Tormised kolmekümnendad

Kolmekümnendatel võitles Eesti ränga majanduskriisiga, lüüa sai demokraatia ja kümnendi lõpul kaotati sisuliselt ka iseseisvus. Kultuur aga elas läbi tõelise õitsengu.

Kolmekümnendad aastad algasid Eestile kurjakuulutavalt – maailma vapustanud majanduskriis jõudis ka siia. Tuhanded eestlased kaotasid töö, ent Konstantin ­Pätsi jt valitsused venitasid otsustavate sammude astumisega olukorra leevendamiseks.

1933. aastal valitsusjuhiks saanud Jaan Tõnisson astus lõpuks ebapopulaarse, ent hädavajaliku sammu: ta devalveeris juunis 1933 Eesti krooni. Tõnissoni tabas küll kriitikatuli, kuid majandus hakkas samm-sammult ülesmäge minema.

Rasked ajad on ikka ja jälle sünnitanud uusi poliitilisi liikumisi ning ka vabadussõjalased ehk vapsid olid kriisi laps. Lihtsate ja selgete väljaütlemistega saavutasid nad rahva poolehoiu.

Vapside sõnum rahvale oli, et Toompeal lokkav korruptsioon on laostanud rahva ja riigi elu.

Nende noor karismaatiline juht Artur Sirk tõusis komeedina poliitikataevasse, ent tema lend jäi lühikeseks.

Märtsis 1934 võttis vana rebane Päts kindral Johan Laidoneri ühes ning napsas vapsidelt nende triumfi. Ta kehtestas riigis kaitseseisukorra ja keelustas vapside liidud. Umbes 400 vapsi üle Eesti arreteeriti. Oma toonased võidud lasi Päts teistel sepistada. Majandus tervendati Tõnissoni kätega. Vapside põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidanuks saama presidentaal­ne riik, kus Riigikogule jäänuks nõuandev roll, andis hiljem Pätsile ainuvõimu kogu riigis. Sama rahvas, keda Päts küüniliselt haigeks nimetas, oli rahvahääletusel oktoobris 1933 eelnõule suure enamusega jah öelnud.

Järgnevaid aastaid Eesti riigi elus on kutsutud vaikivaks ajastuks. Juba oktoobris 1934 suleti suu Riigikogul – siseminister Kaarel Eenpalu katkestas V Riigikogu istungjärgu ning seda Riigi­kogu enam kokku ei kutsutud. Märtsi algul 1935 peatati erakondade ja poliitiliste ühingute tegevus.

Ajakirjandus allutati rangele kontrollile – võimude kritiseerimise eest ootas karistus, mis halvimal juhul tõi kaasa väljaande ilmumise peatamise. Nii näiteks juhtus mitmel korral vabameelse ajakirjaga Tänapäev.

Päts pani i-le punkti 1938. aastal, kui korraldati presidendivalimised. Valimised olid need vaid nime poolest, sest teisi kandidaate Pätsi kõrvale ei seatud. Nii vormistati, mitte ei valitud, ametisse esimene Eesti Vabariigi president ­Konstantin Päts. Rõõmu oma täiuslikust võimust ei jätkunud tal aga kauaks. Saabus 1939. aasta sügis.

Septembri keskel põgenes Tallinnast siin interneeritud Poola allveelaev Orzel. See andis Moskvale hea ettekäände. Eesti välisminister Karl ­Selter kutsuti Moskvasse, kus talle teatati, et Eesti ei suuda tagada korda omal maal ja ohustab sellega Nõukogude Liidu julge­olekut.

Eestilt nõuti ultimatiivsel toonil baase, keeldumisel lubati asi lahendada ka ilma Eesti nõusolekuta. Eesti autoritaar­ne juhtkond hoidis rahvast Moskvas toimuvast teadmatuses. 24. septembril teatas peaminister Eenpalu oma kõnes, et Eestit ei ähvarda mingi oht. Vaid neli päeva hiljem, 28. septembril 1939 sõlmiti Moskvas baaside leping, mis tähendas Eesti omariikluse lõppu.

Nädalapäevad hiljem kutsus Hitler baltisakslased “koju” Saksamaale. Oktoobri keskel voorisid juba üle idapiiri punaarmee üksused ning riigis toimuvat ei juhitud enam Kadriorust ega Toompealt. Jõuetult vaadati pealt, kuidas Eestist tõusid Talvesõja ajal õhku Vene lennukid ja läksid üle lahe vennas­rahva soomlaste linnu pommitama. Viimased üheksa kuud Eesti riiki oli vaid iseseisvuse agoonia.

Ajaloolase Ago Pajuri sõnul l&a mp;a uml;ks Eesti rahvas kolmekümnendatele ­vastu heade lootustega, ent see kümnend kujunes oodatust palju süngemaks. “Kümnend algab halvasti – majanduskrii­siga –, jätkub veelgi halvemini – demo­kraatia lüüasaamisega – ning lõpeb traagiliselt – omariikluse kaotamisega.”

Ometi seostub kolmekümnendatega ka palju positiivset. Liialdamata võib öelda, et need aastad kujunesid kultuuri õitsengu ajaks. Arbujad Betti Alver ja Heiti Talvik, pallaslane Eerik Haamer ja uhke sõltumatu Adamson-Eric, tõelised pärlid projekteerinud arhitektid Edgar Kuusik ja Olev Siinmaa – need on vaid üksikud kolmekümnendate kultuuri suurnimed.

Mis aga pani terve rahva juubeldama, oli sport. Kristjan Palusalu kaks kulda Berliini olümpial 1936 oli kümnendi üks tähtsündmusi. Rahvas läks kaasa ka riiklike kampaaniatega, nagu nimede eestindamine, võidupüha tähistamine ja kodukaunistamine. Möödanikku ei saa ega tohigi meenutada üksnes süngetes värvides. Alati peab olema ka midagi helget, millele toetuda, ja eelmainitu seda kahtlemata oli.