Nädala-paari eest kajas üle augustipäikesest joobunud Eesti kümnete tuhandete inimeste kergendusohe, mille oli esile kutsunud kohtunik Piia Jaaksoo haam­rilöök Haapsalu kohtumajas. Selle löögiga mõisteti viielapselise pere ema, lisaks 18 kasulast kasvatanud ja aasta ema tiitli pälvinud ­Malle Kobin neljaks ja pooleks aastaks reaalselt trellide taha. Lugu, millest olid kirjutanud ajalehed, oli paljudes sütitanud kaastunde laste ja vastikustunde nende kasvataja vastu. 

Kuid minule ei tundunud päris loogiline varsti 70aastaseks saava Hiiumaa taluperenaise saatmine „ümberkasvatamisele“ ja võib-olla oma elu viimaseid päevi veetma kordades nooremate narkomaanide sekka. Oleks ehk mõistetud karistus tingimisi, poleks ma seda teemat edasi viitsinud uuridagi. Mis seal ikka – tegi, nüüd vastutagu.

Kuna aga vangla terendas tituleeritud naisele päriselt ja varem polnud teda karistatud, võtsin ette ja veetsin hulga tunde peakangelasega vesteldes, lugesin tähelepanelikult kohtuotsust, rääkisin Malle Kobini konkurentide, kolleegide ja lihtsalt sõbrannadega.

Avalehele
304 Kommentaari
Loe veel: