Artikkel ilmus Eesti Ekspressi ärilisas Magnaat.

© Guardian News & Media

Ron Thomson on korraga tapnud 32 elevanti. Selleks kulus tal 15 minutit.

Thomson kasvas üles Rodeesias (tänapäeva Zimbabwe) ja alustas jahipidamisega juba teismeeas. 1959. aastal sai temast rahvuspargi pargivaht. Sageli kutsuti teda tapma loomi, kes olid inimesega konflikti sattunud. „Kui aus olla, pakkus see palju põnevust,“ räägib ta telefoni teel oma praegusest elukohast Kenton-on-Seas, mis on väike rannikulinn Lõuna-Aafrikas. „Osa inimesi naudib jahipidamist samavõrd, kui teised seda põlastavad. Mina nautisin.“

Juba aastakümneid pole 79aastane Thomson elevanti lasknud. Tal on keeruline leida eelarvamuseta publikut, kes kuulaks lugusid sellest, kuidas ta on enda väitel küttinud kaugelt enam loomi kui ükski teine elusolev inimene. Jahiharrastajaid on ka tänapäeval, kuid palju rohkem leidub neid, kes tunnevad selle vastu sügavat tülgastust; neid, kelle jaoks vaatepilt inimese tapetud loomast – hoolimata liigist, eesmärgist, õiguslikust seisundist või ajaloolisest kontekstist – pole midagi muud kui eemaletõukav.

Need lõhed paljastuvad kõige sagedamini siis, kui mõni foto koos jahisaagiga poseerivast irevil hammastega jahimehest viraalseks muutub, nagu juhtus möödunud sügisel USA küti ja saatejuhi Larysa Switlykiga. 

Avalehele
76 Kommentaari