Elan linnas. lumesadu. tööd ei leia kusagilt: 53aastane Emmanuel, üks sajast tuhandest Eesti töötust. Valijana Brok

Emmanueli köök jääb pimedaks, kui ta paneb oma väikese Mustamäe üürikorteri gaasipliidile vilistava kannuga vett keema, et teha morsijooki rohelise teega. 

Sellesama vanaldase pliidi ahjus on 18 punast telliskivi. 

“Kuna gaasiga on korterit kolm-neli korda odavam kütta, ajan kivid kuumaks ja väikse ventilaatoriga sooja teise tuppa,” selgitab perfektselt kammitud pruunide juustega, soliidset Humana kampsunit kandev meesterahvas. 

Oma pooleteise aasta pikkuse töötukarjääri jooksul on ta õppinud nii mõnegi nipi, kuidas olematut raha kokku hoida. 

Näiteks: süüa peamiselt mannat, kartulit ja odavat riisi. Teinekord keeta koerakontidest kümneliitrine potitäis supileent, millega elab poissmees vabalt ära nädal aega. 

Oluline on süüa palju küüslauku. “Et mingisugustki vitamiini saada,” ütleb Emmanuel ja lisab, et “õnneks vahetati mul pooled hambad enne kriisi välja, muidu oleksid need ammu vitamiinipuuduse tõttu välja kukkunud”. 

Ja veel, talvekuudel ei tohiks liiga palju õues ringi käia – energiat ja kaloreid tuleb ju kokku hoida. Samas teab ta, et kõndimine aitab mõtteid söömisest eemal hoida...  

Tühi garaažiboks jättis sotstoetusest ilma

Emmanueli, sõpradele Emili, sissetulekud lõppesid 2008. aastal, mil tema impordi ja ekspordiga tegelevalt firmalt enam keegi baari- ja kodukaupu ei tellinud. Ta toob näha veinipudeli otsa käiva tilgalõikaja, mida hoiab koos teiste müümata kaupadega väiksel laopinnal. Kuna järelejäänud asjadega pole enam midagi peale hakata, kingib mees neid tuttavatele.   

Et nälga ei jääks ja et teda lageda taeva alla ei tõstetaks, hakkas Emil oma firmast sularaha välja võtma. Möödunud suvel sai ta tuttavate juures maal söögi eest tööd teha ja elas niimoodi kuidagi ära.

Päris ilma rahata Emil ei ole. Ta saab töövõimetuspensioni 2009 krooni kuus. Ta võiks töötada poole kohaga, sest jalgade ning seljavalu ei lase pikalt ühel kohal istuda.  

See sissetulek katab napilt igakuised eluasemekulud. Söögi ja ravimite eest võlgneb ta tänu oma heale “päästeinglile”. 

Nii ütleb ta ise sel sügisel kaugest minevikust välja ilmunud naisterahva kohta, kes Emilile nüüd heast südamest igal kuul söögi, telefoni, interneti ja televisiooni eest tasumiseks raha annab. Enne seda olid ajad, mil tema nädalaeelarve oli 40 krooni. 

Muidugi on Emil küsinud Mustamäe linnaosavalitsusest toimetulekutoetust. Ametnikud leidsid, et tema igakuised sissetulekud jäävad pärast seda, kui eluasemekulude eest on makstud, alla 1000 krooni. Seega olid nad nõus, et Emilil on õigus toetust saada. 

Ometi ta toetust ei saanud. Esiteks seepärast, et tal on firma, ning et paar kuud enne asja üle otsustamist oli selle konto saldo 4447 krooni. “Aga seda ei võetud arvesse, et ma olin teistele firmadele juba samal ajal võlgu. Nüüdseks olen ma ise oma firmale 

100 000 krooni ja eraisikutele kümneid tuhandeid kroone võlgu,” kommenteerib Emil. 

Ta on üritanud firmat maha müüa, ent see pole õnnestunud. Muide, selle kohta öeldi Mustamäe sotsametist niiviisi: “Kas te siis tankisti ei leia? Kirjutage see firma kellegi teise nimele.”

Firma pankrotti viimiseks Emilil raha ei ole. “Ma olen raamatupidamisfirma jutust aru saanud, et firma likvideerimine on kallim kui selle edasi pidamine paremateks aegadeks. Kui ma panen firma kinni ja lõpuks masu ja pupu ära lõpevad, siis uut firmat alustada on ju veel kallim kui olemasolevat jälle käima lükata. Ja samas ju öeldakse ka praegu – tee oma firma, võta laenu, mille eest oled siis elu lõpuni pangale võlgu. Siis tullakse tagatise kallale, ja su hea sõber jääb millestki ilma.” 

Teise põhjusena sai toimetulekutoetusest ilmajäämisel saatuslikuks see, et talle kuulub tühjalt seisev garaažiboks. Ametnike arvates võiks Emmanuel selle maha müüa ning saadud rahast mõnda aega elada. “Aga kes praegu ostab garaažiboksi?” küsib ta. 

Ta loetleb, mida ta praeguseks on suutnud maha müüa: sukeldumisvarustus, jahitarbed, suusavarustus jne. Ta on müünud isegi oma riideid. 

Emil on ikka ja jälle kirjutanud oma olukorrast ministritele, kantsleritele, enamikule riigikogu liikmeist jne.  

Ainsana on kogu selle aja vältel mehe kirjadele vastanud sotsiaalministrina töötanud ­Maret Maripuu, kes mainis Emilile muuhulgas ka seda, et tööturuamet tegeleb toetustega eraettevõtluse alustamiseks. Ja siis veel, et “Pühakirjast pärineb tarkus – kogugem seda, mida koi ei söö ja rooste ei riku, s.t oskusi, teadmisi ja kvalifikatsiooni”.

Just oskustest Emmanuelil juba vajaka ei jää.  

Kas peaks ennast ära tapma?
Seda küll mitte!

Tal on kõrgharidus vene filoloogia alal, suus vene, soome ja inglise keel. Taskus professionaalse autojuhi load, McDonald’si keti restoranide kontrollimise sertifikaat. Tal on ette näidata töökogemused vene keele õpetajana, kelnerina, Eesti Filharmoonia administraatorina, modellina, tõsteseadmete järelevalveinsenerina ja isegi rokkar Gunnar Grapsi mänedžerina.  

Emilil oli vahepeal internetis üleval 35 tööotsimise kuulutust eri elualadel: tõlgina, asjaajajana, autojuhina, ihukaitsjana, koduabilisena, teatrisaatjana... Peale paari tõlketööotsa pole aga keegi tema teenuseid vajanud. 

Sellest hoolimata võtab Emil end igal õhtul kokku ja sunnib end pärast kella viit vaatama läbi kõigi suuremate tööportaalide töökuulutused. 

On vaid mõni harv päev, mil ta ei saada välja ühtegi CVd, headel päevadel läheb teele kolm-neli-viis kandideerimisavaldust. 2008. aastal pani ta päevas teele aga kümme kuni viisteist CVd. 

Emilil on kujunenud arvamus, et üheksal juhul kümnest reklaamitavast ametist on töötegija siseringist juba leitud. Portaalidest tulevad vastused on automaatvastused, sõna-sõnalt, koma-komalt identsed. “Ja kui poolteist aastat tagasi veel kümnele CV saatmisele tuli kaks-kolm eitavat vastust, siis nüüd hea, kui on üks “ei” kahekümne peale.” 

Ja ta ütleb: “Ma olen peaaegu kaotanud lootuse töö leida.” 

Emil vaevleb depressioonis. Tal on maohaavandid. Oma Mustamäe paneelmaja askeetlikust üürikorterist ta väljas peaaegu ei käi. Pimedusega on mees nii harjunud, et valgus on hakanud teda isegi häirima. Rulood on akendel kogu aeg ees.  

“Kui poleks televiisorit ja internetti, ei kujutaks ma oma elu üldse ette. Pigem jätad ühe korra nädalas söömata, kui et sellest loobuks. Nii on vähemalt mingisugune ühendus maailmaga. 

Ma üritan mõelda millest iganes, aga mitte oma hetkeseisust. 

Ma ei ela isegi mitte päev, vaid pool päeva korraga. Ma ei näe mitte mingit väljapääsu sellest olukorrast.  

Kui ma poleks nooruses enesetapukatset teinud, siis ilmselt oleksin ma sellega praegu lõpetanud. Aga kuna mul on see kogemus omal nahal läbi elatud, siis ma tean, et see ei ole väljapääs.”