Tüdruk pääses napilt poomissurmast

Eesti lastega juhtub Euroopas kõige rohkem õnnetusi. Seda trendi suurendavad üha popimaks muutuvad laste action-sünnipäevad.

Kolmandas klassis õppiv Meeri on asjalik ja tragi neiu, kuid 16. aprilli pärastlõunal oli ta ebatavaliselt elevil. Ta oli ainus tüdruk, kes sai kutse klassivenna sünnipäevale. Peo atraktsioon oli võidukihutamine Laagris Triobeti kardirajal.

Seitsmele külalisele tehtud instruktaaž käis kähku, ehkki tagantjärele selgus, et kardiroolis oli kümneaastastest lastest varem istunud vaid kaks. “Jutt oli mõeldud pigem täiskasvanule ja käis väga kiiresti, stiilis – parem jalg gaas, vasak pidur,” räägib Meeri ema Mari. “Miks nad ei veendu, kas lapsed oskavad ikka sõita?”

Ehkki kardikeskuses olid spetsiaalsed sõidukombinesoonid, keegi neid selga ei pannud. Küll oli kohustuslik kiiver, mille igaüks valis ise. “Ma ei saanud kiivrit korralikult kinni ja instruktor aitas mind. Ta pidi märkama, et mul on kaelas suur sall,” meenutab Meeri.

Just see, nn Arafati rätt sai saatuslikuks. Lapsed tegid 14 minutit testsõitu ja neid kutsuti juba rajalt tagasi, et võistlust alustada, kui ­Meeri räti­ku ots tuli lahti, keris ümber tagumise ­võlli ja rätt hakkas tüdrukut pooma. “Mäletan suurt valu ja siis läks silme eest mustaks,” räägib Meeri.

Tüdrukut kägistav kart liikus sel hetkel umbes 40 kilomeetrit tunnis. Õnneks purunes esimesena rätik, mitte Meeri kael. “Sain teadvuse tagasi ja suutsin auto pidama saada nii, et seinast jäi puudu umbes 20 sentimeetrit,” näitab tüdruk kätega vahemaad. See oli väga õnnelik õnnetus ja ta võib edaspidi 16. aprillil tähistada oma teist sünnipäeva.

Ei taibanud kiirabi kutsuda

Meeri meditsiinivaldkonnas töötavad vanemad on eriti pahased, et lisaks ülejala ohutusele ei võetud üliohtlikku intsidenti algul tõsiselt. Kui ohvri ema pool tundi hiljem kohale jõudis, kutsus alles tema kiirabi. “Raja töötajad ei teadnud selgelt esmaabist midagi – näiteks ei tulnud nad selle peale, et kaelavigastuse korral ei tohi teda liigutada,” jutustab ema.

“Seevastu kiirabi arstid said asja tõsidusest aru ja juhendasid juba telefoni teel, kuidas käituda,” räägib Mari. Poomisjälgede ja kaelakahjustusega tüdruk viidi lastehaiglasse, kus ta veetis kolm päeva. Kaelalülid olid õnneks terved, kuid kardeti kõriturset ja infektsiooni. Veel kaks nädalat veetis Meeri koduravil.

Kardikeskuse juhatuse liige Toomas Uibo tunnistab viga – instruktor ei märganud ohtlikku salli. Ehkki Eestis keegi teadaolevalt nii surma saanud pole, hukkub maailmas ratastesse takerdunud riiete tõttu aastas mitu lõbusõitjat. “Me oleme püüdnud kõik teha, et oleks võimalikult turvaline,” ütleb Uibo. “Aga õnnetus ei hüüa tulles ja kõiki asju ei suuda tähele panna.”

Kardikeskus, juriidilise nimega Võidusõidu OÜ, oli nõus maksma kompensatsiooniks 10 000 krooni ja hüvitama ravikulud, kuid seadis tingimuseks, et nad ei tohi rääkida ajakirjandusega. Meeri vanemaid huvitab aga hoopis rohkem, et firmas korraldataks sisejuurdlus ja esmaabikoolitus ning parandataks ohutusnõuete järgimist. “Ma ei kujuta ette, kuidas me end tunneme, kui praegu vaikime ja hiljem juhtub mõne lapsega samasugune või veel hullem õnnetus,” põhjendab Meeri isa Aimar. Pere avalduse peale hakkas lugu uurima ka politsei.

Eesti lapsed Euroopa ohustatuimad

Vanemad loobusid kokkuleppest ja valurahast seda enam, et nende meelest on ohutus ­laste ­action-sünnipäevadel laiem probleem. “Tegelikult on see sageli üpris õõvastav,” leiab Mari. “Paarkümmend last viiakse sünnipäevale, vanemad lahkuvad ja jätavad lapsed kolmeks-neljaks tunniks sünnipäevalapse vanemate hoole alla.”

Üha popim on sünnipäevi pidada mängutubades, seiklusparkides, tuubiradadel, uisuhallides ja ujulates. Aga mida äkilisemaks läheb meelelahutus, seda kõvem peaks olema ohutus. Et tegu on üldjuhul äriettevõtetega, on oht, et tulu on tähtsam kui turvameetmeid, arvab Mari.

Tartu Ülikooli Kliinikumi staažikas lastearst, emeriitprofessor Tiina Talvik kinnitab, et Eesti on laste vigastuste ja õnnetusjuhtumite poolest Euroopas esikohal. Iga viies laps satub trauma ­tõttu haiglasse. Neist 20 protsendil on rasked vigastused: peapõrutused, mürgistused, põletused. Statistiliselt saavad lapsed enim viga liikluses ja kodus, kuid siiski üha rohkem ka atraktsioonidel. Viimase aja “mood” on batuudivigastused. Meedikute sõnul on väikelaste traumade põhjus vanemate hoolimatus, järelevalve puudumine või vähene ohutunne.

Teine teema on, et kliendid pole pädevad hindama, kas näiteks kardi rattad (või tivoli karussell) on liiga kulunud või tehniline hooldus piisav. Näiteks paar nädalat varem Laagri kardirajal sõitnud poisid rääkisid Meeri emale, kuidas neile lendas ees sõitva kardi küljest tükk vastu pead. Tehnilise Järelevalve Ameti avalike suhete spetsialist Anu Võlma kinnitab, et kardiradade tehnikat pole kontrollitud. Et karte ei pea ametlikult registreerima, siis reageeritakse tema sõnul alles pärast konkreetset kaebust või õnnetust.

“Me alahindame ohte,” resümeerib õnnetusse sattunud Meeri ema. “Niinimetatud paranoilistele vanematele vaadatakse pigem viltu ja öeldakse stiilis – mis sa põed, me omal ajal mängisime kogu aeg raudteel ja pommidega.” Kahe lapse emana saab ta hästi aru, et lastega ikka juhtub, aga ühe võimalusena näeb ta, et võiks kokku leppida, palju täiskasvanuid peab teatud hulga laste kohta sünnipäeval olema.