"'Tshetsheenid jälgisid iga sammu"'
Pankisi põgenikelaagrisse pääsemine võõrale ei ole lihtne. Kahheetia inimesed ega Ahmeta rajooni võimud ei saa sellele eriti kaasa aidata ning kindlaim tee on ikkagi läbi Tbilisi tšetšeenide esinduse. Tšetšeenide vaimseks liidriks ja organiseerivaks käeks Gruusias on Hizir Aldamov. Ta on ühest suguvõsast Tšetšeenia presidendi Aslan Mashadoviga ja kahe sõja vahel oli ta Tšetšeenia välisesindajate pealik. Viimaste aastate läbielamiste tõttu halvenenud tervis on aga sundinud Hiziri rängast tööst pisut tagasi tõmbuma. Hiziril on Gruusia kodakondsus ja esinduse liidrina kuuluvad tema töövaldkonda ka kõige otsesemalt põgenike probleemid Pankisi orus. Loomulikult on Hiziril tihe kontakt kistiinide liidritega.
Kuna tunnen Hiziri juba aastaid, siis tegi ta kõik endast oleneva, et pääseksime Pankisi orgu. Ometi võttis see aega pea kaks nädalat.
Tšetšeenide sümpaatiat eestlaste vastu oli tumestanud paar aastat tagasi üks äärmiselt piinlik vahejuhtum. Hizir lebas südameinfarktiga haiglas kui teda külastas tuntud aferist ja ebaseadusliku relvaäriga vahele jäänud Vello Kütt.
Kütt nõudis Hizirilt Tšetšeeniasse pääsemist, et kohtuda legendaarse väepealiku Šamil Bassajeviga. Küti jutu järgi olevat ta Eesti armee kindral, aga elab praegu Saksamaal ning tegutseb Saksa sõjaväeluure ülesandel. Kõige tipuks suutis Kütt laenata tšetšeenidelt suure summa raha ja sellega kaduda. Ilmselgelt oli see Hiziri hinge löönud mõra usalduses eestlastesse.
Lisaks sellele umbusaldas meid kistiinide asju korraldav Duisi külavanem Vahha. Alles pärast seda kui Vahha oli kontrollinud minu tausta ühest kindlast ja mulle ootamatust allikast, võisime loota, et tee Pankisi orgu on avatud.
Kogu nende läbirääkimiste keskel olime hädas kolleegidega Venemaa meediakanalitest. Neil näis olevat kindel veendumud, et meie sappa haakides ja meid 24 tundi ööpäevas silmist laskmata avaneb neilgi võimalus põgenike juurde pääseda. Kogesime anumist, rahapakkumist ja ähvardusi ning kõike seda oskasid kolleegid Venemaalt väga veenvalt esitada. Kõik see oli pehmelt öeldes ebamugav. Asi lõppes sellega, et tšetšeenide ja kistiinide napiks jäänud ressursside ja võimaluste juures pidime omal käel jõudma Kahheetiasse ja seal end püsivamalt sisse seadma. Püsivalt Duisis elamine ei tulnud kõne alla, sest kistiinidel polnud enam ruumi kuhu põgenike kõrvale meiesuguseid tüütuid tegelasi panna.
Seadsime end sisse Kahheetias Artana külas. Iga päev sõitsime ennelõunal Pankisi orgu ja õhtul jälle sealt tagasi koduseks muutunud Artanasse. See oli füüsiliselt äärmiselt raske pingutus. Pankisi orus Duisis tegime tööd, filmisime materjali dokumentaalfilmi “Põgenikelaagri lapsed jaoks”, Artanas olime aga kallid külalised.
Sellesse lausesse on kätketud suur kultuurikonflikt - Artanas kahheetide siiras optimism vaatamata masendavale vaesusele ja puududele kõigest, Duisis õhkõrn lootus tagasipöördumiseks koju ja elu uueks alustamiseks mahapõletatud kodukülas, lisaks sõltumine võõraste armust. Artanas vein hommikul, keskpäeval, õhtul ja öösel, Duisis islamiseaduste täielik karskus ja mõõdukus kõiges.
Artanas siiras Eesti edusammude imetlemine ja Gruusia kui riigi puudumise ning sellele kaasneva anarhia ja kõikjal vohava korruptsiooni pidev kirumine, Duisis igal sammul sõjas lähedased inimesed kaotanud naiste ja laste küsimused, mida on Lääs ja Eesti teinud tapatalgute peatamiseks Tšetšeenias.
Sellises situatsioonis kahe kultuuri vahel kannatustest katkemiseni pingul keskkonnas tundsin selgemini kui kunagi varem Läänemaailma kahepalgelisust ning kuidas me ise koduses Eestis pärast mülkast väljarabelemist veidi haljamale oksale jõudes kohe oma saatusekaaslased oleme valmis unustama ja maha vaikima.
