Tsiklibuuuuuum
“Tahate reklaami müüa?” küsib Tallinna ühe vanima motopoe Motokeskus müüja, kui ma temalt tsiklite läbimüügi kohta pärin. Nimelt on reklaamihaid tema sõnul ära jaganud, et rahva motohaigus tänavu kevadel süveneb ja pakkumisi tsiklipoodi ajakirjanduses reklaamida sajab uksest ja aknast. Reklaamida ei ole aga enam midagi: üheksa-aastase tsiklipoe ajaloos on esmakordselt rattad juba kevade alguses hoogsalt ära ostetud.
Müügibuum valitseb ka Motodepoos. See pood pakub pruugitud rattaid järelmaksuga, et motolõbu oleks taskukohane ka vähem varakale tsiklihuvilisele. Ja hullus levib - tänavapildis pakuvad uhiuutele edev-värvilistele sportratastele ja kroomist kiiskavatele tänavaritslejatele konkurentsi üsna tagasihoidlikud igas vanuses "vokid", mille juhthoobade taga võite ära tunda isegi mõne oma sõpradest-tuttavatest - tasub vaid tähelepanelikumalt vaadata.
Suhtumine muutub
Tsiklikultuuri kujundamise südameasjaks võtnud Motodepoo müüja-konsultant Marek Kont võiks igale poodi saabujale tsikliga tagarattal sõitmist õpetada, ent peab oma tagasihoidlikuks ülesandeks kõigest tsikliostja soovide äratundmise. Tema sõnu kinnitab näide, kuidas motohuviline tuli poodi kavatsusega muretseda läikiv-lärmakas custom, välja sõitis kauplusest aga matkavarustuses enduroga. “Pead ikka teadma, kas sõidad ainult asfaldil või tahad sõpradega jõe ääres õlut libistada - custom'iga ikka maanteelt ära ei pööra.”
Motodepoolase hinnangul ongi löriseva summutiga customi ja väga karvaste meeste aeg möödanik. Ajalukku võib julgelt arvata ka suuruse(kubatuuri)hullustuse, sest nüüdne tsikliostja valib ratta lähtuvalt oma vajadustest. Mareki sõnul on motohuviliste rattanälg tänavu siiski nii suur, et kaubaks läheb kõik.
Puhas sõidutunne
Eesti Autokoolide Liidu president Oleg Botvin kinnitab, et motojuhilubade tahtjate arv üha kasvab. Eriti rõõmsaks teeb teda asjaolu, et tsikliloa soovijate hulka satub aina enam soliidseid härrasmehi. Botvin ise sõitis nooruses tsikliga 15 aastat. Ehkki elu jooksul on mehe hobiks kujunenud sportlennundus, tabab teda viimasel ajal mootorrattaid nähes kiusatus ka ise ratta selga ronida: “Kes teab, võibolla juhtub, et muretsen endalegi jälle kaherattalise. See pisik jäi ikka noorusest sisse… Palju faktoreid tõmbab ratta selga – see niiöelda puhas sõidutunne, kui ühined loodusega, tuulega. Kindlasti mängib kaasa mootorratta võimsus, kas või kohapealt minek… Lihtsalt sõidumõnu, kui tehnika allub,” üritab Botvin seletamatut tsiklisõidu tunnet sõnastada. Tema meelest muutus motohuvi siinkandis massiliseks siis, kui ratturite kokkutulekud hoo sisse said. Ise imetles ta näiteks Rootsis, kuidas rahvas tundide viisi lehvitas mööda vuravale tuhandepealisele tsiklisummale. Võrdluseks, Jõgevatreff, meie kodumaine motomatkajate igasuvine kokkutulek, kogus mullu 1800 osavõtjat.
Üksikult võttes on Eesti mootorratturite sõidustiil Botvini meelest siiski liiga agressiivne.
“Sõidukultuur võiks parem olla! Milleks on vaja ristmikul ronida autode vahele? Liiklus rajaneb ju paljuski viisakusel ja sõitmiseks on sõidurajad, mitte valge joon nende vahel. Ja tänaval bike'idega tagarattal sõit – see on tühipaljas näitamine – päris meeste vahel ei oskaks need sellid midagi,” noomib sõidukoolitaja hulljulgeid motonoori.
Liikluseeskirja hallil alal
Ametlikult registreeritud ja internetiski esindatud kodumaiseid motoklubisid on paarikümne ringis. Mis klubiliikmeid motoasjanduse juurde meelitas, võiks välja lugeda klubide nimedest - MC Põletajad, MC Metsikud, MC Madallend (piltidel), Räpina Tsiklijõuk... -, aga on ka rahulikumate eesmärkidega rühmitusi: Unic-Moto, Eesti Motomatkajad, WIMA Estonia (naismootorratturid). Nõnda leiab tsiklipisiku raviks igaüks sobiva vormi. Paaris motolistis ripub ka hulgaliselt nõuandeid mis tahes tsikliprobleemi lahendamiseks, rääkimata kurjakuulutavatest õpetustest, kuidas näiteks ükskõik milline ratas "vihaseks road 66 chopper'iks saagida" või lihtsalt "rämedaks rotikaks" ehitada (tegelikult lammutada). Fotode tarvis oma klubiõuel trikitanud "madallendur" Mart põhjendab mootorratta eelistamist autole tuntud tõigaga, et Tallinn on tipptundidel teosammul liikuvatest autodest umbes, samas kui tsikliga pääseb liikuma ummikus passimata. Kuidas siis liikluseeskirja mõista – autode vahel ju sõita ei tohi, pärin seepeale. "Ma viin su sõitma ükskord, siis saad aru, et valgel joonel on põnevam" nöögib tsiklimees ja tunnistab seejärel, et leiabki sõidupõnevuse liikluseeskirja "hallil alal". "Suur kiirus on tore asi... kui ainult autojuhid meid rohkem märkaksid," lisab mootorrattur mõtlikult. Mardi kogemus ütleb, et hulljulge motomees peab paraku arvestama ka paari kukkumisega kuus.
Hea, et kohalik tsiklihooaeg nii lühike on, mõtlen seepeale ketserlikult.
ARK: Tsiklite populaarsus sõltub elukvaliteedist
Autoregistrikeskuse (ARK) direktori asetäitja juhilubade ja eksamineerimise alal Juhan Kaarpalu kinnitusel tõestab statistika, et aastast aastasse kasvab rahva motohuvi. Kümme aastat tagasi oli Eestis arvel üle 2000 mootorratta, läinud aasta lõpus aga juba üle 8000.
Praeguse seisuga on kehtivaid tsiklijuhilube (A-kategooria) 106 105. Mullu käis motoloa eksamil 1509 soovijat.
Tänavuse kevade jooksul on antud 23 isikule A-kategooria ning 72 isikule A-kategooria eritingimusega 4 juhtimisõigus (s.o lubatud võimsusega kuni 25 kW). Möödunud aasta samaks ajaks oli juhtimisõigus antud 76 mootorratturile.
Mis on mis
CUSTOM – rohkest kroomist läikiv (ja põrisev) motikas, eeskujuks USA kultusmark Harley-Davidson
ENDURO – matka/tarbesõidukiks mugandatud krossimootorratas
BIKE – tänavaoludesse kohandatud ringraja/võidusõidu tsikkel
