"'Töötan nagu neeger, et teenida nagu valge"'
Aasta alguses said paljud iirlased naerda, kui üks kohalik poliitikatädi tänas oma parteisisese valimisvõidu puhul kampaaniaabilisi selle eest, et need talusid tema vingumist ning "töötasid nagu mustad".
Neil, kes ei naernud, jäi karp mitmeks ajaks lahti ning ajakirjanikud hakkasid kisama, et nii ei ole ikka ilus öelda.
Mina, kes ma oma varasema elu olen elanud nagu suletud kastis koos oma paranoiade, foobiate, ismide ja eelarvamustega, arvates, et vaba maailm on täis silmakirjalikku korrektsust, sain päris kõvasti naerda.
Ma olen eestlane. Ma olen neeger.
Töötan eestlase kombel eestlaste tõotatud paradiisis Iirimaal, lootes ilma eriliste oskusteta sitaks pappi kokku kühveldada.
Töötan nagu neeger, et teenida nagu valge.
Iirimaal ei saa neegritest mööda vaadata (sest nad on kõikjal). Ja ei tahagi. Sellepärast puhun natuke neegrijuttu. Ära loe, kui sulle neegrid ei meeldi.
Siin on inimesi lahe vahtida, sest nad on nagu kuskilt välismaa filmist võetud. Tegelikult tahan ma rääkida sellest, et vaatasin täna üht neegrit ja sain kohe kena lõuatäie naerda ning siis hakkasin tehases liini ääres meenutama teisi neegreid, kellega olen kõrvuti töötanud.
Kõige esimene neeger mu kõrval oli Ademole Nigeeriast.
Ademole saatis mu töötegemist umbes nädala, siis läks tehasest minema. Minuga jäid aga tema põhjatud maailmatarkused.
Ehkki Ademole ülearu tööd teha ei viitsinud, oli ta muhe tüüp. Ja tal oli kogu aeg peas naljakas soni.
Kui Ademole kuulis, et Eestis elab miljon inimest, läksid tal silmad ja suu nii suureks, et kadusid osaliselt soni alla ära. Põhjuse sain teada siis, kui ta ütles, et Nigeerias elab kakssada miljonit inimest. Neegrit.
Peale selle, et Ademole, nagu kõik neegrid, kuulas meeleldi souli ja r'n'b'd, rääkis ta ka väga palju naistest.
Eriti valgetest naistest. Ja kui väga nad riista armastavat.
"Ära kunagi musta naisega tegemist tee!" ütles ta. Ademole ütles neegrite kohta must. Mina ei ütle. See viitaks nagu räpasusele ja ma ei taha mingi mitmetähenduslikkuse pärast neegritega tüli kiskuda.
"Miks?" küsisin ma.
"Ainus, mis neid huvitab, on raha!"
"Ohoh!?"
"Oled sa kunagi musta naisega olnud?" jätkas ta.
"Ma pole musta naist rohkem näinudki kui vaid möödumas."
"Hahaa, hea on."
"Miks?"
"Nad muud ei tahagi, kui et sa neile vaid raha ja blingi ette kannaks. Valged naised on hoopis teistsugused."
Ademole teadis, millest ta räägib. Ta on viis aastat Iiri naisega abielus ning neil on kaks last. Poolneegrid ja pooliirid. Nirish või afrish või kuidas nende kohta ütlema peakski välismaa keeles. Niirlased? Afiirlased?
Ma võtan tema juttu siiani sõbraliku hoiatusena. Kuigi vahel kipub hinge kahtlus, et tema soov oli minusugune kaunis valge mees neegrinaiste solkimisest eemale hoida.
Ma ei olnud enne Ademolega kohtumist neegritele väga tähelepanu pööranud. Lahe oli vahtida küll, kui mõni vahel silma jäi, aga ega ma ei mõelnud siis midagi. Tema pani mõtlema.
Ademole küsis, kas ma ka r 'n'b'd ja räppi kuulan, ning ma ütlesin, et ei kuula, kuigi Cypress Hill ja Beastie Boys on päris lahedad.
"Aga need on ju kõik valged tüübid," ütles selle peale neeger Ademole. "Kas sa mõnda musta meest ka kuulad?"
Teadmine, et ma neegrite muusikat ei kuula, viis Ademole must mõneks ajaks vaimselt eemale. Siiski õnnestus temalt teada saada, miks talle r'n'b ja soul meeldivad. Need olevat lihtsalt nii romantilised nähtused, et naised ei suuda vastu panna, kui nad tantsule vead.
