16.05.2008, 00:00
Treenerite duell. Matic kaotas avapartii
Nagu asjatundjad enne Eesti korvpalli meistrivõistluste finaalseeriat märkisid, on Tartu Ülikool Rock ja Tallinna Kalev Cramo mängijate tasemelt võrdsed tiimid. Määrab treenerite pink. Esimese partii võitsid ülekaalukalt tartlaste juhendajad.
Niisiis teisipäeval võitis kodusaalis mänginud Tartu meeskond
Kalevit masendava ülekaaluga 94 : 68.
Siin võib
rääkida Tartu meeskonna säravast esitusest, muidu pigem liidrite
varju jäänud Silver Leppiku viskekontserdist ja Brian Cushworthi
võimutsemisest korvi all, Tanel Teini ja Giorgi Tsintsadze
taibukatest söötudest.
Või siis vastupidi,
võib otsida Kalevi kaotuse põhjusi sellest, et napilt enne
finaalseeriat lahkus meeskonnast viimase kahe hooaja staar Travis Reed. Muidugi
võib rääkida Kristjan Kanguri kahvatust esitusest
avamängus, vähesest valmisolekust ning nõnda edasi.
Tegelikult, kui tohib subjektiivselt hinnata, oli teisipäevane mäng
siiski ennekõike treeneri kaotus. Veselin Matici kaotus.
Kui
meeskond ei suuda kogu mängu jooksul leida vahendit vastase maa-alakaitse
vastu (sellele osutas SL Õhtulehes eksperdina esinev endine korvpallur
Rauno Pehka ja ka vahetult pärast mängu ETV-le intervjuu andnud
korvpalliprofessor Ilmar Kullam), siis see on treeneri jama. Küsimus
polnud ju ainult selles, et visked ei tabanud, kuigi visete tabavusprotsent oli
tõepoolest õnnetu (37). Mingist hetkest ei saadud lihtsalt palli
liikuma ja visked tuli teha paljuski läbi häda.
Tartlaste
tõhus maa-alakaitse ei saanud ju kalevlaste treenerile üllatusena
tulla. Kalevi masendav (23 : 40) allajäämine lauavõitluses
on ikkagi kehva valmisoleku ja häälestatuse näitaja. Kui
meeskond pole kohaliku korvpalli olulisemate mängude ajaks valmis, on see
treeneri probleem.
Või kui nüüd tahta
mõelda positiivselt, äkki oli esimese mängu puhul tegu
kalevlaste poolse ületahtmisega? Seda tuleb ette, kuigi enamasti
mitte kogenud meeskondadel, mida Kalev tegelikult ju on.
Õieti on mainitud puudujäägid ja probleemid kõik
n-ö parandatavad asjad. Tehniline teema.
Tuled meeskonnaga
kokku, analüüsid, teed järeldused ja üritad järgmine
kord samu vigu mitte teha. Täiskasvanud mehed ju.
Profid. Kõnealused mänguelemendid on korvpallis
aabitsatõed.
Hoopis raskem on üks teine asi.
Nimelt Kalevil pole liidrit. Selget liidrit. Või veelgi enam
– pole selget põhiviisikut. See häda on saatnud
meeskonda kogu hooaja vältel. Muidugi on olnud ilusaid esitusi, kui
kõik tuleb hästi välja. Siis lähevad probleemid meelest.
Hooaja lõpus hambutut mängu vaadates karjub see aga seda
jõulisemalt näkku. Ja seda on kurb näha.
Valmo
Kriisa, kes võiks ju kõigi eelduste järgi selle
koha täita, on leidnud tänavu Maticilt varasemast vähem
usaldust. Sellele osutas Päevalehes oma arvamuses ka Tartu Fausto
peatreener Jüri Neissaar.
Sokk, tundub, pole liidriks veel
kasvanud. Kangur küllap võiks, aga temagi puhul on märgata
mingit usaldamatuse momenti. On ju tihti nähtud mänge, kus Kangur
ununeb vahetusmängijate pingile. See omakorda sünnitab ebakindlust ja
kõikuvat taset, mida näeme füüsiliste eelduste ja hea
platsinägemisega Kanguri puhul siiski kahetsusväärselt sageli.
Nagu teisipäevalgi.
Välismängijatest, keda
Kalevis pole vähe, ei ole ükski näidanud üles
ambitsiooni panna väljakul asjad oma isiksuse järgi joonduma. Reed
oli kindlasti domineeriv kuju, aga polnud liidri tüüp. Ja mis temast
enam.
Korvpall on hierarhiamäng, nagu armastavad öelda
vanad korvpalliasjatundjad.
Treener võib joonistada,
näidata, karjuda ja ässitada, aga
kui tal pole väljakul liidrit, kes asjad platsil käima tõmbab
või ohjes hoiab, siis polegi nagu midagi teha.
Tartul on ses
mõttes asjad paigas. Tein on liider väljakul,
kes sündmused vaos hoiab. Noor grusiin Tsintsadze on
tulesäde, kes heal päeval kogu meeskonna käima
tõmbab ja kehvemal päeval vajab Teini-suguse tuge ja treeneri
usaldust.
Vana ja kogenud Kullamäe on vaieldamatu autoriteet,
kes tsementeerib meeskonnasisest õiget kliimat ja suhtumist. Selline
vanake on igas meeskonnas hädavajalik.
Võta või
jäta, aga tundub, et Üllar Kerde juhendatavas Tartu tiimis on
usaldusega asjad paigas, Matici tiimis justkui mitte.
Kusjuures,
kui Tartu meeskond mõni aeg tagasi Küprosel FIBA EuroCupi
finaalturniiril loodetust kahvatumalt esines, kaotas muidu rahulikku joont
hoidev Kerde enesevalitsemise ning saatis meeskonna poole lendu nii
mõnegi mürgise repliigi. See võinuks olla hetk, kus
usaldussild meeskonna ja treeneri vahel oleks võinud mureneda. Avalikult
oma hoolealuseid materdada pole sisekliima mõttes kunagi hea. Tavaliselt
teevad seda lootusetus seisus tõmblevate tiimide treenerid.
Aga Kerde – müts maha mehe ees
– jättis oma ego tagaplaanile, vabandas meeskonna
ees avalikult ning me näeme väljakul enesekindlat ja
üksteist usaldavat tiimi. Võib-olla on see suure treeneri tunnus
usaldada väljakul mängijaid ning ka enda kõrval
treeneripingil istuvaid abilisi – näiteks noort ja ilmselgelt
mänguanalüüsi osas Eestis üht talendikamat meest Indrek
Visnapuud.
Iseloomulik hetk teisipäevase mängu esimesest
poolajast, kui Tallinna meeskonnal mäng klappis ning Tartu oli mõne
punktiga kaotusseisus: minutiline paus, Kerde räägib praktiliselt
kogu selle aja Visnapuuga. Mängumehed puhkavad.
Lõpuks
saavad mehed mõnesõnalise juhise. Väljakul valitseb sellest
hetkest vaid üks tiim.
Matici puhul on teadmata, kui
palju ta peab mängu ajal aru teise treeneri Priit Venega, aga
subjektiivselt näib, et ta on mees, kes enda kõrval teisi liidreid
näha ei taha. Ei väljakul mängijate seas ega ka treeneripingil.
Loodetavasti on see ekslik arvamus ja me näeme
juba järgmises mängus tuhast tõusvat
Kalevit selge liidriga, ladusa ja toimiva mängujoonisega ning oma
tegemisest rõõmu tundva meeskonnana. Nagu oli
teisipäeval Tartu.
Unistada ju võib.