MAITSE OHVRID: Arno Tali ja Raja Teele kultusfilmis "'Kevade"'.

Palamuse Gümnaasiumi kirjandusõpetaja Meeli Kägo jääb hetkeks lausa sõnatuks. “Võite neile edasi öelda, et meie oleme igatahes nördinud!” teatab ta siis. Meelepaha ajend on uus keskkooli kirjandusõpik “Eelmise sajandi Eesti kirjandus”. “Nendeks” raamatu autorid – kolm noort filoloogi Pille Riismaa (23), Astrid Rätsep (24) ja Tiina Õunapuu (25).

Kuna õpikut esitletakse avalikkusele alles sel neljapäeval, pole proua Kägo “Eelmise sajandi Eesti kirjandust” veel oma käes hoidnud. Kuid fakt, et Eesti kirjanike hulgas ei tooda ära Oskar Lutsu, mõjub Palamuse pedagoogile tõelise pommina. Ning tõenäoliselt pole ta ainus, kes pärast kirjandusõpiku lahtitegemist mõnda aega õhku ahmib.

Näiteks väidab raamat, et Tuglas on muutunud klassikuks, keda “kõik teavad, aga vähesed loevad.” Mati Undi kohta leitakse, et Unt “ei suuda lavastamise kõrvalt pikemaid tekste kirjutada, “mistõttu tegeleb neljaleheküljeliste nn argimütoloogiate kirjutamisega”.

Enn Vetemaa kohta saab gümnasist muuhulgas teada, et kirjamees “uurib igasuguseid sitikaid” ja on Havai saarelt salakaubana gladioolisibulaid välja vedanud. Lisaks on Vetemaa tegelnud astroloogiaga ning suudab inimese liigutuste ja reageerimisviisi põhjal arvata ära tema tähtkuju.

Põnev kirjanduselu

“See õpik on kirjutatud igasuguse aukartuseta klassikute vastu, mida, ma usun, ükski vana tegija ei suudaks, sest nad on ise osa süsteemist, mida püüavad kirjeldada,” seletab Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Martin Ehala. Ta on ühtlasi teose välja andnud kirjastuse “Künnimees” omanik.  

“Raamat on veidi stiilis "kirjanduslugu kui seltskonnakroonika”. Seda on lihtsalt lahe lugeda ja ta aitab tekitada tunde, et kirjanduselu on huvitav. See peab kokkuvõttes viima arusaamiseni, et samasugune kirjanduselu käib ka tänapäeval ja et põhimõtteliselt ei ole mingit takistust, miks selles ei võiks ise kaasa lüüa.”

“Tahtsime, et kirjandus oleks huvitav ka kirjanduskaugele inimesele,” lisab raamatu autor Pille Riismaa. “Põhieesmärk on see, et raamat õpilastele meeldiks. See, kas ta ka õpetajatele meeldib, on teisejärgulise tähtsusega.”

Pedagoogikaülikooli tudengid Riismaa, Rätsep ja Õunapuu hakkasid õpikuks kasvanud bakalaureusetööd kirjutama 2000. aasta sügisel. Peamise osa raamatust on koostanud Riismaa ja Rätsep – mõlemad töötavad hetkel ka pedagoogidena. Tiina Õunapuu, kes saabub kohtumisele kaheksakuise imikuga, osales kolmikut juhendanud Martin Ehala sõnul töös vähem.

“Ta oli kirjutamise ajal armunud ja teised tüdrukud olid mures, et kuidas asi valmis saab.”

Armuintriigid jäid välja

Uurimistöö eeldas ohtrat raamatukogus istumist. Ainuüksi Juhan Sütiste kohta loeti läbi enam kui 80 ajaleheväljalõiget. “Püüdsime välja valida huvitavamaid fakte, millest pole palju juttu olnud,” seletab Riismaa. “Näiteks Smuul oli joodik – see on teada-tuntud asi, aga sellest pole räägitud eriti.”

Liiga pikantsed eraelulised üksikasjad jäid siiski õpikusse panemata. “Kui keegi näiteks oma naisele truu polnud ja ringi tõmbas,” toob Riismaa näite. Lisab Rätsep: “Soppa ei hakanud me üles keerutama.”

Kajastamist väärivad kirjanikud valiti välja õppekava alusel, kuid ka oma maitsest lähtudes.

“Eile hakkasin mõtlema, et Peeter Sauter oleks võinud ikka sees olla,” kahetseb Riismaa.

Aga Oskar Luts?

 “Ütleme nii, et Lutsuga viskasime lutsu,” jääb Rätsep kõigutamatuks. “Põhikoolis räägitakse temast niigi kogu aeg. No kaua võib?”

“Asi tundub huvitav ja intrigeeriv,” ütleb luuletaja Paul-Eerik Rummo, keda käsitletakse õpikus väga mitmel leheküljel – loomingu analüüsist tatrapudruarmastuseni välja.

“On olemas koolkondi, kes eitavad autori isikusse puutuvate faktide tähendust tema loomingu mõistmisel ja on neid, kes leiavad, et kirjutaja eraelulised seigad aitavad tekstide tähendusest aru saada. Mina arvan, et kooliõpik ei saa inimlikku huvi pakkuvatest asjaoludest täielikult mööda minna. Noore inimese tähelepanu tuleb iga hinna eest võita ja selleks sobilike nõksude valikul ei tasu ehk liiga pedantlik olla.”

Rumalasti ei ütle

Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse osakonnajuhataja Auli Udde tundub skandaalsest õpikust rääkides esmapilgul kangestuvat. Tema jutus lendavad kinnitused, määrused ja kooskõlastused: kõik on korras, kõik on vastavuses.

Kui küsida proua Udde isiklikku arvamust, tunnistab ta mõningase ettevaatlikkusega, et raamat on talle jätnud “soodsa” mulje.

“Minu meelest peaks see õpik äratama küll huvi Eesti kirjanduse vastu. Lähenemine on teistsugune kui tavaliselt. Ja seal pole ju ületatud ka sündsuse piiri – rumalasti ei ole öeldud ja kedagi ei halvustata.”

Alates uuest õppeaastast on “Möödunud sajandi Eesti kirjandus” kantud riiklikule õppekavale vastavate õpikute ja töövihikute loetellu. Konkurents on nimekirjas tugev: vanemale eale mõeldud kirjandusõpikuid on seal tervelt 19.

“Möödunud sajandi Eesti kirjanduse” kirjastaja Martin Ehala möönab, et 5000 eksemplaris välja antud õpiku ettetellimine on siiani läinud keskmiselt.

“Mina kavatsen sealt küll õpetama hakata,” kinnitab Järveotsa Gümnaasiumis töötav Riismaa söekalt. “Minul ei ole etteheiteid autoritele.”