Töösturid tegid meid märkamatult paksuks. Suhkru aseainega
Meist on viimase 50 aastaga soovimatult ja teadmatult suhkrusõltlased saanud, kirjutab Briti ajaleht The Guardian. Asi algas USAst, kui 1971. aastal üritas Richard Nixon teist korda presidendiks saada, kuid pidi selleks ohjeldama kõrgeid toiduhindu. Ta palkas Indianast pärit akadeemiku ja põllumajandusasjatundja Earl Butzi, kes õhutas farmereid rohkesti maisi kasvatama. Odavat maisi hakati kasutama kõikjal ning hamburgerid ja muu ameerikalik toit muutusid odavamaks.
Kuna maisi kasvatati kiire rikastumise lootuses liigagi palju, leidis Butz sellele veel ühe rakenduse. Maisist saab toota suure fruktoosisisaldusega maisisiirupit (HFCS), mida nimetatakse ka glükoosi-fruktoosi siirupiks. Kuna ületoodangu tõttu oli mais imeodav, tuli ka HFCS suhkrust oluliselt odavam. Peagi hakati suhkrust palju magusamat HFCSi “pumpama” kõigesse, mida inimesed sõid: pitsadesse, lihasse ja isegi salatitesse.
1984. aastal vahetas Coca-Cola USAs suhkru HFCSi vastu, sest see oli kolmandiku võrra odavam. Tavatarbijad ei teadnud aga HFCSist midagi. Keegi polnud sellel ka ühtegi kahjulikku mõju avastanud. Briti teadlane John Yudkin seostas küll kunstlikke siirupeid südamehaigustega, kuid tööstus oma lobiga sõitis temast lihtsalt üle.
Toidutöösturid tutvustasid hoopis uut kontseptsiooni – low fat ehk väikese rasvasisaldusega tooted, mis pidid tarbijate südamed vallutama. Rasv võeti toitudest välja ja need muutusid maitsetuks. Midagi tuli asemele panna – ja pandi suhkur! Poelettidele ilmusid imelised tooted: väikese rasvasisaldusega jogurtid, desserdid, küpsised ja muud maiustused. Tulemus: isegi need, kes trenni tegid ja low fat-tooteid sõid, võtsid kaalus aina juurde! Ja mitte ainult. New Yorgi ülikooli professor Anthony Sclafani märkas, et kui ta andis oma laborirottidele rotitoitu, oli nende kaal normaalne. Kui ta söötis rottidele supermarketitoitu, muutusid nad mõne päevaga prisketeks pallikesteks. Ja mida rohkem nad sõid, seda näljasemaks muutusid!
Peagi tõestati teaduslikult, et suhkur ja siirupid on mõnuained nagu alkohol ja tubakas. Briti teadlane Tony Goldstone väidab, et suhkru söömine pärsib organismis leptiininimelise hormooni teket. Just leptiin on see, mis ütleb meie ajule: aitab söömisest, kõht on täis.
Karastusjookide tootjaid esindav American Beverage Association leiab tänaseni, et puudub teaduslik tõestus, nagu oleks inimeste rasvumises süüdi just suhkur. Suuremaid edasiminekuid selles vallas on seni pärssinud asjaolu, et toiduainetööstuse võimas lobi ja paks rahakott ulatub kõikjale, mitte ainult poliitikasse, vaid ka tervishoidu ja isegi toiduteadusse.
Tasub siiski meenutada, et ka tubakatööstusel õnnestus tänu hästirahastatud lobile pikka aega vältida oma toodangu kahjulikuks tunnistamist, ehkki see oli üldtuntud fakt. Teksti “Rasv võib tappa!” või “Suhkur on kahjulik!” ilmumine burgerituutule ei pruugi tulevikus sugugi võimatu olla.
Britid häbenevad oma keha
60 protsendile täiskasvanud brittidest valmistab nende keha piinlikkust
70 protsenti naistest ja 40 protsenti meestest möönavad, et on tunnetanud meedia survet omada ideaalset keha
34 protsenti teismelistest poistest ja 49 protsenti tüdrukutest on pidanud dieeti, et oma kehakuju muuta või kehakaalu alandada
Ligikaudu kaks kolmandikku täiskasvanud brittidest kannatab negatiivse kehakuvandi all
