Torino - linn täis Itaaliat
Torino on Piemonte regiooni pealinn Loode-Itaalias. Roomlased rajasid Po jôele asumi juba 2300 aasta eest, Hannibal pühkis selle maa pealt ja Julius Caesar ehitas Augusta Taurinorum nime all uuesti üles. Sellest ajast on härg olnud Torino sümbol ja jalgpallikoondis Torino Juventus fännid karjuvad “Toro! Toro!”.
Vaatamata sellele, et Torino asub Roomast 700 km kaugusel, ei ole tegemist mingi provintsilinnaga. Peale Itaalia ühendamist Garibaldi poolt 1861. aastal oli Torino selle uue riigi esimene pealinn, tõsi, küll ainult neljaks aastaks - 1865 liigutati pealinn Firenzesse. Torinost on vôrdselt 200 kilomeetrit Vahemereni, Shveitsi ja Prantsusmaale, mille tôttu on Piemonte toidutraditsioonides tunda Vahemere hôngu ning stiilses kohvikuelus Prantsuse môju. Pôhja-Itaalia on üldse veidi avatum ja naabrite poolt môjutatum, aga vaieldamatult Itaalia - seda, mis moodustab itaalluse südame ja hinge nii lihtsalt ümber ei kujunda.
Oma praeguse barokse välimuse sai Torino 17.-18. sajandil Savoia kuningriigi pealinnaks olemise ajal. Sellest ajast pärinevad linna ühtekokku viisteist kilomeetrit sammaskäike (itaalia keeles portico), tänu millelee saan ma vihma puhul ülikooli jalutada ilma märjaks saamata. Savoia perekonnast on pärit kôik Itaalia kuningad pea tuhande aasta jooksul, Torino kohal küngastel asub Savoiade poolt rajatud uhke kirik Basilica di Superga. Rohkem kui Savoiade haudade pärast on see kirik kuulus selle poolest, et 1949. aastal sôitis tihedas udus vastu kirikut lennuk, mis kandis Itaalia rahvusmeeskonda jalgpallis. Nende hauad asuvad kiriku taga.
Torinos on märtsi lôpust alates mônusalt umbes 20 kraadi sooja. Nüüd ma saan aru, miks itaallased läbi talve nii tänamatult palju külma üle kaebavad - kui me oleme harjunud, et on neli aastaaega ja osadel nendest on jahe ja talvel külm, siis Itaalias on aga kogu aeg soe ja siis mingil imelikul pôhjusel on mônel kuul alla nulli.
Tänavu möödus talv erakordselt leebelt ja Lihavôtete järgsel esmaspäeval (mida siin Pasquetta’ks ehk lihavôttekeseks kutsutakse) olid pargid piknikku pidavaid peresid täis. Juba kaugelt on arusaadav, kust pered tulnud on – need, kes on võtnud endaga ühes poole elutoamööbliga, on peaaegu kindlasti lôunast - terrone’d. Perekond ehk famiglia tähendab itaallastele muide midagi muud kui isa-ema ja lapsed. Ma käisin oma ülikoolituttava Paola perekonnaga lihavôttelôunal tema onu juures, kus oli koos 12 inimest ja Paola kurtis, et sellel aastal ei saanud tulla peagu keegi.
Itaaliast rääkides ei saa söögist ja joogist kuidagi üle ega ümber. Torino on kuulus oma šokolaadi poolest, Piazza Castello’l peetakse šokolaadimessi ja värsket, kohapeal tehtud šokolaadi pakutakse igas korralikus pasticceria’s. Septembris tuli Paola ema hiiglasliku karbi Rocheri šokolaadikuuldiega koju ja lasi mul nuusutada – jumalik! Suviti šokolaadi ei toodeta, palavaga lihtsalt keegi ei taha ja sulab ka nii kiiresti, septembris saabuvad aga värsked partiid. Piemonte regiooni toiduspetsialiteet on Bagna Cauda, kuuma ôli-, anšoovise- ja küüslauguvanni kastetud lihatükid. Algselt oli see kôige vaesemate pôllupidajate lôunaeineks, liha asemel kasteti sellesse rammusasse püreesse leiba vôi kartuleid. Tegelikult on arusaamatu, kuidas itaallased normaalkaalus püsivad, sest tavaliseks kodulôunaks teeb Paola ema vähemalt kaks käiku ja pühapäeviti vahel ka kuus. Keskmine itaallane pidavat sööma 100 kilo pastat aastas. Nii nagu mujal Itaalias, on ka Torinos kôik ärid päeval kaheks-kolmeks tunniks suletud. On lôuna…
Torino söögitraditsioonid ei jää kindlasti kuidagi märkamatuks, Pôhja-Itaalias aga just eriti Torinos ja Milanos baarides pakutakse ôhtupoolikuil aperetivo’t - vaesete tudengite unistust! Kaetud on külma, vahel ka mône sooja roaga laud ning peale seda, kui olete ostnud joogi, näiteks pudeli veini kolme peale, vôite käia ancore järel lôputult. Toidulaud ulatub mônikord uksest välja ja pakutakse kôike alates tuhandet moodi sissetehtud oliividest risottoni.
Iga Itaalia regioon on uhke ja teadlik oma traditsioonidest, dialektist ja köögist.
Nagu teisedki Pôhja-Itaalia tööstuslinnad meelitas Torino oma Fiati tehastega 70ndatel tööpuuduse käes vaevlevast agraarset lôunast kôvasti immigrante (Torino rahvaarv kasvas kaheksa korda!) ja sellepärast kohtab Torinos piemontelasi vaata et vähemgi kui kôigi ülejäänud juurtega inimesi. Vôi pigem kuuleb, sest Calabria ja teiste lôunaregioonide dialektidest on “ôige” itaalia keele oskajal alguses vôimatu aru saada ja see itaalia keel, mida välismaalastele ôpetatakse, muutus üleitaalialikuks alles viie-kuuekümnendatel televiisorite levikuga. Itaalia ühe kuulsama näitleja, Napoli päritoluga Massimo Troisi (kelle ehk tuntuim film on Il Postino vôi Postiljon) esimesi filme näidatakse sestap koos itaaliakeelsete subtiitritega. Tagasi Fiati juurde minnes tuleb aga tõdeda, et praegu autotootjal eriti hästi ei lähe ja tehaseid suletakse pidevalt. Iga natukese aja tagant kogunevad vallandatud-koondatud demonstratsioonidele tehaseväravate juurde, kuid kuna meeleavaldused ja streigid on selles riigis väga tavalised, ei pane keegi neid õieti tähele.
Minu siinoleku ajal on streikinud lennundustöötajad, bussijuhid, rongijuhid, ôpetajad vähemalt kaks korda, meelt avaldanud on isegi pangatöötajad. Heaks näiteks solidaarsusest on Torino juuksurite ja teiste teenusepakkujate allahindlused endistele Fiati töötajatele. Palju see muidugi ei aita, sest tihti sôltub terve perekonna sissetulek Fiatist. Ka Paola isa töötas 25 aastat seal insenerina, jôudes ônneks enne majanduskriisi pensionile.
Sellele kriisile vaatamata immigreerub Torinosse paremat elu otsima marokolasi, mustlasi, rumeenlasi. Torino turgudel, mis on niigi lôunamaiselt kärarikkad ja elu täis, annavad kôvasti värvi juurde just marokolased. Teenus, mis aga kindlasti toimib marokolaste enamuse ja varustusega, on Torino hašišiäri. Kui te mônele piazza’le autot pargite, näete ôhtuti tumeda verega noormehi, kes teid vabale kohale juhatavad ja selle eest nature peenraha ootavad (vastasel korral vôite Paola sônul tagasi tulles leida eest katkise akna vôi tühja kummi). Suurema sissetuleku saavad nad aga sealsamas fumo’t müües, mida nad suurtest kamakatest vastavalt soovile hammustavad. Itaalia politesi carabinier’d suhtuvad sellesse loiult ja ainult vahetevahel peavad hašišimüüjad oma töökohta järgmise platsi peale kolima. Hiljutise uuringu kohaselt on Torino Itaalia kriminaalseim linn, mis on üllatav, kuna uudistes räägitakse pigem üle päeva Camorraga seotud tapmistest (meie jaoks Napoli maffia, itaallastele on Mafia ainult Sitsiilias).
Valdkond, mis minu arvates on Torinos kôige kriminaalsem, on liiklus. Itaalias on kônekäänd valgusfooride kohta: “Roheline on roheline, kollane on roheline ja punane on ainult soovitus.” Lisaks sellele valmistub Torino 2006. aasta taliolümpiamängudeks, mistõttu osad tänavad on metrooehituseks kinni, ristmikke tehakse ümber ja tipptundidel võtavad võimust meeletud ummikud. Parkimiskoha leidmiseks kesklinnas tuleb varuda vähemalt pool tundi ilma igasuguse liialduseta. Paolaga ringi sôites olen ma alati imestanud, kui vähe on siin avariisid, ta on mind aga alati lohutanud, öeldes, et Napolis on veel tuhat korda hullem. Olete ehk näinud filmi The Italian Job Michael Kane’ga peaosas? Seal pole mitte midagi liialdatud.
Torino on maailmakuulus ka selle poolest, et siin hoitakse Jeesuse surilina, sindone’t. Miljonid palverändajad kogunevad Torinosse, kui iga paari aasta tagant seda rahvale näidatakse. Surilina ehtsuse üle ja sellel näha oleva Jeesuse kehajäljendi päritolu üle vaieldakse jätkuvalt. Autentsuse vastaste üks huvitavamaid teooriad on, et inimese kujutis on hoopis esimene katsetus fotograafia alal, mille tegi Leonardo da Vinci kasutades camera obscura’t. Sellele vaatamata on vôim surilina vaatamiseks välja panna vaid Torino piiskopil ja paavstil. Viimati näidati seda rahvale 2000. aastal. Ehk otsustab uus paavst surilina taas kapist välja vôtta ning siis on Torino külastamiseks jälle üks pôhjus juures.
Tänan Paola Accardot ja Dominique Martinit abi eest artikli kirjutamisel.