Muidugi, valge mees ei saa sellest aru. Valged mehed ei oska tantsida. Seda ütles kuulus neeger Eddie juba ammu. Ademole ei rääkinud minuga tükk aega, kui kuulis, et mulle üldse tantsida ei meeldi.
No igatahes oli ta üks üsna naljakas ja elutark neeger.
Lisaks sellele, et neegrid tantsivad nagu noored jumalad, ei ole nad ka naiste lantimises tagasihoidlikud tüübid.
Poola plika Aneta rääkis, et neegritele hirmsasti meeldib teda taga ajada. Kohe nii, et kui kohalikus klubis simmanile satub, siis on neegririvi tal kogu aeg järel. Ma hakkasin seda muret kuuldes naerma, sest populaarne olla võiks ju väga lahe olla. Kuid tema ütles, et see on hoopiski õudne, et ta ei julge pool peoõhtut selja taha vaadata. Nii õudne, et üks töökaaslane pidi paanika äärel Poola tüdruku landi otsast päästma.
Ma pole ise ööklubis käinud ning seetõttu pole mul vist ka ühtki neegrit sabas lantimas. Aga kui nüüd järele mõelda, siis mul ei tule küll ühtki korda ette, mil oleks neegrit kõrtsis näinud. Isegi kui Arsenal või Chelsea mängivad, mis on ometigi neegrite lemmikklubid.
Tõenäoline on siiski see, et ma ei liigu piisavalt trendikates kõrtsides.
Võib-olla aga sellepärast, et ma käin enamasti kõrtsis laupäeviti. Laupäev aga näib olevat meie kandi neegritele väga eriline päev.
Sel päeval tulevad nad kõik õue ja hakkavad maja ees autot pesema. Survepesurid, puhurid ja imurid, motoriseeritud kaltsud ja mis kõik neil selle jaoks kapist välja tuua on. Laupäeval on auto ümber nii palju kola ja neegreid, et auto vaevalt paistab.
Auto pesemine on meeste töö. Seda tööd ei saa mingi tühise viie euro eest pesulas mingi immigrandi või masina hooleks jätta.
Ma ei tea, kus on sel ajal naised. Mõnikord seisavad nad eemal, maja seinale toetudes, ja vaatavad pealt. Mitte seda, kuidas mees tööd teeb, vaid kuidas auto ilusasti läikima hakkab. Neegrinaistele meeldib bling. Ademole tarkus.
Neegril on oma autoga väga veider suhe. Meie tänava omadel on näiteks selline komme, et oma tarbeks on neil üks suurem, läikivam, ohtramate nikeldustega masin, millele on maja ees aukoht. Ja siis on mitu väikest põrinat, mis iga paari kuu tagant välja vahetatakse ning mis pargitakse pooleldi murule. Nendega sõidavad naised poodi, kuus last tagaistmel.
Pood on neegrilastele paradiis ning vanematele põrgu. Neid väikesi tumedaid ringi tiirutavaid satelliite ei ole võimalik poes peatada. Mitte enne, kui kassani jõutakse. Sest siis on lapsekeste käed ja näod nii paksult igasugu magusat möga täis, et ema ei pea neil enam silma peal hoidma. Kõik kuus on mingit otsa pidi emme kleidi külge kleepunud ega saa enam lahti.
Teine neeger, kes mu kõrvale töötama sattus, o l i Pius.
Pius jäi mulle sellepärast meelde, et tänu temale hakkasin ma tähele panema, kui naljakad nimed neegritel on.
No päris neegritel ikka, mitte nendel Ameerika neegritel.
Ameerika neegritel on üsna tavapärased multifilminimed. Koer Snuup ja Arstionu Dre ja siis veel tüübid, kes ei ole räppimise, r'n'b ja souli kõrvalt leidnud aega, et oma nime kirjutamist ära õppida ja kutsuvad end ühe või kahe tähega.
Päris neegritel on ikka nimed nagu Isooba, Solange, Izegbuwa, Khamishi, Kwadwo, Ekwueme ja säärased.
Pius töötas mu kõrval kaks päeva.
Või noh. Ega ta eriti ei töötanudki. Suurem osa ajast tuli mul talle selgitada, et kui kastil on sama number mis riiulil, siis tuleb just selle numbriga kast sellele riiulile tõsta.
Piusil oli pildiline mõtlemine ning talle meeldis kaste rohkem kuju ja suuruse järgi riiulile toppida.
Kastidest üle jäänud aja vahtis ta niisama ringi ning käis iga kahe minuti tagant ülemuse käest küsimas, millal ta kastide vahelt ära prestiižsemale, ehitustööle pääseb.
Kahe päeva pärast pääseski.
Erinevalt Ademolest ei olnud mul Piusilt midagi õppida. Peale selle, et neegritel on lahedad nimed.
Kolmandaks neegriks mu tehaseelus sattus Romanus.
Romanus töötas mu kõrval ühe päeva.
Romanuse kodumaa oli Elevandiluurannik, mida võis aru saada selle järgi, et tal oli vasemas - ei, vist paremas kõrvas üsna pirakas teemant.
Seal maal võib vist teemante rannas korjamas käia nagu Iirimaal tigusid ja Põhja-Eestis paekiviklibu.
Romanus oli minu jaoks üsna mõttetu tegelane, sest tööd ei viitsinud ta üldse teha, ja erinevalt teistest neegritest ütles ta selle suisa välja.
"Aga miks sa ise ei lähe?" küsis ta pidevalt, kui sai palutud, et ta läheks ja tooks vajalikke asju.
"Näed küll, et ma teen siin niigi kahe inimese tööd praegu. Palun mine ja too!"
"Ma ei taha, aga olgu, viimane kord."
"Aitäh!"
Selline oli meie põhiline vestlus. "Aitäh" tuleb öelda sellepärast, et siis sa ei ole rassist. Seda õpetati meile eetikakoosolekul.
Töötahte asemel olid tal hoopis trendikad kollased riided, naljakas sonimüts ning suur mobiiltelefon, mis näitas souli ja r'n'b videosid.
Romanus pidas ühe päeva tööl enam-vähem streikimata vastu, aga järgmisel päeval me teda enam ei näinud. Ja ei lootnudki näha pärast seda, kui ülemus tuli ja küsis, kus on Romanus.
Minul tema kadumisest kahju polnud. Võibolla Jamesil oli, sest Romanus näis teadvat kõike viimastest Nintendo mängudest, mis ka talle südamelähedased.
James oli mingil ajal mu nii-öelda paarimees. Lähedal asuv töökaaslane.
Jamesiga rääkisime mitmel korral neegritest. No me rääkisime autodest ka. Ikka ju tulevad jutuks nähtused meie ümber. Aga erinevalt autodest rääkimisest oli mu jaoks alati päris naljakas, et isegi kui me ütlesime "neegri" asemel "must mees", siis võtsime hääle päris sosinaks. Sest meist paari meetri kaugusel t&oum l; ;& ouml;tas neeger.
Meie lähedal töötas honky'sid ka (me nimetasime nii valgeid mehi, kes tahtsid olla neegrid ja kuulasid r'n'b'd ja räppi ning olid selle üle uhked), aga seda sõna võisime vabalt valjult öelda.
See on mingi lääne värk. Neegritest rääkimine võib viia pahandusteni.
Näiteks tehasefolkloor räägib veel ühest neegrist, kes armastas tšillida rohkem kui tööd teha. Iga päev jäi tööle hiljaks ning puhkepausid venisid tal ka pikemaks, kui oli ette nähtud.
Ühel hetkel arvas neegri ülemus, et nii see asi edasi kesta ei saa ning kutsus mehe oma "kuubikusse" jutule, pärast mida too enam üldse tööle ilmuda ei tahtnud. See-eest võttis ülemuse ülemusega ühendust tähtis ametimees, kes teatas, et neegri süda on nüüd igaveseks murtud, sest ülemus oli teda ülekohtuselt kohelnud, öeldes talle "neeger". Maksku nüüd kassasse.
Oli rassismivastane nädal.
Ma ei ole sellest neegrist rohkem midagi kuulnud. Ega rassismivastasest nädalast.
Ei maksa siiski valesti aru saada. Ma ei taha väita, et neegrid on laisad ja ei armasta tööd teha. Nii ei saa väita. Sellepärast, et James rääkis kord tema kunagisel liinil töötanud neegrist, kes olnud kõige tublim töötaja tervel liinil. Mis minu jaoks muidugi andis aimu, kui tubli see ülejäänud rahvas seal olema pidi.
Aga James üritas mu aimu siiski ümber lükata, öeldes, et neeger oli sama tubli kui mina. Tublim veel.
Ma oleksin teda kohe ihusilmaga näha tahtnud. Neeger või mitte, aga niisamagi oleks siin üsna tore vahelduseks mõnd väga tublit töötajat näha.
Siiski, viimasel kahel nädalavahetusel olen kokku puutunud ühe väga tubli neegriga, kes oli nagu oma poiss kõigile ümberkaudsetele.
Tema tublidus väljendus näiteks selles, et puhtast heast tahtest jagas ta kõigile innukalt nätsu. Ma ei tea, mitu pakki tal tavaliselt kaasas on, aga seekord tegi ta tervele liinile nätsutiiru peale, pakkudes kõigile närimist.
Tal on lahkus nii hinges, et isegi juhuslikele liinist möödujaile hakkas nätsu pakkuma. Kui mööduja oli nõus, läks tal omajagu aega, et nätsupakk kotist üles leida. Mööduja pidi niikaua ootama, olgu tal kui kiire tahes. Ei saa ju öelda ka, et sorry, sinu nätsu ma ei taha.
See neeger oli nii laisk mees, et ei viitsinud suurema osa päevast isegi silmi ülearu lahti teha. Ma alguses arvasin, et ta on lihtsalt uhke, käib ringi, pea kuklas, rind ees. Tegelikult on asi hoopis selles, et ta hoiab silmi vaevu avali ning sedamoodi on millegi muu kui varvaste nägemiseks vaja pea taha kallutada.
Ma arvan, et kui see neeger tegi kaheteistkümnetunnisel tööpäeval kokku neli tundi tööd, siis olen ma tema töökust mõned korrad ülehinnanud. Töökus ei ole tema tugevam külg, küll aga igasugu veidrad kadumised ja ilmumised.
Tema nimi võis olla Ray. Ma ei ole selles väga kindel, sest ei ole tahtnud temaga eriti suhelda pärast seda, kui ta meie tutvumise alguses mulle salaja selja tagant ligi ilmus ja ootamatult mu kõrvaklapid endale kõrva toppis.
"Mida sa kuulad?" küsis tagant lähenenud neeger.
"M& amp;oum l;h?&qu ot; Ma olin šokeeritud ega mõistnud midagi muud öelda.
"Aa, see on sinu Poola muusika, jah," ütles ta hetke pärast klappe tagasi andes.
"Mhhh," mühatasin vaid.
Tema näos oli juba niigi nii palju üllatust, kuuldes, kuidas keegi midagi muud peale r'n'b või souli kuulata saab, et ma ei tahtnud tema pead geograafiaga vaevama hakata. Ray arvab nagunii, et mu nimi on Lukaš.
Ühel teisel hetkel aga kadus Ray pooleteiseks tunniks liinilt lihtsalt ära. Noh, oli ja siis äkki ei olnud enam.
Tagasi tulles oli tema säravsinine Chelsea jalgpallisärk vahetunud ManU särgi vastu. Ka oli kadunud tema sinine pearätt ning vahetunud püksid.
Ja tal oli uus lõhn.
Kunagi käis mul külas üks Eesti tüdruk. Jõime ja lobisesime. Neegritest ka. Ta ütles, et ei talu neegrilõhna silmaotsastki. "Mis neegrilõhna?" küsisin ma imestades. "No neil on selline eriline lõhn," ütles ta. "Ma ei tea küll midagi, ma mõtlesin, et neegritel on mingi väga popp odekas kõigil." Aga mul pole ka vist väga tundlik nina.
Ray odekate suhtes on nina siiski päris tundlik.
Aga ju on odekaga töö ajal vehkimine trendikas. Neegrid on väga trendikad. Kõige trendikamad ja stiilsemad inimesed, keda ma üldse tean. Aga ma ei teadnud, et nii trendikad, et suisa poole päevaga võivad riided moest minna.
Tähendagu see trend siis tobedaid soenguid tobeda kõnnakuga või nädal aega punutud väga cool'e pisikesi patse neegrinaistel. Igatahes ei kanna nad kunagi rõivaid, mis värvi või lõike poolest omavahel murdosakestki ei klapi, ning eile õhtul telekast nähtud r'n'b-videos olnud rõivad on nende jaoks juba ajast ja arust.
