Lõuna-Eestis üsna Vene piiri lähedal tegutseb Eesti kõige vanem tööstusettevõte. See on Räpina paberivabrik, asutatud 1734.

Vabrikus teeb tööd selle ajaloo kolmas paberimasin, mis on 133 aastat vana. Masina valmistas ülemöödunud sajandil Sigli vabrik Berliinis. Strateegilised andmed: valmistatava paberi laius 1,56 meetrit, rulli maksimaalne läbimõõt üks meeter ja kiirus kuni 15 meetrit paberit minutis.

Toona oli see Euroopa paberitootmise viimane sõna. Räpina vabriku omanik Emil Schulze sai masinal valmistada kõikvõimalikke paberisorte, ka kõige peenemaid. See masin tegi Eesti Vabariigi algaastail riigile koguni dokumentide- ja rahapaberit. “See on kõige parem sellekohane masin terves Eestis,” kõlas ametlik hinnang.

Loomulikult valmis Räpinas ka trükipaber näiteks raamatutele ja ajalehtedele.

21. sajandi tipptehnoloogiale jääb vana masin kõvasti alla. Suurimate masinate näitajad on praegu Räpina vabriku juhataja Meelis Mälbergi andmetel järgmised: paberi laius ca kümme meetrit, rulli läbimõõt kolm-neli meetrit ja kiirus 2000 meetrit paberit minutis.

Nende hiiglastega võistlema hakata oleks kindlam kaotus kui osaleda punnvõrriga kiirendusvõistlusel.

Särava ajalooga vaar

Ometi on Räpina masinal üks omadus, mida moodsatel ametikaaslastel talle vastu panna ei ole – ajalugu. See peaks olema Euroopa vanemaid, kui mitte kõige vanem ettevõtluses kasutatav paberimasin.

Soome asjatundjatel – ja soomlased on paberitööstuse tehnoloogia alal maailma tipp - , kes Räpina vabriku praeguseid omanikke nõustamas käivad, lähevad vana töörügajaga kohtudes vaimustusest silmad põlema. Nende soovitusel otsustati: masinat võib uute seadmetega täiendada, aga seda ei tohi mingil juhul ümber ehitada.

See masin on näinud, kuidas potisetud kogu kubermangust Räpinasse kaltsu tassisid, vahetades riiet savipottide vastu. Abiks tsaari karm käsk, mis ei lubanud kaltse hävitada. Ülemöödunud sajandi lõpus käis Räpinast Tartusse isegi aurulaev, mis kaltsust tehtud paberi toona kuulsasse Laakmanni trükikotta vedas.

Kui kaltsude ajastu möödus (tänapäeval tembitakse riiet sünteetikaga), nägi masin, kuidas kogu Nõukogude Liidust veeti pisikesse Lõuna-Eesti kolkasse rongiga vanapaberit. 15 kilomeetri kaugusel Veriora jaamas laeti tooraine veoautodele ning need voorisid ööd ja päevad läbi vabriku ja jaama vahet. Teeääri kattis pidevalt paberipraht, sest koormad olid lahtised.

See masin on näinud möödunud sajandi lõpu erastamist ja eraettevõtluse sündi. Kui hiilgeaegadel töötas Räpina paberivabrikus 200 inimest neljas vahetuses, siis praegu on töötajaid 40.

Mõnikord, nagu sel reedel, kui Ekspress masinat vaatamas käis ja üks sõel oli umbe läinud, ütleb mõni masinaosa üles ja ta jääb natukeseks ajaks seisma. Aga pärast pisukest hooldust hakkab ta alati jälle tööle. Vana asi tahab ju ikka veidi kõpitsemist ja määrimist.

Ning uute ja suurte ametivendadega võrreldes on Räpina masina käivitusprotsess väga lühike – kõigest üks töövahetus. See võimaldab siin valmistada väga erinevaid pabereid – näiteks värvilist kartongi, pruunikat pakkepaberit või valget joonistuspaberit. Vaja ainult masin seisma panna, eelmise tootmistsükli jääkidest puhtaks pesta ja uuesti käivitada.

Mida "hirmsam" paber, seda parem

Mullu oleks vana masin äärepealt töötuks jäänud. Paberivabriku omanik Andres Pavelson tundis, et tal ei ole enam huvi seda käigus hoida. Pavelson rääkis asjast ka endisele Räpina linnapeale, ettevõtlusharidusega Meelis Mälbergile.

Mälberg otsustas vabriku koos oma venna Urmase ja sõbra Raul Kibenaga ära osta. Kümme protsenti aktsiaid jäi veel Pavelsonile. “Kiiresti rikkaks selle vabrikuga ei saa,” otsustasid sõbrad. Aga kui müüa keskkonnasõbralikult valmistatud paberit koos vana vabriku põneva ajalooga, siis peaks äri tasapisi ülespoole minema. Möödunud aasta lõpetas Räpina vabrik igal juhul 400 000 kroonise kasumiga.

