18.04.2008, 00:00
Tšempionide saatus
Eesti oludes kipub paraku olema nii, et pärast seda, kui mõni pallimängutiim hakkab nägema rahvusvahelist perspektiivi, jookseb see varsti laiali. Paremad mängumehed leiavad tööd rikkamate ja paremate klubide juures.
Võtame või Põlva Serviti käsipalliklubi, mis, kui aus
olla, hüppas möödunud nädala lõpus pisut üle
oma varju ja võitis Balti liiga. Objektiivselt olid vastased ju
kõrgema tasemega klubid, aga tol hetkel ei maksnud see tõsiasi
midagi. Põlva võitis.
Põlva edu sõltub
väga palju äsja kahekümneseks saanud jube andekast
mängumehest Mait Patrailist, kes nädalavahetuse mängudeski
vastaste väravad palle täis viskas. Ta on ilmselgelt Eesti
pallimängualades suurim talent, kes viimasel ajal esile kerkinud.
Nüüd on mehe laual kahe Šveitsi klubi pakkumised. On
täiesti selge, et säärane imemees, kui ta tahab omal alal
Euroopagi mõistes supermängijaks areneda, peab välja minema.
Algul Šveitsi, hiljem Saksamaale, kus on maailma parim
klubikäsipalli tase.
Teisalt tähendab see, et ilma nii
vägeva rünnakuliidrita ei ole väikelinna Põlva
käsipallitiimil tuleval hooajal võimalik mingeid Euroopa
vallutamise plaane pidada. Mingis mõttes on sellest kahju. Meeskond koos
oma võimsa viskekahuriga oli ju perspektiivikas.
Kui
mäletate, siis aasta alguses teatas metalliärimehest jalgpalliklubi
omanik Viktor Levada, et tõmbab pärast mitut järjestikust
edukat aastat palliklubi eelarvet koomale. Olukorras, kus võinuks panna
volüümi (ehk raha) juurde, et üritada Euroopas end veelgi
tublimalt näidata, otsib klubiomanik, kuhu oma senised mängumehed hea
hinnaga maha müüa. Unistused meie oma superklubist on
tänaseks kadunud.
Võrkpallis võitis Tallinna
Selver kõik, mis võita andis. Eurosarjas saadi jalg ukse vahele
– kui arvestada, et Challenge Cupil jõuti kaheksa parema hulka
ning seal peeti kaks tõsist lahingut Prantsusmaa liiga liidri
Poitiersi Stade Poiteviniga. Need mängud küll kaotati, ent vaid meie
oma mängumeestest koosnev sats tegi endale hea nime. Tulevale aastale
mõeldes oleks imelik, kui päris mitu Selveri noort
võtmemängijat välisklubisse ei läheks.
Mõtlen eelkõige Kristjan Sikastet, Keith Pupartit ja
Sten Esnat. Kui need kolm lahkuvad, siis kas Selver jätkab ka tuleval
aastal Euroopas sama tublilt? Võrkpalli populariseerimise ja üldise
huvi tekitamise osas oleks läbilöök Euroopas
ülitähtis. Ilma põhimeesteta on see aga üsna lootusetu.
Korvpallis on mitmed olulisemad mängud tulekul. Imelik oleks
siin ühe või teise klubi osas suu täis võtta. Aga
siiski – Tallinna Kalevil, kui mõned toredad esitused
välja jätta, jäi tänavu üks päris särav
tulemus tegemata. Seda võib öelda hoolimata sellest, kas Eesti
meistriks tullakse või mitte. Terve hooaeg on enam kui miljonieurose
eelarvega pealinna klubil kulunud ju õige koosseisu otsimiseks.
Nüüd näib, et on kokku saadud üpris ühtlane
meeskond, ent suuremad rongid – Balti liiga ja Eurosari – on
läinud.
Kahju on tegelikult sellest, et üsna
tõenäoliselt lahkuvad hooaja lõppedes rünnakuliider
Travis Reed ja hiljuti meeskonnaga liitunud pikk Dušan Jelic. Raske
öelda, kas tiimi jääb alles terav tagamängija Ed
Scott, kes paistab just-just hakkavat meeskonda sulanduma. Kas Matteo
Kezo, kes hooaja vältel juba päris heaks muutus, ikka
jääb? Ja tegelikult pole ka peatreener Veselin Matici osas ju praegu
midagi selget.
Kõige selle taustal tundub, et
oleme tuleval hooajal taas olukorras, kus Kalev ostab aga uusi mehi ja
proovib, proov
ib, proovib.
..
Tartu Rockil seisab nädalavahetusel eest Fiba Eurocupi
finaalturniir. Vähemasti eurosarjas on tartlased olnud tublid. Aga mis
saab eeloleval aastal? Kas nad teevad kvalitatiivse sammu edasi, kui
meeskonnast lahkuvad tänavused tugitalad Brian Cusworth ja Giorgi
Tsintsadze?
Kuid ilmselt nad lahkuvad.
Nii et jah.
Meil tekib ikka ja jälle nii mõnelgi pallialal meeskondi,
kes võiksid saada Euroopa mõtes superklubideks. Aga ei saa. Ja
sellest on kahju.