TÕELINE MAHTUNIVERSAAL: Vaatamata napile 420 sentimeetrisele pikkusele evib Roomster kuhjaga nii mahtu kui ka universaalsust. Toomas Vabamäe

Lapsepõlves meeldis mulle hirmsasti Naksitrallide raamat. Sellised toredad sellid olid. Aga kõige rohkem meeldis mulle selles raamatus hoopis Muhvi auto. Mäletate, selline punane furgoon? Noore autohuvilisena tahtsin ma hirmsasti teada, mis auto see "tegelikult" on. Kuid ei selgunud see ei Edgar Valteri illustratsioonidelt ega tekstist. Nii ma veendusin, et maailmas sellist autot ei eksisteerigi.

Võib-olla tõesti. Vähemalt seniajani, kui inimkond lõi Škoda Roomsteri. Vaat sellise masinaga peaksid ringi sõitma Muhv, Kingpool ja Sammalhabe.

Raske algus

Õigupoolest tundub kummaline, et Roomster seeriaautona üldse sündis. Kui Roomsterit 2003. aasta sügisel ideeautona esimest korda näitustel eksponeeriti, jäi kõigil suu lahti. Endise idamargi imago oli (ja on siiani) pehmelt väljendudes nõrk, tooted korralikud ja odavad, kuid hirmigavad. Ja nüüd järsku selline ufo. Volkswageni kontserni juhtkond polnud samuti üht meelt: kas lasta Roomster tootmisse või mitte. Sest vajalik tehniline baas puudus.

Nüüd, kolm aastat hiljem, jääb üle ainult imestada. Jah, idee-Roomsteri kõige ulmelisemad disainilahendused läksid seeriamasina konstrueerimisel küll kaduma, ent vaim säilis. Ja see on kõige tähtsam. Peadisainer Thomas Ingenlath astus sellega Suurte Meistrite kilda.

Roomster liigitub mahtuniversaaliks. Välise sarnasuse põhjal Kangoo, Berlingo ja teistega võiks teda nimetada kaubiku baasil loodud mahtuniversaaliks. Kuid Škodal sellist kaubikut pole. Võib aga tulla, sest näitustel on väljas olnud ka furgoon-Roomsterid.

Kuna Roomsterile sobiv põhi kontserni tootekataloogis puudus, tuli see luua Fabia ja Octavia juppe kasutades. Teljevahe kahanes ideesõidukiga võrreldes küll kümne sentimeetri võrra, ent ka 262 cm on korralik näitaja (4 cm Octavia omast pikem). Kuna rattad nihutati võimalikult nurkade ligi, sai siseruum tõeliselt avar. Meisterlik disain varjab pealegi ära 161sentimeetrise kõrguse. Õigupoolest jätab Roomster väljast vaadates mulje, nagu oleks ta saadud kahe väga erineva sõiduki kokkupookimisel. Eriti rõhutavad seda tohutu suured tagumised aknad.

Idee-Roomsteril oli tagumine külguks vaid paremal küljel. Seeriamasin sai mõistagi kaks ust mõlemale poole, kuid lükandukse asemel on tegu tavaliste hingedel pöörduvate ustega. Ja sellest on natuke kahju. See-eest on Roomster vaba Kangoo'de-Berlingode ühest olulisest puudujäägist. Nimelt ei takista keskmise ukseposti ja tagaistme nurga väike vahe sisenemist-väljumist ja seetõttu peaks Roomster päris hästi sobima ka taksoks.

Ruum on põhiline

Aga nüüd põhilise juurde. Nagu auto nimigi ütleb, on selleks ruum. Siseruum. Esireas istudes ei jäta Roomster mingit eriti vapustavat muljet. Jah, pea ja lae vahele jääb vähemalt paarkümmend sentimeetrit õhuvahet, ent seda suudavad teisedki. Näidikud on eht-saksapäraselt suured ja selged. Lülitihoovad rooli ümber said uue, senisest voolavama kuju, nende kasutusloogika aga ei muutunud. Häirib vaid ukse püstpinnale paigutatud peeglite reguleerimislüliti. Kasutaja peab meelde jätma, et vasak pool asub üleval ja parem pool all. Ei saanud aru? Pole viga. Õnneks tuleb seda lülitit harva kasutada.

Roomsteri põhivõlud asuvad kabiini tagumises osas. Ei-ei, Škoda konstruktorid ei mõelnu d välja mingit kavalat istmete põrandasse uputamise süsteemi. Otse vastupidi, pakiruumi (või peaks ütlema kaubaruumi?) maksimaalse mahu tarvis tuleb istmed hoopis masinast välja tõsta. Seda ei peeta tänapäeval heaks tooniks. Roomsteris see aga ei häiri, sest enamasti pole istmete väljatõstmiseks mingit tarvidust. Ruumi jagub niigi. Laadimiskünnis on üsna madal ja pakiruumi põhi sile - mida sa hing veel tahta oskad?

Tagumine rida koosneb kolmest üsna kõrgele paigutatud eraldi istmest. Äärmised on normaalmõõtmetega, keskmine aga kitsas ja ebamugav. Täiskasvanule isegi ebasobiv, sest peatugi jääb ohtlikult madalale. Kuid istme saab seljatoe allakäänamisega kergesti käetoeks muuta või üldse välja tõsta. Siis on võimalik ka äärmisi istmeid keskele kokku nihutada ja niiviisi eriti mugavalt sõiduaega veeta. Nihutada saab istmeid ka pikisuunas, pealegi suures ulatuses.

Tõsi, Kangoo-sarnase furgooniga Roomster oma pakiruumi 1555-liitrise maksimaalmahuga võistelda ei suuda. Aga kui tihti on tavakodanikul vaja pooleteisest kuupmeetrist suuremat lastiruumi? Plusspoolele jääb veel viimistlus. Roomsteri kabiinis pole jälgegi kaubikutele omasest odavast, kolisevast ja hallist plastmassist. Selle asemel võib kõikjal näha VW kontserni autodele iseloomulikke kvaliteetseid materjale ja hoolikat värvivalikut.

Proovisõiduauto 1,6-liitrine jõuallikas liigitub pigem luksuseks, rahulikult ajab asja ära ka 1,4-liitrine. Eriti säästuhimulised võivad valida ka 1,2-liitrise bensiinimootori, kuid see on juba rohkem koonerdamine kui kokkuhoid. Siis on mõtet vaadata juba diislite poole. Hind paneb muidugi kukalt kratsima, sest nõrgim diisel ja võimsaim bensiinimootor on enam-vähem samas hinnas. Suurte läbisõitude puhul peaks vähem janune jõuallikas end siiski ära tasuma. Moodsate diislite igavene häda on muidugi see, et suure kasuteguri tõttu ei jaksa nad auto kabiini talvel soojaks kütta. Roomsteri puhul võiks probleem avara siseruumi tõttu olla eriti terav, aga ei ole - elektriline lisasoojendi kuulub põhivarustusse. 

Škoda Roomster 1.6

 Disain 5
 Tehnika 4
 Kiirus 3
 Nauding 4
 Praktilisus 5
 Hind 5

Mulje: Just sellist autot tegelikud inimesed tegelikus elus tegelikult vajavadki.