Ja kui mina kirjutan viielauselises uudises, et Võrus käinud indiaani tantsijad tahtsid oma blondi ja sinisilmset giidineiut indiaanimaale kaasa viia, muheleb kolleeg kõrvallauast, et “selline mõnus seksistlik nupp sul”. Kui Öseli juht tunnistas ausalt – meestöötajad on tugevad ega  jää rasedaks, tundus, et kohe-kohe algab Eestis feministide mäss.

No tõepoolest! Riiklikust tsensuurist ei tea ma midagi, oli sel ajal veel paras pätakas. Enesetsensuur on midagi abstraktset, rohkem nagu südametunnistuse asi või nii. Aga üha rohkem tundub, et Eestiski on juuri alla saamas uus ja moodne tsensuur, mida mahitab ameerikalik poliitilise korrektsuse maania.

Inimesed otsekui üritaks luua endale pseudomaailma, kus pole neegreid, pedesid ega Hitleri-ajastut, persoonid on sootunnusteta ning Jom Kippur on samasugune püha, nagu jõulud. Kogu seda idülli ohustab vaid üks jube vastane – valge, parimais aastais ja elujõus mees, kes on juba sünnipäraselt osaline mingis üüratus seksistlik-rassistlikus vandenõus. Ja häda neile, kes sellise ilmavaatega ei nõustu.

Et edasisi vastuolusid vältida, tuleks juba praegu kõikidesse arvutitesse sunniviisiliselt installeerida programmijupp, mis asendaks kõik ebakorrektsed väljendid õigetega. Et mitte ükski jobu (vabandust – mittementaalse orientatsiooniga persoonid) ei kasutaks halvamaigulisi väljendeid, nagu “Kopli tiblad” (õige on “Põhja-Tallinna etniline vähemus”) või “Tartu tibi” (korrektne variant: “vaginaaltartlane”).