välja, et tegemist on asutusega, mis müüb pileteid Šoti mägismaa ekskursioonidele ning otsib vajaduse korral turistidele ka majutust. Daam toru teises otsas muutub kahtlustavaks, kui kuuleb sõna Eesti. "Kas teil on ikka tööviisa?" Tundub, et ta ei usu, et Eesti kodanikel pole seda vaja. Ta lubab mõne päeva jooksul tagasi helistada. Miskipärast ei kõla see veenvalt.

Järgmisel leheküljel otsitakse Sugo-nimelisse restoran-baari ettekandjaid. Sõbralik mees teispool telefonitoru oleks just nagu minu kõnet oodanud. "Võtame kõigepealt hästi kiiresti teie töökogemused läbi - noh, et saaks ülevaate või nii," ütleb ta peaaegu kambamehelikult. "Mul ei ole mitte mingeid töökogemusi ettekandjana," habisen torusse. Vaikus. "SEE ei sobi kohe mitte," teatab hääl seejärel. Aga endiselt sõbralikult. Ja lisab kohe rutuga: "Aga tänan teid väga helistamast!"

Võtan järgmise. "Otsime "INIMESI", kuulutab kollane reklaam, mis ei hiilga just usaldusväärsusega. Töö iseloomust pole suurt juttu, kirjas on aga, et IPG Imports nimeline firma otsib 20 uut töötajat müügi- ja turundusosakonda, bla-bla-bla, eelnev kogemus pole vajalik, täielik koolitus kohapeal!

Telefonile vastab väga sõbralik Alison. Räägin ära, et helistan töökuulutuse peale, olin varem Eestis ajakirjanik, nüüd kolisin Šotimaale boyfriendi juurde ja otsin tööd. Alisonile mu jutt meeldib - ilmselt peab ta päev otsa võtma vastu tüütuid kõnesid igasuguselt lumpenilt, peen Eesti ajakirjanik tuleb seetõttu otsekohe vastu võtta. Enne, kui ma arugi saan, on mul kella poole kolmeks intervjuu firma juhatajaga kokku lepitud! Alison vuristab kiiresti instruktsioonid, kuidas kohale pääseb, hoiatab mind veel, et ärgu ma ehmatagu - nende büroo sissekäik on Cha-nimelise hiina restoraniga ühest uksest ja ma panen toru võidurõõmsalt hargile. Jess!

Väike otsing tänavanimede registris ütleb mulle, et sellenimelist tänavat Edinburghis ei ole - Miller Street asub hoopis Glasgow's. Tuleb Alisonile tagasi helistada. Alison ei näe probleemi - nende firmal on harukontor ka Edinburghis, mulle antakse selle number, küsida tuleb Sherylit. Sheryl aga ei võta toru.

Lappan lehti edasi. Ohoo, peen värk - juhtiv Šotimaa poliitikaajakiri Holyrood otsib töötajaid. Avaldus saata e-mailiga. Kirjutan neile kirja ja korrastan natuke oma CVd. Nüüd ütleb see, et ma olen motiveeritud ja pikaajalise kogemusega ajakirjanik (mis pole vale, arvestades, et mu esimene "töökoht" ajakirjanduses oli üleriigiline ajaleht Säde, kus ma alustasin, palun väga, üheksa-aastaselt), lojaalne, usaldusväärne ja kohusetruu, erakordselt hea stressitaluvusega, tõestatud meeskonnatöö oskustega, juhiomadustega. Kaastöötajaid austav, kindlameelne ja pühendunud.

Et mitte lootusi liiga kõrgele ajada, helistan igaks juhuks ka samal leheküljel asuva, tunduvalt tagasihoidlikuma tööpakkumise asjus - otsitakse majapidamistöötajad suveperioodiks. Tööpakkuja on muide Edinburghi ülikool, mille Pollocki ühiselamusse otsitakse suveks, mil see tegutseb hotellina, abilist tubade korrastamisel. "Koristamine, voodiriiete vahetamine, voodite üles tegemine, vannitubade ja tualettide pesemine," vuristab Caroli-nimeline proua mulle telefonis. Teda ei näi sugugi ehmatavat tõsiasi, et ma pole kunagi hotellis töötanud, et ma olen kõrgharidusega ajakirjanik väikesest Ida-Euroopa riigist nimega Eesti. "Te peate end siis registreerima," ütleb ta asjalikult - ja tõepoolest, seda britid tõesti nõuavad: vastselt liitunud riikide kodanikud (välja arvatud Küpros ja Malta) peavad end pärast töö leidmist kuu aja jooksul kirja panema. Kui nad aasta aega on töötanud, laienevad neile kõik õigused, kaasa arvatud õigus sotsiaaltoetusele ja eluasemeabile. Carol kutsub mind intervjuule neljapäeval kella 13.40ks.

Rohkem pole ajalehtedes midagi, mille tingimused kuidagigi sobiksid. Parem siis tööbüroos õnne proovida. Lähim Jobcentre asub vaiksel kõrvaltänaval. Suur nukker kivimaja räämas aknasilmadega. Astun sisse, seal pole õhku. Seinte ääres seisab terve rodu inimesi, kelle kõigi ilmet võib iseloomustada ühe ja ainsa sõnaga: lootusetus. Väsinud välimusega neeger, suur seljakott seljas, räbaldunud särgiga skinhead, pehmelt öeldes ülekaaluline daam, kohutavalt räpaste mustade pikkade juustega nahktagis noormees, moodsalt turri aetud soenguga vinniline nooruk, jube kõhn hiinlane, vanem mees, kelle pea suurte prillide taga näeb välja nagu kuivanud hernes, nagu Kopli liinidelt pärit räsitud näoga nooruk tossude ja suure sulejopega (mul õhuke särk ja higi voolab!), veel üks hiinlane ja... mina. Kõik sabatavad laua juures, mille taga võtab paks rämeda Glasgow aktsendiga mees vastu abirahaavaldusi. 

Tööpakkumisi leiab puuteekraaniga arvutitest. Sadu ja sadu. Müüriladuja, elektrik, turvamees, toateenija, koristaja, iluterapeut. Meedia alajaotus on tühi. Lasen endale kuus baaridaami/hotelliteenija pakkumist välja ja lahkun sellest masendavast paigast.

Käin mõnedes töökohti vahendavates agentuurides ja jagan laiali kümmekond CV-d.

Teisipäev, 8. juuni

Hommik algab pettumusega. Poliitikaajakiri Holyrood on mu e-mailile vastanud, et suveperioodil, mil šotlaste parlament ei tegutse, nad esialgu uut tööjõudu ei vaja. Nad lubavad minuga uuesti ühendust võtta septembris – ehk siis võin ma nende toimetuses paar korda nädalas vabatahtlikuna käia ajakirjanike eest “musta tööd tegemas” – fakte kontrollimas, tsitaate juurde lisamas ja intervjuusid lindilt maha kirjutamas.

Otsin eile Jobcentre’i masinast välja prinditud tööpakkumiste lehekesed välja ja hakkan helistama. Peab ütlema, et mul ei ole erilist õnne. Intervjuule ei kutsu keegi, küll soovitatakse internetist avalduse vorm tõmmata ja see neile saata. Nimetatud vorm on kaheksa lehekülge pikk ja äärmiselt põhjalik. Küsimuste järgi sellel lehel võiks arvata, et tööpakkuja on suur pank või prestiižne advokaadibüroo, mitte aga kohalik noortehostel, mis otsib ööportjeed.

Ainuke rõõmustav hetk kogu telefonimaratoni juures on see, kui üks proua palub mul oma nime korrata. "Ahh, Suvari," rõõmustab ta. "Täpselt nagu see filmitäht!"

Okei. Lõpuks saan toru otsa eilse IPG Importsi Edinburghi osakonna Sheryli ja ta kutsub mind samal päeval lühiintervjuule ühte järjekordsesse Jobcentre’isse, kus ta täna terve päev avaldusi vastu võtab.

See asub kesklinna peatänava Princes Street’i lõpus. Ma olen Princes Streetil sadu kordi jalutanud ja poeaknaid vahtinud, aga ma ei ole kunagi varem näinud seda, mida ma seekord näen. Kümneid, sadu tööpakkumisi, peaaegu igal aknal, millest ma mööda kõnnin. Otsitakse veinikaupmeest, ettekandjat, burgeripakkijat, klienditeenindajat, müügikonsultanti, kassiiri, müüjat, müügisaali juhatajat, jalanõude spetsialisti, raamatukastide tassijat... Sealhulgas on täiesti respektaableid firmasid nagu pank Alliance & Leicester, mobiilifirma Orange, pesupood La Senza, riidepoed Next, River Island, Accessorize... Muidugi ka McDonald’s ja Burger King.

Reklaamid vaateaknal kutsuvad sisse astuma ja oma avaldust esitama kohe, nüüd ja praegu. Sinu kogemusi ei küsi neis kuulutustes keegi, ka tunnipalk on enamasti kohe vaateaknal ära toodud ja kõigub 4.50-5.50 Briti naelsterlingi vahel. See teeb 100-125 krooni tunnis.

Minimaalne tunnipalk Eestis on 14.60.

Ma lähen siiski oma intervjuule. Sheryl on sõbralik noor naine. Täidan avaldusvormi, mille külge ta kinnitab minu CV. Saan teada, et IPG on turunduse ja müügiga tegelev kompanii, mille kliendid on muuhulgas ka Warner Cinemas, Walt Disney ja Universal Pictures. Sheryl annab mulle aadressi, kus nende büroo asub, ja kutsub mind intervjuule firmabossidega neljapäeva hommikul. "Pane madalad kingad," ütleb ta salapäraselt.

Hiljem on mul kokku lepitud aeg ühes tööbüroos, kuhu ma eile oma CV jätsin. Seal ootab mind Melanie. Ta on pisut üllatunud, et nende juurest otsib tööd ajakirjanik. "Meediakompaniid ei otsi kunagi tööd läbi agentide," selgitab ta. "Meilt tahetakse ikka rohkem sekretäre, administraatoreid ja arveametnikke." 

Aga ta paneb mu andmed arvutisse ja teeb mulle arvutitundmise testi. Esimeses testiosas tuleb kiirelt ja vigadeta trükkida viie minuti jooksul sisse nii palju teksti, kui jõuad. Saan selles testiosas 99,1 protsenti. Teine osa on Wordi tundmise peale. Skoorin ka seal muljetavaldava protsendi.

Melanie ütleb, et nüüd pole muud kui oodata. Kui ma peaksin kellegi poolt nõutavatele tingimustele vastama, siis võtab ta minuga kohe ühendust.

On rammestavalt palav päev - Edinburghis juhtub seda väga harva.

Pärastlõuna veedan ma CV-sid tööbüroodesse laiali tassides. Kuigi need võetakse igal pool kenasti vastu, näen ma juba inimeste nägudest, et suurt edu pole mul loota.

Keeran Charlotte’i tänavalt Princes Streetile. Otse mu ees on McDonald’s. Kisun hamburgerirestorani ukse lahti ja astun palavasse friikartulilõhnalisse ruumi. Täidan järjekordse avaldusvormi. Mind palutakse alla korrusele intervjuule. Pole võimalik veenvalt rääkida, et ma tõepoolest tahan oma ajakirjanikuharidusega McDonald’sis töötada. Keegi ei usuks seda. Ütlen lihtsalt, et kolisin alles siia ja mul on kiiresti tööd vaja. McDonald’sist lubatakse õhtul tagasi helistada ja teada anda, kas ja millal ma võin tööga pihta hakata.

Ikka parem kui mitte midagi.

Kolmapäev, 9. juuni

Eile ei helistanud keegi. Isegi mitte McDonald’s!

Kuigi mu tuju ja tahtmine linna peale tööd otsima minna on null, trükin välja terve portsu CVsid ja lähen uksi kulutama. Seekord nendesse firmadesse, mis – nagu ma eilsest saadik tean – otsivad tööjõudu oma poe vaateakendel.

Sellest tuleb üks väga sündmustevaene päev. Uksest sisse, väike tutvustus, CV üleandmine, välja, järgmine uks... Mõne aja pärast on mul CVd otsas ja ma käin läheduses asuvas internetipunktis neid juurde paljundamas.

Pärastlõunaks olen ma oma CV jätnud vähemalt 30 kohta ja kuulnud sama palju kordi tuttavat lubadust: me võtame teiega ühendust.

Ühest kohast ka tõepoolest helistatakse õhtupoolikul – Time Recruitmentsi töövahendusbüroo, kuhu ma oma CV esmaspäeval jätsin, tahab minuga kohtuda reedel kell üks.

Otsustan käia veel mõnes tööbüroos. See tundub siiski olevat kõige lihtsam viis tööd leida. Esimeses kahes pole õnne. CV võetakse tuimalt vastu ja lubatakse taas "ühendust võtta", kolmandas läheb aga paremini.

"Hoo, sa oskad norra keelt," küsib rõõmsalt tumedapäine noor mees Alex mu CVd uurides. "Ma elasin kunagi Norras."

Õnneks ei taha Alex mu keeleoskusi kontrollida. Põhimõtteliselt räägib ta soravalt pähe õpitud juttu, mida teisedki vahendusfirmad: "Tööd on meil palju, aga just seda, mida sina otsid, pole kohe praegu pakkuda. See võib tulla viie minutiga või viie nädalaga – ennustada on võimatu." Noogutan kaasa.

Järsku alandab Alex oma hääle pominaks nii et ma kohe ei saa arugi, kas ta endiselt minuga räägib. "Kas sa Quantumit oled proovinud?" See küsimus viib mind pehmelt öeldes segadusse. On see mingi uus narkots? Kuhu kurat ma olen sattunud?!

Alexi hääl kahaneb pominast sosinaks: "Ma soovitan sul Quantumit proovida. Mul pole lubatud seda rääkida, aga..."

Ma veel vaevu kuulen Alexit, ilma end tema poole küünitamata.

"... aga nemad tegelevad just selliste keeleoskust nõudvate töödega – tõlked, giiditööd, sellised asjad." Viimane lause on tõepoolest vaevu kuuldav.

Olen täna maha käinud vähemalt kümme kilomeetrit.

Neljapäev, 10. juuni

Kell 9.30 pean ma olema linna teises otsas tööintervjuul IPG Importsis. Madalate kingadega, milleks iganes neid ka intervjuul vaja läheb. Loodetavasti ei lähe seal väga pikalt, sest kell pool kaks on mul teine intervjuu kesklinnas.

IPG kontor on küll kõike muud kui ühe tõsiselt võetava suurfirma büroo. Väike tuba, kus Sheryl istub ning kus peale minu ootab kohtumist lubatud firmabossidega veel kolm inimest, on ebamääraselt lohakas. Seal on mõned ametlikkust rõhutavad kaustad riiulitel kõrvuti pehmete kaisuloomakestega. Põrand on plekiline ja kohati lagunenud linoleumiga, närust muljet rõhutab määrdunud vaip. Ka Sheryli töökoht pole just kõige ontlikum sekretärilaud – kõikjal vedeleb hunnikute kaupa pabereid ja (järjekordne) avaldusvorm, mille ta paberikuhja alt välja kaevab, on kortsus ja plekiline. Raadio lõugab.

