Toropets on väike ja vähetuntud provintsilinn Kesk-Venemaal, kuhu naljalt niisama ei satu. Siiski on sel Eestist umbes 400 kilomeetri kaugusel asuval paigal üsna pikk ja huvipakkuv minevik, mis seotud ka meie ajalooga – veel sadakond aastat tagasi oli Toropets suur eestlastest ümberasujate keskus. Linnatänavatel ja ümberkaudsetes külades kõlas eesti keel ja paljud poesildidki olid nii vene kui ka eesti keeles, toimisid eestikeelsed koolid ja seltsid ning igal pühapäeval peeti eestlaste ehitatud luteri kirikus eestikeelset jumalateenistust.

Kolm tuhat kultuurikandjat
Eestist saabusid ümberasujad Toropetsi kanti esimese suure lainena 1860.–70. aastatel, kuid see protsess jätkus ka veel 20. sajandi esimesel kümnendil. Enamik ümberasujatest tuli Võru- ja Tartumaalt, eriti paljud aga Sangaste ümbruskonnast. Kodumaalt sundis inimesi lahkuma kõrge maa rendi- ja ostuhind. Siin, ida pool, oli rahvastiku tihedus mitu korda väiksem ja võimalus soodsate hindadega maad rentida või osta. 19. sajandi lõpuks oli Toropetsi maakonnas juba ligemale kolm tuhat eestlast.

Seitsme ja poole tuhande elanikuga Toropetsi linnas tegutses eestikeelne kirik, luterlik ja õigeusukool, haridus- ja näitemänguselts, laulukoor ja orkester. Siinkohal võiks tuua mõned ümberasujate perekonnanimedest: Eichenbaum, Ilves, Jaagundi, Jõgioja, Klaassep, Kuldsepp, Küppar, Luik, Luksep, Lõhmus, Määrits, Parts, Piller, ­Saarva, Solba, Taldrik, Task, Trei, Treial, Vähi... Paljud eestlased, kes maaomanike või -rentnikena järjele olid saanud, ostsid või ehitasid Toropetsi maja või isegi mitu. Ka need pandi teenima – seal kas peeti poodi või renditi ruume välja.

Eestlaste jõukus kasvas kiiresti, sest kasutati eesrindlikke maaharimise ja majapidamise võtteid, samuti tehnikat. Ka paistsid eestlased silma oma tööarmastusega. Pihkva kubermangu statistikakomitee 1893. aastaraamatus nimetatakse Balti kubermangudest siia ümberasujaid tunnustavalt kultuurtreegeriteks.

Eesti kirik ja kool
Kuigi väljarändajate hulgas oli ka õigeusklikke, olid enamik neist luterlased. Esialgu käisid Toropetsis Pihkva luterliku kiriku õpetajad Robert ­Hesse ja seejärel Hermann Bresinsky.

Jumalateenistusi peeti mõnes suuremas linnamajas, kuni 1877. aastal sai valmis Toropetsi luterlik Peetri kirik. 1890. aastal tuli Toropetsi alaliseks kirikuõpetajaks Johan Boas. Pikka kasvu ja rahuliku loomuga poissmehest õpetaja oli rahvuselt rootslane ja tema eesti keele oskus oli esialgu kasin, kuid peagi rääkis ta lisaks eesti keelele ka läti keelt, sest tahtis siin elanud mõnesajale lätlaselegi emakeelset jutlust pidada.

Leeritamine toimus kaks korda aastas: poisid sügisel ja tütarlapsed kevadel. Õpetaja Boas tellis kirikule Saksamaalt 700 rubla maksma läinud oreli. 1920. aastatel Nõukogude võimud sulgesid kiriku ja selles oli hiljem petrooleumi müügikoht. Praegu tegutseb hoones, mis on küll tornita, kuid siiski säilinud, noorte spordiklubi. Samas teavad ja kasutavad Toropetsi elanikud sellest majast rääkides ikka sõna “kirka”, nagu venelased luterlikku kirikut sajandi eestki nimetasid.

Enne Esimest maailmasõda küündis kirjaoskajate arv Pihkva kubermangus vaid 14 protsendini. Eestis oli kirjaoskus aga üldlevinud ja vene keeltki valdas ümberasujatest kirjas ja sõnas veidi üle 10 protsendi. Esimesed siia tulnud eestlastest asunikud õpetasid oma lapsi kodus, sest kroonukooli ei saanud neid puuduliku vene keele oskuse pärast saata. Eesti koolimaja valmis 1891. aastal ja kooli juhataja oli pastor Boas ise. Koguduse ülal peetavas koolis oli ­sajandivahetusel sadakond õpilast.

Toropetsis alustas tegevust ka eestlastele mõeldud õigeusu kirikukool, mida riik üleval pidas. Siin olid õpetajateks preestrid Johannes Jaanus ja Karl Ustav. Viimane asutas Toropetsis ka eestlaste laulu- ja pasunakoori. Pärast algkooli jätkasid eesti lapsed hariduse omandamist juba kohalikus venekeelses kreiskoolis. Enne Esimest maailmasõda jõudsid mõned ümberasujate lapsed isegi ülikooli.

Eestlaskonna hääbumine
Esimese hoobi andis Toropetsi eestlaskonnale oktoobrirevolutsioon ja sellele järgnenud suuremate majade ning kaupluste natsionaliseerimine. Tartu rahuleping võimaldas Eesti päritolu inimestel opteeruda oma ajaloolisele kodumaale. Seda kasutasidki paljud, eriti need, kes olid nõukogude võimuga lähemalt kokku puutunud. Siiski jäi suur osa eestlastest oma uuele asukohale, sest Eestis arvati endiselt Balti paruneid võimul olevat. 1926. aasta rahvaloenduse andmetel oli Toropetsis ja ümbruskonnas eestlasi 3671. Edasi tuleb juba eestlaskonna arvu dramaatiline langus, mis tingitud eelkõige stalinlikust terrorist. Tänaseks on Toropetsi ümbruskonna kunagi eestlastega asustatud talud ja külad suures osas hävinud.

Ometi võib veel praegugi Toropetsi kandis leida ilmselgelt eestipäraste perekonnanimede kandjaid. Suur enamik neist on küll venestunud, kuid paljud teavad oma Eesti päritolu. Ka puht vene ees- ja perekonnanimedega inimesed võivad osutuda ema poolt eestlaste järeltulijateks, kelle kodus räägiti veel paarikümne aasta eest eesti keelt. Ent nüüd on keele oskajate ring nii kokku kuivanud, et puudub võimalus selle omandamiseks ja praktiseerimiseks.

Enamikul Eesti taustaga inimestest puudub praeguseks ka side oma esivanemate kodumaaga.

Kui varem Eestis veel käidi, siis nüüd peetakse seda viisa hankimise raskuste ja suure sõidukulu tõttu peaaegu võimatuks. Eriti kui Eestis puuduvad sugulased, kes saadaksid küllakutse ja peavarju pakuksid. Kindlasti pärsib ajaloolise kodumaaga sideme pidamist ka Venemaa võimude Eesti-vastane propaganda. Samas on Eesti päritolu toropetslaste huvi oma juurte vastu kasvamas, mida tuleks igati toetada. Kindlasti pakuvad Toropetsi eestlased uurimisainet ka kutselistele ajaloolastele, etnoloogidele ja keele­uurijatele, sest neid on – kummaline küll – hoopis vähem uuritud kui palju kaugemal asuvaid Siberi või Krimmi eestlasi.

Autor on Riigiarhiivi nõunik.