Tuhala sarisüütaja endiselt vabaduses
Tuhala mehed rehkendavad, et kui 1941. ja 1944. aastal sõda nende kandist üle käis, siis nii palju talusid kui nüüd, viimase 10-15 aastaga, maha ei põletatud.
Eriti hullud aastad olid 1992 ja 1993, kui maju läks põlema nädal nädala järel. Ikka teisipäeval, ikka kahe ja nelja vahel öösel.
Tuhala mehed pole sellel niisama sündida lasknud. Küll on nad ööd läbi autoga ringi sõitnud, püss kaasas. Küll on tehtud nägu, nagu mindaks jahile, tegelikult on varitsetud kurikaela. Vahel parandab keegi justkui tee ääres autot, kapott üleval. Tegelikult on see varitsuspunkt süütaja avastamiseks.
Kindel kahtlusalune on külarahval olemas. Aga kuni vahele pole jäänud, nimedest ei räägita. Paneb sulle endale ka tule räästasse, kui ülearu kobised. Nii ütlevad Tuhala inimesed võimalikule süütajale poes tere ja vahel panevad käegi pihku, lootes et Eesti politsei on siiski proff ja asja ükskord ära lahendab.
Ja kui mõni koer õhtul väljas häält teeb, kargavad Tuhala inimesed voodist välja ja jooksevad õue peale vaatama, ega kuuri taga kuri mees tikkudega ei kraapsi. Hirm on päris suur.
Koplimetsa talu ait
Karjahärm, Uno oli 13. novembril 1991 Kaius ema sünnipäeval. Istuti lauas, meeleolu oli lõbus. Ja siis astus uksest sisse tädipoeg, kes teatas: Koplimetsa põleb! Sünnipäev jäi pooleli, kiiresti-kiiresti sõideti Tuhala maile vaatama, mis lahti on. Garaažiks ehitatud vana ait oli maha põlenud. Sisse oli jäänud kaks autot - noortele ostetud VAZ 08 ja tuttava mehe VAZ 03. Sensitiiv ütles, et täpselt pole näha, sest siin on nii palju veesooni, aga süütaja on kas heledapäine või hall.
Kruusiaugu talu laut
1. septembril 1992 (teisipäeval) läks nelja-viie ajal hommikul põlema Kruusiaugu talu laut Pärtlimäel. Sisse jäid lehm, mullikas ja vasikas. Koer vist ka. Siibergi perele kuuluvas majapidamises teab mis rikkust ei olnud. Külamehed, kes lehmi karjamaale viisid, mäletavad siiamaani, kuidas tuletõrjeauto unnates tuli. Süütamine.
Jõepere talu laut
Sel teisipäeva ööl (22. detsembril 1992) läks Pohla Ellal uni hommikul varakult ära. Kümme minutit puudus viiest, kui Ella üles tuli ja kuduma hakkas. Ja siis kuulis, et mingid paugud käivad õues. Ella hakkas meest üles ajama: tõuse üles, väljas lastakse püssi! Ants kohmas vastu: mis sa ajad, need on kassid! Aga paugud sagenesid ja Ella sai aru, mis toimub. Mis sa jamad, me põleme!!!
Ella oli öösärgi väel, tõmbas saapad jala otsa ja jooksis õue. Laudas oli üksteist lehma ja noorloomad peale selle. Ella käed värisesid nii hullusti, et ta ei saanud ühtki looma ketist lahti, aga Ants õnneks sai. Ella arvab, et ei olnud pärast seda vist mitu aastat päris normaalne. Kartis, et pannakse jälle midagi põlema.
Polli talu laut
Täpselt nädal hiljem, teisipäeval 29. detsembril 1992, ärkas Talioja Ants, kes nõiakaevu lähedal elab, hommikul viie-kuue ajal imeliku kolina peale üles. Läbi akna paistis helekollane valgus. Tõmbas kardina eest ära – ja üle põllu paistis, kuidas naabrimehe Tint, Evaldi laut põleb. Üks Evaldi siga, pooleldi kärsanud, jooksis veel järgmisel päeval karjamaal ringi. Süütamine.
Aruvalla talu laut
Varakevadel 1993 põles Aruvalla tee ääres pikk laudahoone.
Põlendiku talu kuur
Kella kahe paiku öösel (20. mai 1993) klopiti Põlendiku talu uksele: ärgake üles, tuli on lahti! Kloppija oli naabrinaine. Perenaine Inga oli kodus, peremees Ove-Ants Tops jõudis alles õhtuks (ta tuli haiglast). Maha põles kuur, mis oli elumajast paari meetri kaugusel. Õnneks oli veepump otsapidi kaevus, naabripoiss Veiko võttis vooliku ja leotas elumaja seina nii kaua, kuni tuletõrje saabus. Muidu poleks majast midagi alles jäänud. Kuuri jäi viissada liitrit bensiini, üksteist tihu laudu ja väga heas konditisioonis motoroller Muravei. Elektrit kuuris ei olnud. Ilmne süütamine.
Vana metsavahikordon
30. september 1993. Metsatööline Arvo Pääsuke sel päeval kodus ei olnud, käis Kosel arsti juures südant kontrollimas. Kriisemanni Aivoga koos käis. Hakkasid pärast kahe paiku koju sõitma ja kavas oli kerge viinavõtt. Aga siis märkasid mehed, et metsa seest tõuseb suitsusammas ja Arvo ütles, et nüüd mu maja vist põleb. Ja põles ka. Pärast otsis Arvo söehunnikust, et kas Husqvarna saest on midagi järel. Ei olnud. Družba oli alles, aga Husqvarnast polnud jälgegi. Koer, kes oli maja ukse ees ketis, värises trepi all. Kui lahti sai, põgenes metsa.