Kahel sohval seina ääres istuvad kaks tüdrukut ja üks noormees, kõik süvenenud ajakirjadesse, mis seisavad pikas rivis diivanilaual kuldkalakeste akvaariumi kõrval. Tegelikult polegi see mingi akvaarium, vaid tohutu suur konjakiklaas. Vesi selles on kollakalt sogane, ma imestan, kuidas need kalad veel elavad.

Veidi aja pärast kutsutakse mind. Lähen kaasa ühe noormehega, kes viib mind „ülemuse“ jutule. Ülemuseks osutub umbes 25aastane geelist turris soenguga kutt, keda tutvustatakse mulle Jamie’na. 

Jamie on nagu üleskeeratud mängutoos. Jutt lausa tormab temast välja ja mul pole 15 minuti jooksul võimalust suudki lahti teha. Jutu mõtte võib aga kokku võtta ühe sõnaga: rändkaubandus. "Kui näiteks Walt Disneyl on toode, mis mingil põhjusel väga hästi ei lähe, siis nad annavad selle meile," vuristab Jamie. "Me käime päev otsa ühest asutusest teise ja müüme seda. Igaüks peab päevas müüma 30 asja. Selleks tuleb kohtuda vähemalt 300 inimesega, sest reeglina ostab sult iga kümnes inimene."

Mulle tutvustatakse ka kõrgeimat ülemust. "Näed see kutt, kes räägib telefoniga," seletab Jamie. "See on James. Ta on 23aastane. Alustas meie juures aasta tagasi. Ta töötas ennast täiesti üles, ma ütlen ausalt: ta on looma moodi tööd rabanud. Ja nüüd on ta junior manager. Nüüd võib ta päev otsa lihtsalt perseli maas istuda ja teisi kamandada. Ta teenib 45 000 naela aastas."

Vahepal on Jamie suure seljakoti võtnud ja kaks hiiglaslikku ratastel kohvrit käe otsa haakinud. Saan aru, et asutame kuhugi minema. Ukse juures on veel kotimehi, ühest avatud sumadanist paistavad karvased piilupardid ja hunnik karpe.

"Täna tuleb tõeliselt raske tööpäev," vatrab Jamie. "Ma ütlen sulle, ega sa muidu ei õpi, kui et näed, kuidas meie töö tegelikult käib. Me võtame täna ette kõik firmad London Roadi peal. Käime kõik läbi. Mingit sära ja glamuuri ei ole. Raske töö. Aga ega sa muidu ei õpi."

Ah selleks siis need madalad kingad! Jamie vahutab aga muudkui edasi. Lõpuks tuleb mul siiski sõna sekka torgata. Küsin, kas mul oleks võimalik ainult pool päeva kaasa teha, et poole kaheks veel oma intervjuule jõuda. Aga Jamie arvab, et peaks siiski tervet päevatööd nägema, et "tõeliselt õppida". Seepärast lubab ta lahkelt, et korraldab mulle eraldi õppepäeva... "ütleme näiteks järgmisel nädalal? Esmaspäeval või teisipäeval?"

Ta lubab mulle reede õhtul üle helistada.

Nüüd on mul aega küll. Õnneks asub IPG kontor Leithi linnaosas, kus elab ka üks mu sõber, Gayle. Ta on lõpetanud kunstiülikooli ja töötas kuni viimase ajani ühes kunstimuuseumis, aga praegu on lapsega kodus. Muuseumid – need tunduvad selliste ideaalsete intelligentsete töökohtadena. Helistan Gayle’ile ja kutsun ta lõunale. Katsun natuke uurida karjäärivõimaluste kohta muuseumis. Võib-olla saab ta mind soovitadagi...

"Ma vihhhhhkan seda tööd," ütleb Gayle hiljem kohvi juues. "Usu mind, sa ei taha seda! Sa muidugi saaksid seal koha – kõrgharidusega ajakirjanik, nad on igavesed snoobid, tead! Aga see on nii tüütu ja vastik." Gayle räägib hulganiselt "õuduslugusid" muuseumi igapäevaelust.

