Trahhtagumiku väljamõtleja
Suur hulk surmasööjaid põgeneb Azkabani vanglast.
Harry Potteri ristiisa Sirius sureb duellil.
Lõpuks ilmub olukorda klaarima Sigatüüka kooli juhataja Dumbledore.
Need kolm ja lisaks veel 1001 asja juhtuvad kindlasti J.K. Rowlingi viiendas Potteri köites “Harry Potter ja fööniksi ordu”. Inglise postiljonid ei tahtnud seda raamatu kodudesse kanda, tervelt üks kilogramm ehk 786 lehekülge heade ja halbade võlurite võimast vastasseisu.
Varraku kirjastuse peatoimetaja Krista Kaer tõlgib, on oma ajalootudengist tütre Kaisa Kaera ja poeedist abikaasa Peep Ilmeti (luuletusi tõlkima) appi võtnud.
Oktoobriks peab valmis olema, üldsus nõuab.
Kiiremini ei saa, ütleb Eesti Potteri-ema Krista Kaer. “Püüdke ise 800 lehekülge kompuutril ümber lüüa.”
Võlukeppi ja tõlkimisloitsu (näiteks translatio!) pole Kaer nõus Potteri-ülesande seljatamiseks tarvitusele võtma. “Loitsud aitavad võlurite igapäevast elu kergemaks muuta. Tõsiseltvõetavaid asju ei saa ühe kepiliigutusega teha.”
Ausalt öeldes, Krista Kaer ei saaks ka tõlkimisloitsuga hakkama. Ta ei usu selliseid asju, ja kui ta tudengina ühikatoas taldriku abil vaime välja keerutas, siis ta tegi lihtsalt pulli.
Aga tõsine ettevalmistus Potteri tõlkimiseks algas juba nelja aasta vanuselt, kui Virumaa Põima algkooli juhataja Hilda Kaer parema variandi puudusel võttis tütre koolitundidesse kaasa. Lugemine oli peagi selge, kui teised 2x2te tuupisid, istus Krista vaikselt ja nosis raamatuid. Esimene paksem teos eelkoolieas oli «Kahe ookeani saladus» vapra nõukogude tuumaallveelaeva ja teiste mereelukate seiklustest. Samast sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt” leidus ka lemmik kogu eluks – “Kolm musketäri”.
Ühine armastus vapra kaskoonlase D`Artagnani vastu viis Krista Kaera ülikoolipäevil inglise filoloogiat õppides kokku oma kõige parema sõbranna Kersti Undiga (neiupõlves Tiganik). Nad on olnud nagu sukk ja saabas, loomulike lokkidega Krista eestvedaja rollis.
Tartu Ülikooli vanas kohvikus sai tollal (Kaer õppis 1968-73) kolme rubla eest pudeli punast, lihtsakoelist Egeri Pikaveri. Kui raha nii palju ei olnud, võis võtta ainult kohvi, kuhu põuepeidetud retordist sai keemiahoonest pärinevat puhast piiritust sisse solgutada.
Lauas istusid kirjandushuvilised Hannes Varblane, Toomas Raudam, muusikahuviline Aleksander Müller, ja hulk teisi, võibolla nüüd avalikkusele vähemtuntud, kuid kindlasti mitte vähemvaimukaid isikuid. Teiste seas ka kaks tütarlast: Krista ja Kersti, ainukesed oma kursusel, kes julgesid boheemlastega seltsida ja vahel isegi õllesaali minna.
Kerstil seelikupikkus kõigest 48 sentimeetrit, Kristal vaid pisut rohkem, mõlemil serv ikka tubli kämblajagu pealepoole põlve. Aga jutt käis lauas hoopis angloameerika kirjandusest või ansambli Doors viimasest heliplaadist.
“Malbe, tagasihoidlik, terane ja alati midagi lugenud,” meenutab Kristast kohvikukaaslast Eduard Vilde muuseumi töötaja, kirjanik Toomas Raudam. “Kui ta satub vaimustunult rääkima kirjandusest, muutub hääl, see tõuseb murdumiseni.”
