Trellitatud kunst
Roosipõõsas minu olematu kodu juures". Niisugust nime kandis üks pilt Harku Naistevangla kinnipeetavate kunstinäitusel, mis avati sellel nädalal Tallinna Sisekaitse Akadeemias.
Üles on pandud ligi 40 tööd, neil kõige sagedamini kujutatav sümbol on silm. Sageli koos pisaraga.
Tumedale taustale on mustade tähtedega kirjutatud kolm sõna: "Surm. Veri..." ja veel üks - on see "Viha" või "Vihm"? Aga võib-olla hoopis "Vihkan"?
Akadeemia rektor Priit Männik kõnnib ümber pildi ja üritab eri nurga alt langevas valguses välja lugeda, mis ikkagi on mustaga mustale kirjutatud. Ja jõuab järeldusele: "Ilmselt see ongi kunst. Igaüks näeb seda omamoodi!"
Kohe rektori kannul liginev tudengineiu justkui jätkaks dialoogi: "Oh õudust! Ma ei tahagi seda vaadata."
Pildi autor, kinnipeetav Olga H., sündinud 1974. aastal, on joonistanud veel mõned sama tumedad pildid.
Järgmisel tööl jäävad silma sõnad: "Elu on kurb. Elule ei ole mõtet."
"Kas see peab olema kunst?!" Pilt tekitab igas vaatajas erinevaid emotsioone. "Minu viieaastane poeg oskaks samasuguse teha." Naistudeng muigab.
Kuigi tegelikult ei oskaks. Selleks, et midagi säärast joonistada, ei ole vaja kunstiannet, vaid teatavat elukogemust. See Olga pilt ei sündinud niisama juhuslikult. Ta ei joonistanud seda viie minutiga ega hetkeliste tunnete ajel.
Rühmaterapeut ja koolitaja Kene Truve ütleb, et Olga kandis pildile ülestikku kaheksa kihti värvi, et saada tulemuseks see, mida ta tahtis öelda. Muide, näitus kannabki nime "Kas kuuled mu häält?".
Kolmekuine joonistamiskursus oli kavandatud suuresti teraapiana, teatud mõttes kinnipeetavate ravikursusena.
Programmis oli võimalik osaleda ühtekokku 14 naisel vanuses 20-43 aastat - kuigi tundides oleks tahtnud käia mitu korda enam soovijaid. Osavõtjate arvu ei saanud suurendada puhttehnilistel põhjustel - tegemist on ikkagi vanglaga. Ning seal toimuvad tunnid ruumides, mis on ette nähtud teatud arvule inimestele.
"Ei, ma ei kartnud nendega omaette jääda," ütleb Truve. "Ma ei olnud ju enam õpetaja, vaid toetaja, julgustaja rollis.
Tegelikult on raske ette kujutada, kui ebakindlad need naised sisimas on, kuivõrd nad vajavad toetust."
Oma tööde alla kirjutasid naised, mida nad mõtlesid, mida tahtsid oma pildiga öelda:
"Kõik mu pildid on tehtud hetke ajendil ja vaba käega. Ilmselt on neis peidus kõik minus peituvad miksid ja kas'id." (Maire V.)
"Pildi
"Madeira" teine nimi on "Lootus". Kunagi ma näen
selliseid maastikke."
(Kersti M.)
"Teadsin algusest peale, et tahan lõuendile kibuvitsa joonistada. Kibuvits on pealt vaadates nii õrn, aga kui hakkad käega kinni võtma, on ta - oi kui tugev, oi kui okkaline! Just nagu oleksin maalinud iseennast." (Olga J.)