Mu teine intervjuu leiab aset Holyroodi pargi lähedal kesklinnas. See on tõeliselt ilusas ülikoolilinnakus, kus on vanu ilusaid tornidega maju, palju puid ja rohelust.

Annan oma paberid vanema daami kätte. Ta ohkab kergendatult, kui kuuleb, et mul pole keelega raskusi - enne mind oli üks jaapanlanna ja enne seda hispaanlane. Daamil pole mulle ühtki küsimust. Töö hakkab pihta 19ndal juunil. Ma pean töötama nädalavahetuseti, kuus tundi päevas ühiselamukompleksi koristajana – suviti tegutseb see nimelt võõrastemajana. Kokku 12 tundi nädalas, mil ma teenin voodilinade vahetamise, kempsude ja vannitubade koristamise ning koridoride küürimisega 67 naela – 1500 krooni. Tumedad püksid peavad mul endal olema, ülikooli embleemiga polosärk antakse tööandja poolt.

Selle töö ma saaksin, ma tunnen seda.

Reede, 11. juuni

On juba viies palav päev Šotimaal. Eile õhtul tuli kõvasti äikest, aga täna on jälle niiskelt soe.

Saan internetist teada, et karjäärinõu Šotimaale kolinud välismaalastele võib saada asutusest nimega Careers in Scotland.

Teel sinna hüppan läbi väiksest võileivakohvikust. Need on šotlaste seas väga populaarsed – pole ju siin kombeks süüa sooja lõunat. Kohviku aknal on kiri, et nad otsivad abilist. Jätan neile oma avalduse, kuhu kirjutan ausalt: mul pole mingeid kogemusi, kuid mulle meeldivad võileivad ja ma olen aus ja sõbralik.

Careers in Scotlandis võtab mind vastu üks kena daam. Tal on palju ideid, kuidas ma saaksin siin oma ajakirjanikutööd jätkata. Kõigepealt trükib ta välja pika nimekirja erinevate Šoti ajalehtede ja ajakirjade telefoninumbritega. Teiseks soovitab daam mitte peljata ka vabatahtliku tööd – see viib vähemalt kokku õigete inimestega, annab kogemusi. Kolmandaks annab ta mulle bukleti, mis pakub töötutele lisakoolitust kuues erinevas valdkonnas – ehitus, loominguline tööstus, jaekaubandus, finantssfäär, tervishoid ja turism. Lahkun Careers in Scotlandi kontorist juba tunduvalt enesekindlamana.

Princes Streeti bussipeatuse Edinburghi kaardi all istuvad kaks tõmmut meest. "Vean kihla, et sa pole šotlane!" ütleb üks. "Jah, sa oled kindlasti soomlane!" pakub teine. Lobiseme natuke. Lühem mees kargab erutatult jalule, kui kuuleb, et olen siin "tööd otsimas".

"Tõsiselt või? Kuidas sulle meeldiks poes töötada?“ Ta viipab käega Prego riidepoe poole meie selja taga. "Mina olen Chico, selle poe omanik. Kas sa kontoritööd oskad teha?"

"Kus sa elad?" uurib Chico. "Üksi? Sõpradega? Boyfriendiga?" Kuulnud vastust, Chico ohkab. Aga ta huvi ei kao. "Kuule, kui sa oled oma tänased käigud ära teinud, siis tule Pregosse, eks? Me leiame sulle töö!"

Ah siis nii käivad need asjad! Ei mingit avaldust, CV-ga vehkimist või intervjuud. Üks naeratus bussipeatuses ja mulle "leitakse töö".

Siis heliseb mu telefon ja toru otsas on hommikune võileivabaar. "Meile meeldis väga sinu avaldus," öeldakse. "Kas sa saaksid täna tulla intervjuule?"

