Transvestiitide maagilises teatris

Mida küll minu vanemad mu teadmata teha võivad, mõtiskleb Londonis ristiriietujate* pidu külastanud Riina Õun.

Iga paari kuu tagant leiab Londonis aset "Maagilise teatri" nimeline maskiball. Hiljuti kolis üritus kesklinnast ümber äärelinnas asuvasse Rivoli ballisaali. Kui pärast poolt tundi bussis loksumist kohale jõuan, ei viita ­esmapilgul vaid väikeste poekestega ääristatud tänaval miski glamuursele peole. Ometigi selgub lähemal uurimisel sinna peidetud olevat tõeline pärl - päris ehtne uhke ja suurejooneline ballisaal, täis retro-glamuuri: kuldsete raamidega punaseid sametseinu, austria kristall-­lühtreid ning hiiglaslikke hiina laternaid. Rivoli ballisaal on 1950. aastatest ainsana muutumatult säilinud ning seisab seal ühe kõige paremini varjatud saladusena.

Peokutse innustab külalisi enda uhkelt üleslöömisega vaeva nägema, pakkudes inspiratsiooni otsinguiks Tuhkatriinut, Barbarellat, Marie Antoniette'i, Marilyn Monroe'd, igasuguseid glamuuritare, dändisid, Peeter Paani, Sherlock Holmsi, või kelleks iganes soov tekib ümber kehastuda.

Saali sisenejaid võtab vastu džässmuusika ning rohkelt pidukleitides naisterahvaid. Algul tundubki segadusseajav, miks seal on nii palju naisi, mehi aga vaid mõned üksikud. Lähemal uurimisel selgub, et suurem osa neist on naisterõivais mehed. Enamik transvestiite on heteromehed seeliku, paruka ja meigiga, vaid mõned üksikud bi'd või geid. Meelelahutust pakuvad džässlauljad, kabareetantsijannad, live-bänd ja DJ-puldis mängitav disko ning retromeloodiate segu.

Ülipikka kasvu 32aastane Gia - ehk Anthony - on hetero ja abielumees. "Leian, et naiselikkus on peibutav, kaunis ning põnev.
Minu meelest on naised ilusad ja ligitõmbavad, kuid nii mõnedki transvestiidid on samamoodi atraktiivsed." Tema huvist naisteriiete vastu teab vaid tema abikaasa ning muidugi ka inimesed, keda ta oma peolkäikude ajal kohtab.

Ta ei näe põhjust, miks teised tema lähedased peaksid sellest teadma. Gia abikaasa on tolerantne ning käib väljas oma naiseks riietunud mehega, ehkki eelistaks siiski, et tema mees seda ei teeks. Püüdes vastata küsimusele, miks ta seda siis teeb, jääb Gia algul vastuse võlgu. "Sisemisest vajadusest. Tõenäoliselt peituvad põhjused kusagil sügaval minu psüühikas. Mulle meeldib soorollidega mängida, jälgida inimeste reaktsioone ning väljendada naiseks riietumise kaudu oma isiksuse ekstravertsemat poolt. Samuti kaasneb sellega meikimise tehniline pool ja oma välimuse muutmine, esinedes kellegi teisena kui tavaelus. Ma ei taha öelda, et olen selles vilunud, kuid eks see ole üks lõbus protsess. Muidugi käib asjaga kaasas ka pisike fetišistlik kiiks.

Alustasin teismelisena sukkpükste proovimisega, kuid tõsiseks hakkas asi kiskuma, kui olin umbes 29aastane. Siis õppisin end meikima, hankisin parukad ja kleidid." Gia ulatub kõrgustesse ka kontsadeta, mis siis rääkida veel 15sentimeetristest platvormkingadest. Veidi madalama lae korral oleks ta kindlasti pea ära löönud. Kahe meetri pikkusena, jalanumbriga 50 muutub üsna ebamugavaks tõik, et tema jalasuurusele valmistatakse reeglina ainult ülikõrgete tikk-kontsadega naistekingi.

"Justkui nii suure jalanumbriga inimene poleks juba selletagi väga pikk," kurdab ta oma muret. "Mõnikord mulle meeldib kanda kõrge kontsaga kingi, need panevad mind end naiselikumana tundma, kuid ma ei sooviks seda iga päev teha. Aeg-ajalt naiseks olemist katsetada on niigi äärmiselt vaevanõudev!"

Pidulisi on kohale sõitnud lausa riigi teisest otsast - Edinburghist ja ­Brightonist. "Naisteriided panevad mind end seksikana tundma." Keskealine transvestiit Tony jutustab, kuidas talle meeldib naisteriietes käia ka sellistes kohtades, kus inimesed seda oodatagi ei oska - näiteks muuseumides või pubides koos oma naisega. "Ma olen igati korralik abielumees. Ja lisaks Jeesuski ei öelnud midagi transvestiitluse kohta." Nojah, eks tol ajal käisid nii mehed kui naisedki üsna sarnaste "kleitidega" ringi.

Jenny ja Jodie (ehk Robert ja Gus) on üle viiekümneaastased vanamehed. Jenny on telefoniinsener, Jodie rallisõitja.

Iga päev nad selliseid riideid ei kanna ning mõlemad on abielus naisega, Jenny juba 30 aastat. Tavaliselt tulevad nende abikaasadki ballile kaasa - justkui "tüdrukute õhtule". Jennyl on kolm last vanuses 20-25 aastat, kes ei tea oma isa salahobist midagi. "Nad ei mõistaks," kardab ta. Jenny - ehk Robert - on naiseriietest huvitunud lapsest saadik, tulles oma abikaasa jaoks 18 aastat tagasi "kapist välja" (tõenäoliselt naise oota­matul kojusaabumisel mõnda tema kleiti kandes). "Mulle meeldivad väga tütarlapselikud tüdrukud. Oh, tegelikult ma tahaksin ise üks neist olla!" sõnab ta. Jenny abikaasa Carol tõdeb: "Eks sellega harjub pikapeale." Tundub, et see pole tal just kergelt läinud.

Sellegipoolest on äärmiselt südantsoojendav naise tolerants, kes annab oma mehele voli olla (kas või mõnikord) täpselt selline, kellena ta end tunneb, oma olemust salgamata. See paneb mõtisklema, mida mu vanemad hetkel küll minu teadmata teha võivad...

Sarnaseid cross-dressing'u huviliste koosviibimisi toimub mujalgi Suurbritannias ning need on avalikkuse ette jõudes konservatiivses ühiskonnapooles mõningat poleemikat tekitanud.

* - Väljendi leiutamise au kuulub eestlanna Maili Tormale.