Tsensor alasti keha kallal
"Kõik paljad naised näidata Adamsile," andis veneaegse tsensuuri perioodikaosakonna juhataja korralduse pärast suurskandaali ajakirjas Noorus.
Arnold Adams oli tollal Glavliti, ametlikult Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse ülem. Värske Nooruse number (2/1974) oli äsja asetatud järjekordse komsomolikongressi ajakirjanduslettidele ja üks kontrolllugeja märkas selles Tõnis Vindi graafilist lehte stiliseeritud alasti naisfiguuriga.
Nördinud valvsate lugejate telefonikõned kompartei keskkomiteesse ajasid püsti skandaali. 36 000 eksemplari oli juba trükitud. Nüüd päästis ainult lehekülje väljalõikamine. Ajakirja toimetus saadeti trükikotta ja anti kõigile käärid. Ükshaaval tuli eksemplarid steriliseerida.
Kuigi endised Glavliti töötajad kinnitavad tänapäeval, et nende juhendiraamat ei sisaldanud sõna "pornograafia" ja et see mõiste kuulus trükise ideoloogia eest vastutava peatoimetaja kompetentsi, pidid nemadki oma üldjuhendite kohaselt võitlema nõukogude töötajate moraalse palge puhtuse eest. Eriti tuli nõukogude inimeste teadvust kaitsta Lääne kahjuliku mõju ja nakkuse eest.
Ajalehe Sirp peatoimetaja asetäitja mäletab 1980ndate algusest juhtumit, kui leht oli küljele pannud Eduard Viiralti akti. Lehte kureeriv tsensor ei löönud pildi taha oma lubapitsatit ja Sirp ei tahtnud jälle Viiraltist loobuda. Ajakirjanikul tuli ette võtta Kanossa-teekond tsensuurimajja selsamal raamatupoekandaaliga kuulsaks saanud aadressil Pärnu maantee 10. Luba seekord siiski saadi.
Pornograafilise eseme valmistamist või levitamist keelas Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahv 200. Selline tegu tõi vabaduskaotuse kuni ühe aastani või sama pika parandusliku töö või – parimal juhul – rahatrahvi kuni saja rublani. Kriminaalkoodeksi kommenteeritud väljaanne (a-st 1980) sedastab pornograafiliseks teose, "milles sugukihu haigusliku esilekutsumise eesmärgil kujutatakse sugulist vahekorda või suguellu puutuvaid küsimusi rõvedalt, küüniliselt või labaselt, kas ülinaturalistlikult või loomuvastaselt ja mis seetõttu haavab oma kõlvatu sisuga üldist sündsustunnet ja kommunistlikku moraali". Pornograafia võis olla ka puust, savist või metallist kuju, magnetofonilint või grammofoniplaat.
Punatsensorite kaheksanurkseid pitsateid raamatutel (sellise pitsatiga läkitati trükiseid erifondi) analüüsinud Moskva Väliskirjanduse raamatukogu töötaja Olga Sinitsõna märgib oma rahvusvahelise raamatukogunduse konverentsi tsensuuriettekandes: "Pornograafia oli kunstiväljaannete keelamise sagedaim põhjus..." ja lisab: "Ükski tsensor ei suutnud oma erisõnastikes aga sellele selget definitsiooni anda." Praktikas võis suvaline kaebus tembeldada iga alasti kujutise pornograafiliseks. Paljast kehast sai riiklik saladus ja selle saladuse üle otsustas riiklik võimkond.
Aktimaalidega oli Eesti kunstitraditsioon ja avalikkus nõukogude võimule eelnenud poole sajandi jooksul jõudnud harjuda ja nõukogulikel kunstinäitustel võis siiski neid aeg-ajalt välja panna.
Kirjanduse paksud kultuurilademed on lugejaid harjutanud erootika variantidega piiblist peale. Meie Maria Under manifesteerib1917. aastal kirjutatud "Ekstaasis":
"Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi
valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik
rüüd,
sest riidetult on siiski kauneim naine."
Muidugi ärritas see nartsissism filistreid juba oma esmailmumisel, kuid sai sama kiirelt kirjandusklassikaks ja nii teda ka nõukogude ajal välja antigi. Kuid kirjasõna on abstraktne nähtus ja seda tarbitakse individuaalselt. Kui trükitähed laotakse lauseks "Ta surus pika suudluse mu suule," laseb igaüks oma isiklikul fantaasial lennelda. Kinos kehastuvad armupooled ekraanil konkreetseteks füüsiliselt tajutavateks persoonideks ekraanil. Pilt on alati konkreetne ja kino avalik massietendus.