Meil on ka palju stiilseid neegrinaisi, kes kannavad õues käies traditsiooniliste Aafrika rahvariietena näivaid hõlste. Need on nii lahedate mustritega kirjud asjad, et ei jää muud üle kui tänaval seista ja vahtida.
Ja millised soengud! Selliste tegemiseks tuleb vist küll nädal töölt vabaks võtta. Võib-olla nad teevadki soenguid sel ajal, kui mehed autot pesevad.
Ainus neegrinaine, kellega ma rääkinud olen, on Nikita. Noh, rääkinud nii palju, et natuke rohkem kui tere ning märkimisväärselt vähem kui kes ma olen ja kust ma tulen.
Ta näib päris lahe tšikk olevat. Näiteks seekord luges ta töö ajal mingit metodistide brošüüri endale valjusti ette.
Ja tal on hullult lahedad tumedad triibud näos, nagu pisarad voolaksid pideva joana mööda põski.
Võib-olla on see tätoveering. Ma pole julgenud küsida, sest kurat seda teab, äkki on need kuskil suguharus mingi piinarikka rituaali tagajärjel tekkinud armid või hoopiski on neegritel sellised kortsud. Seda pahandust veel vaja.
Kuigi tegelikult kaudselt on minuga rääkinud veel üks neegrinaine. See juhtus kirikus ning ta pidas meie kõigi ees kõnet ja teatas, et me kõik oleme nii toredad ja suurepärased. Mina ka siis teiste seas.
Aga ma ei tea sellest neegritädist muud, kui et ta oli väga südamlik oma kõnes ning valas suisa pisaraid ja seetõttu pidi pidevalt varrukasse nuuskama.
Vaat sellised neegrilood tulid mul meelde, kui ma täna jälle üht ne egrit va atasin ja s& uuml;damest naerda sain.
Ma ei mäleta, mis tema eesnimi oli. Anselmo või midagi säärast.
Anselmo või midagi säärast on päris lahe tüüp, sest ta ainult naerab kõige peale ning rebib päris rõõmsalt kildu.
Ehkki inglise keel tuleb üpris vigaselt. Aga see ei sega kildu rebimast. Vastupidi, nalja saab poole rohkem.
Anselmo või mis ta oligi kõige väljapaistvam omadus seisneb selles, et ta näeb välja nagu see neegerpoksija, kes ühel tüübil kõrva ära hammustas ning vägistamissüüdistusega vangis istus. Ise veel maailmameister vist.
Ja mitte et Anselmo või mis ta oligi oleks suur põkk (no ta on väike põkk nagu väga suur osa neegreid), vaid ta võiks vabalt teenida filmides kõrva närinud poksija näokaskadöörina.
Naerma hakkasin ma aga üsna labaselt, nagu väike laps, tema perekonnanime pärast.
Vaata, meil on nii, et need nime ja näoga, turvaväravast läbipääsemiseks vajalikud idiooditõestused ripuvad inimestel kas nööriga kaelas või mingi klemmiga püksivärvli küljes või nii.
Anselmo eesnimi ei jäänudki mul sellepärast meelde, et ma üritasin sealt hoolega välja lugeda tema perekonnanime.
Seda oli raske teha, sest enamiku ajast oli tal silt teistpidi. Ning sinna oli kirjutatud suurelt "respect". Ega ma nii intelligentsest huumorist liini kõrval aru ei saanud.
Selle asemel veerisin tema vilksatavalt kaelakaardilt tema nime.
Aruori.
Tead, ma naersin südamest, et ühel inimesel võib nii lahe nimi olla. Ehkki ma ju teadsin, kui šefid nimed neegritel on.
Ja ma ei suutnud seda uskuda ning lugesin veel mitu korda.
Kuni lõpuks nägin selgesti, et eksisin.
Tema nimi oli Akujobi.
Sergo Selder
- Töötanud varem Eesti Päevalehes.
- Praegu töötab kümnendat kuud Iirimaa suuruselt neljandas linnas Limerickis ühes arvukatest elektroonikatehasest.
- Pole juba aasta otsa väljaannetele kirjatööd teinud.
- Seekordse kirjatüki ajendas ühe Iirimaa poliitiku avaldus, kus ta tänas parteisisese valimisvõidu puhul oma kampaaniaabilisi: selle eest, et nood talusid tema vingumist ning "töötasid nagu mustad".
