Tšempioniks toolilt tõusmata

Arvutil sportimine on nagu alkoholivaba õlu: maitse saab suhu ja tervise pärast pole vaja karta, aga ehtsat kraami siiski ei asenda.

Korralik arvutimäng koosneb samast ainest kui mõistlik spordivõistlus: mängureeglid, võidutahe, vaatemängulisus ja võimete proovilepanek. Pole siis ime, et arvutimängudeks on proovitud vormida kõikvõimalikke spordialasid, kohati ka neid, mille lõpuni loogikale allutamine kuidagi ei õnnestu. Viimase kümnekonna aastaga on mängundusest saanud tõsine tööstusharu, mille reeglistik meenutab Hollywoodi filmitootmise loogikat. Juhuslikku spordikraami ilmub üsna vähe. Mängud suunatakse kindlatele fännirühmadele.

Võidusõidud ehmatavalt ehtsad
Vanim ja tõsiseim kübersport on ilmselt male, milles räniajud juba luust ja lihast mängijaid edestavad. Ehtne ja kuvatud ruudulaud ei erine teineteisest eriti millegi poolest ning seepärast on arvutimale pigem friigižanr, millest tavamängur heaga eemale hoiab.
Turu kõvemate tegijate kilda kuuluvad hoopis meeskondlikud sportmängud ja kõikvõimalikud võidukihutamised. Rallid, ringrajasõidud ja krossid jõuavad tõelisuse kujutamisele tõesti ehmatavalt ligidale, paraku küll eeldusel, et arvutile on lisatud võimas stereosüsteem, ehtsal moel käituv feedback-rool koos pedaalidega ja jõuline graafikakaart. Viimast läheb tõtt-öelda vaja kõigi uuemate spordimängude puhul, sest ka trobikonna jalg- või korvpallurite kuvamine nõuab tohutult arvutusi. Tööks mõeldud koduarvutil lõõgastuseks pallitagumine võib sestap nõuda mitmetuhandest lisaväljaminekut, sest mänguga võrdväärset graafikakoormust ei tekita peaaegu ükski töine tegevus, arhitekti oma ehk välja arvatud.

Turgu valitsevad vutt ja hoki
PC-sportmänguturu suurim tegija on ilmselt firma Electronic Arts, kes sarnaselt Windowsi ainuvalitsust kuulutava Microsoftiga püüab juba aastaid jätta muljet, et nende toodetud jalgpall, hoki ja vormelisõit on ainuõiged ja – võimalikud mänguvalikud. EA auks tuleb tunnistada, et FIFA ja NHL-sarja mängud, millest igal aastal ilmub uus täiustatud versioon, on peaaegu alati saadaolevatest parimad.
Kuna mängutööstus püsib peamiselt USA turul, on lisaks vutile ja hokile hea minek ka pesapalli, ameerika jalgpalli ja korvpalli jäljendajatel. Eesmärgiks on anda mängule võimalikult tõepärane välimus ja hoida teda samal ajal põneva ja ladusana. Näiteks seni uusima jalgpallisimu FIFA 2002 mängutempo on arvutil hoopis kiirem kui pärisvutis (ka paariminutilise poolaja jooksul jõutakse enamasti mitu väravat lüüa), kuid mäng näeb igati loomulik välja ja tiimiliikmed ei vudi murul ebaloomulikult ruttu ringi. Uuemates mängudes on heaks tavaks kujutada ehtsaid staare, kes sarnanevad oma elusate eeskujudega isegi näoilmelt ja kehaehituselt. Näiteks FIFA-sarjas on Zidane’il kiilanev pealagi, Davidsil rastalokid jne.
Muidugi sünnib tähtede nimede ja nägude kasutamine vastastikusel kokkuleppel ning sageli ostetakse mõne staari nimi lausa mängu pealkirja (nt Colin McRae Rally, Tiger Woods Golf, Sergei Bubka’s Millennium Games). Teibasangar Bubka, kes Sydney suvemängudel algkõrgusest jagu ei saanud, asetas omanimelise mängu üsna kahtlasse valgusse, aga ka mäng ise oli nii kehvake, et vääris igati oma ristiisa esinemist.

Katsetuste aeg on möödas
Lustitööstuse edenedes on tavatumate alade mängustamine kahjuks haruldaseks  muutunud. Puhtast loomislustist pakatavaid tooteid vilksatab harva, valmistatakse peamiselt kindla sihtgrupiga mänge, lisaks eelmainitud vutile-kossule-hokile ja ameerika aladele leidub väga viimistletud golfi (mis on samuti üks vanemaid arvutisporte), korralikku tennist, piljardit, rägbit, kriketit ja vahel harva ka üht-teist muud.
Omaette nišši kuuluvad kalapüügimängud, mis on kohati vapustavalt hea kvaliteediga, kuid virtuaalse ussi ujutamine on siinkirjutaja arvates siiski üks jaburamaid arvuti rakendusi. Põhjalikumalt ringi vaadates võib poeletilt leida ka kurioossemaid sportmänge nagu näiteks purjetamine, ratsutamine või kümnevõistlus. Väga elujõuline mängurühm on juhtimismängud nagu Football World Management, kus tuleb mängijaid osta-müüa ning oma klubi äriliselt edendada. Selleks peab aga päris tõsine spordiala fänn olema.

Särk jääb kuivaks
Parimad sportmängud kipuvad olema loogilise ja kindla reeglistikuga, seega arvuti meelelaadile hästi mõistetavad. Üksiku sportlase füüsiline pingutus pole seni arvutil kuigi hästi välja kukkunud. Kuidas saakski sisse elada näiteks pikamaajooksu viimaste meetrite üleinimlikku pingutusse, kui arvuti taga istuja samal ajal toolis lösutades pitsat pugib. Sel põhjusel on kergejõustiku- ja talialasid viimastel aastatel juletud mängudes kasutada vaid olümpiavaimustuse toel. Viimasteks suvemängudeks ilmunud Sydney 2000 oli küll ebatavaline, sisaldades muude alade seas näiteks vettehüppeid ja tõstmist, aga sai sõidelda oma totra ja iganenud juhtimissüsteemi eest, mis seisnes kibekiires klahvitagumises.
Arvutispordi võluvamaid külgi on siiski tema vaatemängulisus. Kübervutis saab kaamera näidata selliseid rakursse, mis pärisplatsil nägemata jäävad: Electronic Artsi värskeimad mängud (eriti NHL 2002) meenutavad enam ameerikalikku teleülekannet kui spordivõistlust ennast. Küllap on see mõistlik suund, sest päriselt saab särgi märjaks nagunii vaid ise staadionile minnes.