Meie esimesed filmid enne esimest ilmasõda teinud Johannes Pääsuke pildistas talupoegi vilja peksmas ja lusikategijat turul, poisikesi võllakiigel jne, kuid vältis alasti inimkeha. Siiski, kord 18aastaselt pildistas ta mehi suplemas Tartumaal Vasula järves. Muidugi oli raske tundmatut neidu panna alasti liikumatult poseerima plaatkaamera ette. Aga ka tema filmipanoraamid Eestimaast ei sisalda näiteks taluneidude suplust. Pääsuke ei leidnud ühtki võimalust aktifoto tegemiseks.
Pääsukese ajal oli kino populaarne meelelahutus. Kinno mindi kogu perega. Seansside hulgas oli küll ka etendusi "ainult härradele", kuid teadaolevalt jäid need ka ajalehtedes reklaamitud seansid sündsuse piiridesse. Neid Eestis ei tehtud, see oli importkaup. Ja tsaariajal ei löönud tsensor filmipaberitele oma pitsatit, loa filmi näitamiseks andis kohalik pristav.
Kolmekümnendail aastail sai kinost uue euroopaliku kultuuri etenduspaik. Tallinnas troonisid funktsionalistlikud modernsed kinod Modern, Rekord, Bi-Ba-Bo (kõik põlesid maha 1944. aasta märtsipommitamisel). Kinoskäimisest sai vaba õhtu veetmise lahutamatu osa, see leidis aset palju uhkemas ja suurejoonelisemas paigas, kui oli oma kodu, ekraanilt õpiti suurmaailma käitumistavasid.
Avalik etendus pidi vastama oma aja kommetele ja lausa küsis tsensuuri järele. Siin polnud tegemist kõrge kunstiga, mis vahetevahel lubas alasti inimkeha joonistada või maalida. Siivsaid aktfotosid avaldasid kolmekümnendail nii Vallatu Magasin kui Huvitav žurnaal. Kinost sai Eesti Vabariigis aga ainus eeltsenseeritud kunstiliik. 1938. aastal kirjutas uus kinoseadus ette filmide näitamise reeglid ja seadustas ka filmide eeltsensuuri, mis siseministri määruse alusel oli tegelikult toimunud juba aastast 1925.
Isegi esimese Eesti alastikultuuriseltsi registreerimise suvel 1932 keelas kohtu- ja siseminister ja alles hilissügisel toimunud riigikohtuprotsessi tulemusena sai ühing juriidiliseks isikuks.
Seetõttu on ka enesestmõistetav, et Eesti Kultuurfilmi ringvaadetes ei leia me süžeed alastikultuurlastest ja 1932 valminud mängufilm "Päikese lapsed" jätab rõivaid kuivama riputava daami üldse näitamata. "Päikese lapsed" jäi eesti aja viimaseks mängufilmiks. Lubatavuse norme asus aga kehtestama Hollywood ise. Juba siis domineerisid ka meie kinodes Hollywoodi ekraaniteosed.
1922. aastal kutsus äsjaloodud Ameerika filmiprodutsentide ja -levitajate ühendus enda juhiks prominentse vabariiklase William H. Haysi, et see päästaks filmitööstuse.
Probleem oli selles, et mõned aastad varem, 1915, otsustas USA ülemkohus, et film on äri ja seega sõnavabaduse põhimõte ei kehti. Kõik kohalikud tsensorid ja moralistid esitasid omi nõudeid, kassatulud kahanesid. Hays kirjutas kõigepealt näitlejate lepingusse sisse "moraaliklausli". See nõudis korralikke elukombeid. 1930 võttis USA filmitööstus omaks tema nn Tootmistava (Production Code), 1934. aastast oli see kohustuslik.
Näiteks üks punkt: "magamistubade käsitlus peab juhinduma heast maitsest ja delikaatsusest." Ekraanil tuli vältida 36 objekti näitamist, mille hulgas oli ka täielik alastiolek. See tähendas nii alastiolekut ennast kui ka alasti keha siluetti. Keelatud olid seksuaalperverssus, seksuaalhügieen, suguhaigused, laste suguorganid. Vihjata ei tohtinud sadismile, homoseksuaalsusele, intsestile. Brutaalseid tapmisi ei tohtinud näidata detailselt. Ka sugestiivsed tantsud, abielurikkumine ja religiooni naeruvääristamine olid keelatud. Samuti "solvavad sõnad".
