Ott Sepp ja Märt Avandi (Aivar Juhanson) Aivar Juhanson

Sepp ja Avandi õppisid koos EMTA lavakunstikoolis ja lõpetasid selle 2004. aastal väga tugevas lennus, kuhu kuulsid ka Alina ­Karmazina, Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Indrek Ojari jpt.

Siiani on meeles, kuidas nende diplomietenduses “Asjade seis” karjuti lavalt: “Kolmandas reas kohal number 11 istub pede!” Õnnetu pede (keda kehastas Sepp) lohistati lavale ja anti molli, nii et veri lendas. Andja oli Avandi.

Nii et kohe näha, et vanad sõbrad.

Järgmine vastasseis oli Sepal ja Avandil filmis “Malev”, kus esimene mängis õilsat eestlasest vabadusvõitlejat ja teine teda ahistavat ristirüütlit. Filmi koduleheküljel iseloomustas Avandi partnerit kui “väikest inimest nii kehalt kui vaimult” ja “tuima, halli ja üksikut nagu elektripost”. Tekib küsimus, mis on vahepeal juhtunud, et tandem Sepp-Avandi tõusis keskseks meelelahutajaks, keda meenutatakse koos ilmselt veel palju aastaid.

Sepp vastab, et Avandi meelitas teda vaid rahaga.

Avandi keerutab rohkem: “Publiku silmis, kes armastab teatrit ja käib seal tihti, me vaevalt lahutamatu paar oleme, see on suhteline.

Telepubliku jaoks ilmselt küll... Olen leppinud, omad vitsad peksavad. Ja noh... väike inimene ikka jääb väikeseks inimeseks, paar kätteõpitud nõksu, milleni väeti elukogemus on teda juhatanud, ei saa seda tõsiasja sisuliselt muuta.”

See polnud paaril esimene nääriõhtu “Tujurikkujat” teha. Aasta eest aga saade üldiseks kõneaineks ei saanud. Miks? Sepa meelest ei toimunud mingit arenguhüpet. “Lihtsalt sel aastal vajutasime poolkogemata rohkem tundlikele kohtadele, millest ka suurem vastukaja."

Ühes “Tujurikkuja” sketšis diskuteeriti, kumb oli enne: muna või kana. Kumb on Sepa ja Avandi loomingus enne: narratiiv või puänt?

Avandi: “No puänt muidugi!... või oota, puänt peab ju millelegi toetuma... siis ikka narratiiv... kuigi... narratiivi ilma puändita polekski ju tarvis üldse... aga kui on enne puänt, siis millisest narratiivist ta välja kasvas... oota, kurat... mmm... kana, ma arvan... vist.”

Sepp: “Niivõrd ühest nalja valemit ei ole. Vahel on narratiiv väga hea ja puänt tuleb punnitades, teinekord jällegi on hea puänt olemas, aga lugu sinnani ei taha joosta. