Torm terminalis
Möödunud sajandi lõpus seadis üks kena iraanlane end mugavasti sisse Pariisi lennujaama ootepingile. Nüüd on ta saanud Steven Spielbergi uue kinoteose “Terminal” peategelaseks.
*
Aéroport de Roissy-Charles-de-Gaulle, terminal nr 1. Tax-free-poed, ööpäevaringne halogeenvalgustus ning plastpingil lebav mees nimega Merhan Karimi Nasseri – nii kirjeldaks igapäevast Pariisi lennuterminali kohalikud müüjad, valvurid või piirikontrolörid. Juba kuusteist aastat punub 59aastane kodutu oma pesa kärarikkas lennujaamas.
Iraanlane on saanud tõeliselt kuulsaks tänu oma eikellegimaa saatusele. 1988. aastal saabus ta Londonist ilma isikuttõendavate dokumentideta Roissy lennujaama ning kuivõrd Prantsuse võimud keeldusid teda riiki lubamast, inglased aga tagasi võtmast, oli mees sunnitud jääma lennujaama. Tänaseks päevaks on moodsa aja laevahuku läbielanu õppinud elama terminaliga samas rütmis – iraanlane peseb end ja oma riideid lennujaama (dušivõimaluseta) tualettruumides, toitub võileibadest ning hamburgeritest (olukord toidukaupadega pole lennujaamades teatavasti kõige parem) ning nimetab end sir Alfrediks. Sir Alfred kuulab ka raadiot ja kirjutab ning saab kirju maailma kõige erinevatest nurkadest – aadressiks Monsieur Alfred, Aéroport Charles-de-Gaulle, Terminal 1, Roissy 95700.
Hiljuti olevat mitmeid keeli valdav Sir Alfred läbi lugenud suisa Bill Clintoni autobiograafia ja mingitpidi võib öelda, et lennujaamapõgenik on endise USA presidendiga vaat et samal pulgal – ka tema autobiograafia The Terminal Man näeb ilmavalgust sel sügisel Prantsusmaal, Saksamaal ning Suurbritannias...
Merhan sündis Iraanis Kurdistani maakonnas 1945. aastal, kaitses 1972. aastal Teherani ülikoolis psühholoogiadiplomit ning jätkas oma õpinguid Inglismaal, Bradfordis. Inglismaal olles liitus Merhan sealse Iraani üliõpilaste assotsiatsiooniga ning võitles ägedalt Iraani toonase poliitika vastu. Pole siis ime, et 1976. aastal kodumaale naastes arreteeris ta monarhi salateenistus Savak ning Merhan pandi vangi. Neljakuise aresti järel heideti ta oma kodumaalt välja. Inglismaa keeldus poliitilise varjupaiga andmisest, nagu ka Saksamaa, Madalmaad, Belgia ja Prantsusmaa, kuid 7. oktoobril 1981. aastal juhtus ime ning Belgia ametivõimud tunnistasid Merhani põgenikustaatust ning väljastasid talle põgeniku tunnistuse nr 86 399.
Elades õnnelikke aastaid Belgias, hakkas Merhan pihta vigadega. Kõigepealt kuulis ta oma tegeliku ja senini teadmata olnud ema elukohast Glasgow’s ning ajapikku paisus soov teda külastada plahvatusohtlikuks. Merhan sõitiski Inglismaale, kuid postitas sealt millegipärast oma põgenikukaardi ÜRO ülemkomissariaadi Brüsseli aadressil tagasi, lootes ilmselt, et siis ei saa britid teda tagasi Belgiasse saata. Mees visati aga Inglismaalt välja ja Belgia uksed talle enam ei avanenud.
Kas sir Alfredi elu läheks paremaks nüüd, kui Dreamworks tema eluloo autoriõiguste eest Prantsuse pangaarvele ligi neli miljonit krooni tõstab? Ja mida ta selle rahaga peale hakkab? Ei midagi. Merhan ei taha midagi, ei tülita kedagi, ta lihtsalt elab edasi.
Pole põhjust arvata, et tegemist on karjuva ebaõiglusega. Tegelikult on Merhanil juba aastaid tagataskus administratiivdokument, millega ta tohiks terminalist lahkuda. Kuid sir Alfred on pärast aastakümneid väldanud rahvusvahelist ping-pongi kaotanud reaalsustaju. Täna peab ta ennast täiesti teiseks meheks, kes pole enam ammu see, kes ta kunagi oli; meheks, kelle isa on rootslane ja ema taanlanna.
Võimatu on meeltesegaduses põgenikku tema orbiidil aidata ja draama terminalis ei lahene ilmselt kunagi.