Järsku on kõik hakanud sujuma. Ma tunnen äkki, et mul siiski on lootust siin tööd leida.

Sedasama kinnitab mulle ka Caroline Time Recruitmentsist – mu kella ühene intervjuu vahendusagentuuriga. Caroline on selle agentuuri omanik. Esimest korda tunnen ma, et ma olen kuskil tõeliselt teretulnud. Kohe tuuakse tass aurava kohviga. Caroline ütleb, et edaspidi peame me korra nädalas kindlasti ühendust võtma. Ta lubab, et leiab mulle töö ja tal on mulle ainult julgustavaid sõnu öelda. Kiitusega siin kitsid ei olda, minu CV iga punkt võetakse läbi, selgitatakse lahti (kuidas ikkagi üheksa-aastasest peale ajakirjanduses?), arutatakse. See koht on tõeliselt soe, samas professionaalne. Caroline ütleb, et alguses on Edinburghis raske – see on suletud ühiskond, mis hoiab omaette. Tema on iirlanna ning tal võttis seitse aastat ringi sisse murdmiseks. "Aga sina oled nii andekas, sul läheb kindlasti kiiremini!"

Lobiseme üle tunni aja – pean vahepeal võileivabaari helistama ja paluma intervjuu algust natuke edasi nihutada.

Kui ma lõpuks sinna jõuan, võetakse mind taas väga lahkelt vastu. Noor pruunide silmadega naine selgitab, et ta on koha omanik koos oma abikaasaga, ning nende juures töötavad veel abikaasa õed ja poolatar Agatha. Aga nüüd läheb Agatha Poolasse tagasi ja nad otsivad kedagi appi. „Ei ole tähtis, et oleks kogemusi – peaasi on, et inimene sobiks meie perekonda. Agatha ütles, et sul oli nii lahke nägu! Kui ma seda kuulsin, tahtsin ma kohe sinuga kohtuda."

15 minuti pärast astun ma võileivabaarist välja. Nad tahtsid mind oma "perekonda"! Enne kui lõplikult käed lööme, pean nendega vaid ühe proovipäeva kaasa tegema. Kuidas ma nende lahkele pakkumisele esimese tööpäeva - 22. juuni - hommikul Tallinnast Eesti Ekspressi laua tagant ära ütlen, ma veel ei tea.

Viienda päeva õhtuks olen ma töö leidnud. Mu palk oleks küll ainult 4.50 tunnist – see teeb ca 750 naelsterlingit (17 250 krooni) kuus. Omavahel öeldes - see on suurem kui mu Eesti palk. Ma arvan, et mulle meeldiks seal. See oleks vähemalt algus.

Kuidas leida tööd?

* Muretse endale kohalik mobiilinumber ja sea see oma CVs aukohale. Kuidagi peab sind ju kätte saama! Eurooplased pole nii e-maililembesed nagu meie ning kodunumbrilt ei saa sinuga ju niikuinii ühendust, kui sa oled päevad otsa väljas tööd otsimas.

* Ära ole arg. Keegi ei aja sind ära ega suhtu sinusse ebasõbralikult, kui sa lihtsalt oma CVd pakud. Seepärast anna see kõigile, kuhu iganes lähed. Astu sisse poodidesse, pankadesse, baaridesse, hotellidesse, ametiasutustesse - tööbüroodest ja vahendusagentuuridest rääkimata. Jaga iga päev laiali vähemalt 30 CVd. Vähemalt ühest kohast helistatakse ikka tagasi.

* Pole vajalikku töökogemust või ladusat keeleoskust? See polegi kõige tähtsam. Eurooplastele meeldivad naeratavad püüdlikud inimesed. Laiuta käsi ja ütle ausalt, et sul pole kogemust, aga sa õpid kiiresti ja oled hakkamist täis.

* Ehita võrgustikku. Euroopaski loevad tutvused. Suhtle võimalikult paljude inimestega. Paku end vabatahtlikuks. Käi kursustel ja koolitustel.