Tammiku mõisa kuur
Öösel vastu kolmapäeva 2. novembril 1994 ärkas metsatööline Arvo Pääsuke kella kahe ajal hääleka paukumise ja ragina tõttu üles. Läks välja ja vaatas – tulekahju! Mastaapne ehitis, 40 meetrit pikk mõisaaegne kuur, kus olid sees Arvo ja majanaaber Peeter Söödi loomad, põles lahtise leegiga. Tuli algas Arvo poolt otsast, kus olid heinad. Lehm ja vasikas jäid sisse, 12 kana lidus metsa. Pääsuke peksis Peetri maast lahti ja see läks pimedas käsikaudu lauta ja vedas oma lambad ükshaaval laudast välja. Kahtlustatakse süütamist.
Vanakubja laut
6. mai 1995, reede. Öösel poole ühe ajal läks Kustmanni peretütar kempsu ja nägi üle põllu, kuidas vana ühistu laut (kus nende loomad sees) kõrge leegiga põleb. Tütar ajas ema-isa üles, kõik jooksid üle põllu lauda juurde. Uksed saadi lahti, aga laut oli nii auru ja suitsu täis, et sisse ei kannatanud enam minna. Kakskümmend tiinet mullikat ja lambad ja vasikad, kokku üle 30 looma, põles sisse ära. Voolu laudas ei olnud, mistõttu arvatakse, et ilmselt süüdati. Pererahvas käis pärast sensitiivi juures. See soovitas, et kolige ära, muidu pannakse maja ka. Kustmannid võtsid nõu kuulda.
Tammiku meierei
23. detsember 1997. Kaks pensionäri elasid sees, esimesel korrusel Raag, Jüri (kutsusti Seebi-Jüri) ja teisel kolhoosi karjamees Rihard Mätas. Jüri ei olnud kodus, oli Kohila kandis käimas. Richard oli sel päeval korstnat ja truupi pühkinud ja ostis pärast autolavkast head-paremat, endal käed tahmased. Mõned tunnid hiljem läks meierei kärinal põlema ja Riks ise jäi sisse. Arvatakse, et ju ta loopis tuha aknast välja (et ei viitsinud järsust trepist üles-alla käia) ja nii ta põlema läks. Süütamine on samuti kõne all.
Nurga talu laut
4. mail 2000 põles Helena Erisaare laut.
Polli Talu elumaja
31. augustil 2000 hakkas õhtu eel edela poolt pilvi üles ajama ja laudanaised tormasid lehmi lüpsma - saaks enne ühele poole, kui äike peale tuleb. Aga siis puhus tuul pilved laiali ja ei tulnudki äikest, aga tuli läks lahti sellele vaatamata. “Avatud toimik” parajasti telekas käis, kui külarahvas Polli talu juurde jooksis. Tindi Evaldi elumaja põles. Kui lagi sisse langes, avastati, et Evald on majas sees. Püüti veel elustada, aga tulemusteta. Äike see ei olnud, kinnitavad külamehed.
Kangro talu ait
28. september 2000. Kell oli 10.30 õhtul. Vanaperenaine Leida Kotelnikov oli voodisse pikali heitnud, kui naabri pisikesed segaverelised koerad hakkasid tigedasti haukuma. Leida tõusis üles, arvas, et mõni hiline külaline astub läbi. Tõmbas hommikumantli selga, nõjatus köögilaua peale ja jäi ootama - huvitav, kes see tulija küll on. Koerad haukusid lausa meeletult, aga kella ei lasknud keegi. Perenaisel hakkas juba hirm, et mis see tähendab. Ootas veel veidi ja läks voodisse tagasi.
Varsti kuulis ukse taga kobistamist - poeg tuli küla pealt saunast. Tegi pojale ukse lahti ja nägi, et kuur, mis oli elumajast kuus meetrit üle õue, on leekides. Tuletõrje ütles pärast: proua, teil oli õnne!
Sepa talu rehielamu
14. mai 2004. Varem oli Sepa talu rehemaja ilus nagu muuseum. Suur reheahi, parred lae all, harmoonium toanurgas. Aga peremees Artur Raudvere oli mõne aja eest ära surnud ja maja tühjaks jäänud. Juba oli käidud rüüstamas. Aknad katki pekstud, harmoonium minema viidud. Nüüd siis pandi põlema. Elektrikilp oli eemal posti küljes ja elekter oli välja lülitatud.
Paistaru talu elumaja
Paistaru talumaja ja õu olid nii ilusad ja nii korras, et see oli nagu muinasjutt. Seda teab Tuhalas igaüks.
18. augustil 2004, kolmapäeva ööl vastu neljapäeva, ärkas Natalia Asveid (87) öösel selle peale, et kuskil käivad kõvad laksud. Vaatas aknast välja – õu on valge! Raadio oli ennustanud äikest ja Taali (nagu Nataliat kutsutakse) arvas, et äike on kuuri põlema löönud. Tõmbas raadio ja külmkapi kontaktist välja, võttis jope õlgadele, pistis ID-kaardi taskusse, läks õue ja see oli kohutav, mida ta nägi – mitte kuur ei põlenud, vaid maja ise. Katus oli üleni leekides. Hea et Taali üldse uksest välja sai. Kummargil hiilis ta õunapuu alt majast eemale, eterniiditükid lendasid üle pea. Algul seisis Taali kuuri taga, aga ei jõudnud kaua seista. Võttis kuurist riideräbalaid põlvede peale, istus terve öö välikemmergus ja vaatas, kuidas maja maha põleb. Siin oli ta sündinud, elu aeg elanud. Kas keegi tõesti ei kuule, imestas Taali ja vaatas peldiku ukse vahelt. Nutt ei tulnud ka peale, viha süütaja vastu oli nii suur.