"Tuulest viidud" lõpukaadrite ootamatu damn pani vaatajaid võpatama ja produtsendil tuli selle eest 5000 dollarit trahvi maksta. Suur skandaal saatis ka filmi "Tarzan ja tema kaaslane" (1934), kus Jane ujus järves alasti (õieti ujus näitlejatar Maurene O’Sullivani dublant). Philadelphia Moraalikaitse Ühing alustas filmi boikoteerimist. Stuudio andis alla.
Muide, naba näitamine oli tollal tabu! 1930ndate lõpul kiitis paavst Pius XI oma entsüklikas Hollywoodi uut moraalsust. Alastiolek kadus kolmeks aastakümneks Hollywoodi filmidest. Ilma Haysi reegliteta oleksime 1920–1950 kinodes kohanud täiesti teistsuguseid staare ja seksisümboleid.
Haysi koodeks nõrgenes pärast sõda, kui 1949 Taft-Hartley trustidevastane seadus lahutas stuudiod kinodest ja kinodesse tuli Euroopa filme. Ühel protsessil otsustas ülemkohus, et film on "ideedekommunikatsiooni mõjukas meedium". Järelikult käivad tema kohta ka kõik sõnavabaduse põhimõtted. See otsus muutis produtsentide eeltsensuuri seadusevastaseks. 1968 loobuski ameerika produtsentide ühing Motion Picture Association of America (MPAA) filmide eeltsensuurist, ent seadis publikule sisse vanuseastmed, mis väikeste parandustega kehtivad tänini. Oluliselt lõhkusid ameerika tsensuuri just Euroopa filmid, eriti itaallase Roberto Rossellini "Armastus" (1948) ja rootslase Vilgot Sjömani "Ma olen uudishimulik (kollane)" (1967).
Esimese ameerika filmina murdis kolmekümneaastase alastuse keelu Sidney Lumeti "Pandimajapidaja" (1964)– siin näidati paljaid rindu. Põhjendus: stseen oli süžee lahutamatu osa.
Muide, inglise tsensorid legaliseerisid alastinäitamise rootsi filmiga "Üks suvi õnne" (1951, režissöör Arne Mattson). Noored armastajad embasid teineteist kõrkjates. Põhjendus: "Inglismaal on üldiselt omaks võetud, et Skandinaavias suplevad inimesed paljalt."
Kuid alles 1967 lubasid inglise tsensorid ekraanil täielikku alastust eestvaates (full frontal nudity), jälle rootsi filmis. Jonas Cornelli komöödia "Embused ja suudlused" näitab neidu peegli ees lahti rõivastumas. Esimest korda pärast aastat 1913 said inglise vaatajad avalikus kinos heita pilku häbemekarvadele.
Ameeriklaste reeglid sobisid suurepäraselt Nõukogude Liidu filmijuhtidele. Ameerika film oma võitva optimismiga oli neile suureks eeskujuks ja Stalin oli innukas kinovaataja. Oma surmani luges ta läbi kõik uute filmide stsenaariumid.
Ukraina režissöör Oleksandr Dovženko lavastas eelstalinistlikul 1930. aastal poeetilise tummfilmi "Maa". Väljapääsmatu hingeahastuse kujundiks oli selles palktares seinast seina visklev tugeva kondiga alasti maanaine. Loomulikult võeti stseen välja.
Oma memuaarides meenutab Dovženko, kuidas ta vanas põlves lamas Kremli haiglas (sic!) agitluuletaja Demjan Bednõiga ühes palatis. Bednõi oli kompartei keskajalehes Pravda nõudnud selle pornograafia kõrvaldamist ekraanilt.
"Sa rikkusid mu filmi," ütles üks haige ja vana mees teisele. "Ei mäleta, ei mäleta," oli Bednõi vastus.
Ja alles 1960 näitab režissöör Grigori Aleksandrov, et tema abikaasa, vene kuulsaim filmidiiva Ljubov Orlova, on 58aastaselt sama kaunis kui 32selt "Lõbusates semudes". Orlova viimases filmis "Vene suveniir" (1960) filmib Aleksandrov näitlejatari selja tagant, küllaltki üldplaanis, kui see heidab õlult hommikumantli ja astub paljalt jõkke.
Nagu Ameerikas, on ka N Liidus range puritaanluse periood kestnud kolmkümmend aastat, kinni on peetud samadest ekraanil näitamise normidest.