Kui teinekord siis needsamad tütarlapsed läksid mööda kevadist Tartu tänavat, endaõmmeldud valged linasest riidest püksid jalas, siis vilistasid mehed järele, aga tüdrukud ei pööranud pead. Nad õppisid eriprogrammiga raamatukogundust, mis tähendas, et kooli suunatavaid pedagooge neist ei saa. Said hoopis töötajad Tartu Ülikooli raamatukogus, kus peaaegu kõik fondid avanesid nende lugemisahnetele silmadele. Kui Loomingu raamatukogu avaldas Kersti ja Krista kooseestindatud Oates`i teose “Neli suve”, oli tõlkimisots lahti tehtud.
Pärast abiellumist kolis Krista Kaer Matssalu looduskaitsealale, kust temast sai 6. kategooria haljastustehnik, mootorpaadijuht, vabatahtlik kajakarõngastaja ja vabakutseline tõlkija. Lapsed Kaisa ja Kaaren kasvasid üles Saksa DV päritolu kirjutusmasina Erika katkematus raginas, neistki on saanud tõlkijad.
Internetiraamatupoe otsing annab 61 Kaerte tõlgitud raamatut, aga neist vaid 33 on tõlkinud Krista Kaer. Varraku peatoimetajana on ta oma lastele hulga tööd andnud, näituseks Kaarnale “Tunne oma koera”, Kaisale aga “Tunne oma kassi”.
Krista Kaerast on saanud VIP, Eesti raamatukuninganna, aastas 150 teost väljaandva kirjastuse juhtfiguur, kelle ümber esitlustel komplimente lausudes keerleb avaldamis- või tõlkimisvõimalusi otsivaid kirjandusinimesi.
Krista Kaer on tore naisterahvas, loomult pigem pehme kui resoluutne, aga on õppinud ka rusikat lauale panema ja külmade silmadega otsa vaatama tõlkijale, kes vähetõotavat raamatut pakub.
Potteri nelja esimest köidet on Eestis trükitud 50 000, maailmas 200 miljonit, Potter on järjest paremini minev kaubamärk, Piibli järel oletatavasti teisel kohal müüginumbri poolest.
Eesti Potter on ka väga võluvalt tõlgitud, ütleb teost nii eesti kui ka inglise keeles uurinud kirjanik Karl Martin Sinijärv. «Nende nimede ja asjakeste tõlkimise matsu on päris hästi tabatud.”
Näiteks poolhiiglase Hagridi hiidskorpionisarnased lemmikutele mõtles Krista kaer välja nime: trahhtagumikuga skruudid (blastended screwts).
Aga kui Krista Kaer ikkagi loitsida oskaks?
“Reisiksin Aafrika savanni ja koristaksin toa ära.”
Varraku peatoimetaja laua peal ja laua all kukuvad ümber käsikirjade ja raamatukuhjad. Potteri viiendat osa seal pole, see on Karl Martin Sinijärvele välja laenatud.
Ja mis sorti rahvas sinna fööniksi ordusse kuulub, ei ütle ei Sinijärv ega Kaer, ka sosinal mitte, enne kui oktoobris.
Krista Kaer ja tema tõlked
* Sündinud 20. juulil 1951.
* Kirjastuse Varrak peatoimetaja, tõlkija.
* Tõlkinud üle 60 raamatu. Eestindatud autorite hulgas Wilkie Collins, Graham Swift, Peter Ackroyd, Kingsley Amis, Brian Friel, John Banville, Oscar Wilde jt.
* Viimastel aastatel on Krista Kaera tõlkes ilmunud näiteks John Le Carre «Ustav aednik», Ursula Le Guin «Maailmad ja metsad», Doris Lessing «Kuldne märkmeraamat», Jilly Cooper «Ratsanikud» (koos Tiina Laatsiga) ja Helen Exley kinkeraamat «Kassikillud».
* On tõlkinud neli köidet J.K. Rowling`i Harry Potterit (neist kolm koos tütre Kaisa Kaeraga).