Pankisi orgu esimese suure külani, Duisini, viib vaid üks sirge tee. Niipea kui lõpevad kahheetide külad, seisab sellel teel Gruusia miilitsa ja sõjaväe tõkkepuuga valvepost. Seal ei aita vägevad tõendid ega isegi altkäemaks. Seal aitasid meie sõbrad kahheedid Šura ja Leo, kes meiega iga päev Duisis kaasas käisid. Läbinud valveposti, ootab teid paari kilomeetri pärast uus valvepost, kus vahti peavad juba kohalikud relvastatud kistiinid. Seal ei aita ka Šura ja Leo, seal aitab kistiinide liidri Vahha eestkoste. Kistiinidega kujunes meil ajapikku hea ja sõbralik läbisaamine ning nende valvepostist autoga läbi sõites tervitasid nad meid soojalt. Gruusia valvepost jäi meie vastu jäiselt ametlikuks kuni lõpuni.
Kõik need päevad Pankisi orus ei jätnud meid sekundikski maha tunne, et salasilm jälgib iga meie sammu. Ning aeg-ajalt jäi meist eemal seisma valge Mercedes, millega lõpuks lausa harjusime, sest nägime seda autot, kust kunagi keegi ei väljunud iga päev. Me ei saanudki teada, kas need olid meie julgeoleku eest vastutavad Vahha mehed või laagrisse pugenud äärmusislami vahhabiitide tegelased, kes ka Pankisi orus tuntuks saanud mitme välismaalase röövimisega. Olin Tšetšeenias käikudel juba harjunud, et alati antakse sulle kaasa saatja. Nii oli ka kistiinide juures, ehkki lõpuks võisime üsna vabalt Pankisi orus ringi kolada.
Kistiinid nagu ka tšetšeenid on harjunud relvaga ringi käima. Kistiinid püüavad seda küll välismaalaste eest hoolikalt varjata. Duisis ja väiksemates Pankisi oru külades hoiavad kistiinid ise korda. Mina nimetasin seda naljatamisi rahva omakaitseks ja tegelikult iseloomustab see päris hästi nende funktsiooni. Probleemiks on inimesed, kes nii põgenike kui ka kohalike kistiinide seast püüavad elatist teenida narkootikumide kaubandusega, mida Pankisi oru kaudu Tšetšeeniast ja Dagestanist sisse tuuakse. Kistiinid võitlevad selle vastu halastamatult ja seega ei ole põhjust rääkida Pankisi orust kui mingist suurest narkokaubanduse kanalist.
Teiseks suuremaks probleemiks on vahhabiidid, pärast esimest Tšetšeenia sõda Dagestani kaudu sisse imbunud äärmuslik usuline liikumine, mis eitab järsult Põhja-Kaukaasias tugeva rahvusliku traditsiooniga läbiimbunud liberaalset islami. Vahhabiidid tekitasid kahe sõja vahel Tšetšeenias palju segadust. Nad ei allunud riiklikele võimuorganitele ning nendega on seotud mitmed relvastatud kokkupõrked valitsusvägedega. Vahhabiite seostatakse õigustatult ka inimröövide ja narkokaubandusega. Ei ole saladust, et teatud ajal oli vahhabiitidel tihe kontakt Venemaa julgeolekuametkonnaga. Olen käikudel Tšetšeeniasse saanud piisavalt tõendeid, et Venemaa kasutas vahhabiite Tšetšeenia õõnestamiseks.
Duisis on vahhabiidid rajanud mošee kõrvale oma pühakoja ja neid võib seal olla poolsada, mitte enam.
Alles kolmandaks probleemiks on tšetšeeni võitlejate olemasolu põgenike hulgas. Valdavalt naistest ja lastest koosnevate põgenike seas torkavad võimsa kasvuga noored mehed muidugi kohe silma. Olen neist paljudega rääkinud, osad tundsid mind ära esimese sõja päevilt, kui käisime Tšetšeenias filmimas. Enamus kohatud meestest olid tegelikult sõjainvaliidid. Ja kes 12-65 aastastest meestest ei oleks Tšetšeenias relvakandja, kes vajadusel Vene vägedele tuld annab!
Venemaa võib olla kindel, et põgenikelaagri lapsed mõne aasta pärast samuti relva kätte võtavad ja koju lahingutesse pöörduvad. Samas ei ole mingi ulatuslik relvade toimetamine Tšetšeeniasse Pankisi oru kaudu lihtsalt võimalik. Kaukasuse peaaheliku ületamine isegi suvel on paras katsumus üksikule ratsanikule või väikesele grupile jalgsimatkajatele. Gruusia - Tšetšeenia piir on tegelikult vaid tinglik joon läbipääsmatus kõrgmäestikus, mis eksisteerib sellisena nagu Venemaa propaganda väidab pigem maakaardil kui reaalses tegelikkuses.