Kuuekümnendateks on nõukogulase, eriti eestlase elustiil oluliselt muutunud. Elatakse karpmajades. Korterites on esimesed kodumasinad, peetakse esimesed saunapeod. Nikita Hruštšov on N Liidus rehabiliteerinud moe. See tuleb küll nagu ikka Pariisist, mis sest et hilinemisega.
1955. aastast üritatakse Eestis teha mängufilme ja on tekkinud omakeelne televisioon. On paradoksaalne, et just Eesti Televisioonis filmitakse esimesed full frontal nudity stseenid. Viktoriinifilm Hardi Tiidusega "Must Habe tahab teada" (1969) pidi Kanadas toimuval maailmanäitusel EXPO saama kutsungiks "Welcome to Estonia".
Kohalikuks vaatamisväärsuseks oli – välismaalaste jaoks – tõusnud ka eesti saun, muidugi koos basseiniga. Kuuldavasti olevat aga filmi vaatajad pärinud, miks on reklaamis kasutatud lesbistseene. Nimelt filmiti saunas ülemäärase erootika vältimiseks ainult naisi. Loomulikult ei näidanud Eesti Televisioon filmi oma ekraanil.
Kuid ajalooliselt esimene alastistseen eesti filmis – seda on tõepoolest raske ära arvata – on Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi klassikaekraniseeringus "Põrgupõhja uus Vanapagan" 1964.
Noor Ants on Jürka tütre Maia lapseootele pannud ja Maia tapnud enda. Jürka poeg (Jaan Saul) otsustab kätte maksta. Jaanipäeval varitseb ta noort Antsu ja kui see jõe äärde oma järjekordset kallimat suudlema tuleb, hüppab alasti mees suudlevale paarile selga ning kisub mõlemad jõkke. Neiu ei lasknud Antsust lahti. Põrgujõud oli tõepoolest mängus.
Vaikselt vilksatab peretütre selg filmis "Tuulte pesa" (1979), oma rindu näitab hämaras toas armastav Ragne filmis "Corrida" (1982), kõrkjatest tuleb välja Milla filmis "Nipernaadi" (1983).
Kõige rohkem ja ka kõige orgaanilisemalt on alastikaadreid oma filmi monteerinud Arvo Iho. "Naine on nagu maailmapuu. Mehed lausa tiirlevad tema ümber. Kõik see on imeline," on deklareerinud Iho.
Noore Eesti ornitoloogi (Erik Ruus) ja keskealise vene Aleksandra (Svetlana Tormahova) kontraste täis armastus üksikul saarel filmis "Vaatleja" (1987) esitab kauni lembestseeni saunas. Esimene mehe full frontal nudity.
Kuid on juba perestroika, tsensuur on kõikelubav ja hajub pealegi 1990. aasta 1. oktoobril juriidiliselt olematusse. Täieliku vabaduse tingimustes on juba iga lavastaja enda otsustada, kuidas alasti keha kasutada. Esteetiliselt naudib seda Peeter Urbla ("Balti armastuslood", 1992), psühholoogiliselt põhjendab Valentin Kuik ("Armastuse lahinguväljad, 1992). Kõige võimsam on jälle Arvo Iho oma "Karu südames" (2001), demonstreerides ühe Euroopa mehe eneseleidmise teekonda läbi Siberi naiste. Praegu linastuvas "Somnambuulis" tuleb tunnustada Katariina Lauku, kes on pandud paljalt ringi käima ja seksuaalpsühholoogiaõpikulisi tekste kõnelema. Oleme jõudnud Euroopa mängufilmide tavani seitsmekümnendatest aastatest: igas filmis üks alastistseeen.
Seksuaalrevolutsioon toimus meil 1990ndate algul ajakirjakioskite ja koduste videomagnetofonide kaudu. Eesti film on nendega võrreldes olnud palju vaoshoitum. Ometi seistakse nüüd, kus kõik, ka alastus, on lubatud, uute probleemide ees: kuidas filmida nii, et alasti keha saaks kunstiks.
Võib-olla tundis seda saladust munk Magis Anatole France’i "Pingviinide saarest", kes pingviinitari loodusliku alastuse rõivastega kinni kattis. Sest "…kui pingviinitari varjavad loorid, siis ei mõista pingviin enam nii hästi, mis teda naise poole kisub. Tema ebamäärased ihad võtavad igasuguste unistuste ja pettekujutelmade vormi. Ja lõpuks, mu isa, õpib ta tundma armastust ja selle arutuid piinu."