Kui veel läinud aastal tuli Räpina vanast masinast põhiliselt kartong, siis nüüd tunneb üha rohkem kirjastusi huvi vanapaberist tehtud toodete vastu. Mis sest, et klantspilte sellele trükkida ei saa ja paberit “ilustavad” kunstipärased defektid.

Näiteks väike kirjastus Argo andis aprillis välja Sven Kivisildniku “Poeemi Puutinile”, mis trükiti Räpina paberile. Põlvamaa mehe Aapo Ilvese näitemäng “Ööpik Võhandu kaldalt” on samale paberile trükitud. “Mida hirmsam, seda parem,” ütleb Ilves vabrikupidajatele, kui ta nende juurest paberit otsimas käib. Oma trükiste tarvis plaanib Räpina paberit kasutada näiteks Eestimaa Looduse Fond.

Vana masin töötab suhteliselt keskkonnasõbralikult ja uued juhid tahavad asja veelgi parandada. Tooraineks on ainult vanapaber, millele ei lisata kemikaale muidu kui värviliste kartongide toonimiseks pisut värvaineid. Ka valge joonistuspaberi valmistamisel ei tule kemikaalideta toime. “Tahame jõuda sinna, et meie veekasutus on võimalikult väike,” lisab Mälberg, “ning et ülejäägid suunatakse linna võrku ja biopuhastitesse.”

Turistid ja kooliekskursioonid on Võhandu jõe äärse põneva masina juba avastanud, kuigi vabrik endale veel reklaami ei tee. Juhataja Mälberg ütleb, et paberimasina tööruumi ehitatakse varsti vaateplatvorm – nii on vaatajatele ohutum ja nad ei sega vabriku töötajaid. Seni käivad külastajad koguni tasuta.

Mis paberivabrikus toimub?

Ring algab laost, kus ootavad järge trükikodade jäägid ja praak. Siin on näiteks ajalehtede lõikeääri (leidub ka Ekspressi omi), nässu läinud tikutopse, kuhjade viisi kõlbmatuid katalooge.

Soomest tuleb Räpinasse puhas ja kasutamata valge paber, mis oma elus kunagi trükimusta ei näe. Sellest sünnib valge joonistus- ja akvarellpaber.

Aastas kasutab Räpina vabrik 1000 tonni vanapaberit, tuleval aastal neli korda rohkem.

Kõigepealt läheb vanapaber hüdropurustisse. Neid on kaks ja need näevad välja nagu tohutud põrandasse valatud pajad. Igasse “patta” mahub 400 kilo eri sorti vanapaberit (tehnoloog ütleb, millises vahekorras) ja kümme tonni vett.

Siia visatakse ka dokumendid, mida keegi hävitada soovib. Näiteks laseb oma dokumente Räpinas hävitada Eesti Haigekassa. Politsei esindaja eelistab mittevajalikud paberid ise kolusse visata, sama teeb ka üks eraettevõtjast klient Tallinnast.

Hüdropurustis muutub segu pooleteise tunniga ühtlaseks pudrutaoliseks massiks. Selles on neli protsenti paberikiudu ja 96 protsenti vett.

Edasi massi puhastatakse, jahvatatakse, lahjendatakse.

Alles nüüd jõuab mass paberimasinasse. Veesisaldus on nüüd 99 protsenti ja algab selle eemaldamine. Lõpuks on niiskusprotsent viis.

Pidevalt liikuvale sõelale laotatakse mass ühtlase kihina peale ja vesi nõrgub läbi sõela välja. Paberikiud jäävad sõelale pidama. Läbi sõela imeb liikuvast paberirajast vett välja vaakum ning see juhitakse ka läbi metallist pressivaltside.

Nüüd algab aurutamine. Selleks on kaksteist suurt metallsilindrit, mis köetakse kuumaks (110 kraadi) oma katlamajast tuleva auruga. Esimesed kuus pärinevad aastast 1871 ja need on täpselt ühesugused. Ülejäänud paigaldati Nõukogude ajal ning need on ajastule iseloomulikult kõik erinevad. Mida rohkem silindreid, seda kiiremini paberikihti nende vahelt läbi saab lasta.

Paberimasin lõpeb kalandrite ehk suurte valumetallist rullidega. Need suruvad paberikiud tihedalt üksteise vastu ning see muutub läikivamaks, ühtlasemaks ja tugevamaks.

Viimaks lõigatakse paber vajalikku mõõtu ja keritakse rulli.