Pole ka mingi ime, et tšetšeeni võitlejad partisanioperatsioonide käigus selle tingliku piiri ületada võivad. Samuti võivad pisemad võitlejate grupid tõepoolest ka Pankisi orgu taganeda ja seal mõni aeg varjupaika otsida. Igal juhul ei ole sellel mitte mingit olulist mõju tšetšeenide ulatuslikumale vastupanule, kes on muust maailmast ära lõigatud, kelle relvad ja laskemoon pärineb oma vaenlase ladudest sealsamas Tšetšeenias. P>
Venelaste viha Pankisi oru põgenike vastu on tingitud sellest, et erinevalt põgenikelaagritest Inguššias ei allu nad nende kontrollile. Seetõttu on Pankisi oru põgenike seas paljude tuntud välikomandöride perekonnad. Kodumaale jäädes või Inguššia laagrites oleks nende saatus kindlasti teine kui kistiinide kodudes Gruusias.
Duisis asuvad sõjapõgenikud on sinna sattunud põhiliselt kahel teel. Ühed tulid Gruusia piirile lähimatest küladest jala üle Kaukasuse peaaheliku otse kistiinide juurde. Eriti arvukalt põgenikke on Itum Kalest, suurest külast mille venelaste pommituslennukid maatasa tegid. Itum Kale elanikel on ka ajaloolised tihedad sidemed kistiinidega, paljud kistiinid pärinevad just Itum Kale piirkonnast.
Teine suur hulk sõjapõgenikke valgus Gruusiasse erinevaid teid pidi mujalt ja toodi Gruusia võimude poolt kokku Pankisi orgu. Kogu põgenikelaagri selgroo moodustavad siiski kistiinid, kes vabatahtlikult võtsid tšetšeeni põgenikke oma kodudesse.
Mõned majad on nii üle asustatud, et seal pole inimestel õieti ruumi end magades ümbergi keerata. Kõik kistiinid, kellega sealoleku ajal tuttavaks sain, väljendasid arusaama, et rahvuskaaslasi tuleb raskel silmapilgul aidata ja see on nende jaoks loomulik.
Gruusia tshetsheenid kutsuvad end kistiinideks
Tbilisist 150 km kirdes, Kahheetia Ahmeta rajooni kõige kaugemas põhjasopis uuristab end Kaukasuse peaahelikku kitsas 30 km pikkune Pankisi org. Sellel maaribal, kuhu viib vaid üks tee, puudus veel 150-200 aastat tagasi pidev asustus. Vaid lambakarjused uitasid karjaga kõrgmäestiku aasadel, et talveks mägionnidest jälle alla orgu laskuda.
Siis hakkas orgu asuma tšetšeene, kes põgenesid üle Kaukasuse Vene võimude repressioonide eest. Nii tekkisid esimesed tšetšeenide külad. Sulandunud kohalikku ellu, hakkasid kahheedid neid kistiinideks kutsuma. Aja jooksul võtsid kistiinid üle gruusia keele ja hakkasid kasvatama kohalikke põllukultuure. Samas ei unustanud nad tšetšeeni keelt ega islami usku. Viinamarja kistiinid eriti ei kasvata, sest koraan veinijoomist ei luba. Sellega erinevadki nad kõige enam ümbritsevatest kahheetidest. Kuni viimase ajani on kistiinide seas vähe segaabielusid, traditsiooniliselt toovad mehed naised teiselt poolt mägesid Tšetšeeniast.
Kahheetide ja kistiinide suhted on läbi aja olnud korrektsed ning mingit vaenu nende vahel ei ole. Kahheedid on mulle küll rääkinud, et kistiinid on varastanud kahheetide karja ja seda üle mägede ajanud, kuid need on siiski vaid väga üksikud seigad. Siiski on kistiinid tänu oma asukohale elanud küllaltki suletud ja isegi Ahmeta rajoonis naabruses elavad kahheedid ei tea nende tegemistest eriti palju.
Kui algas teine Vene-Tšetšeenia sõda pärast N Liidu kokkuvarisemist oli loomulik, et sõja eest põgenenud tšetšeenid, kes elasid mägises osas vastu Gruusia piiri, katsusid jõuda omade juurde. Kui kaks aastat tagasi kuu aega Kahhetias ja kistiinide suurimas külas Duisis viibisin loeti maksimaalseks tšetseeni sõjapõgenike arvuks 8000.
Venemaa ähvardab Gruusiat
Vene kaitseminister Sergei Ivanov hoiatas 10. augustil, et Venemaa võib kasutada Gruusia Pankisi orus peituvate tshetsheeni võitlejate vastu jõudu. "Seda probleemi saab lahendada üksnes jõuga," ütles Ivanov. Ta võrdles tshetsheenide vastast võitlust USA sõjaga Afganistanis asunud Al Qaeda terroriorganisatsiooni vastu. 27. juulil tapsid Pankisi kurust tulnud tshetsheenid kaheksa Vene piirivalvurit.
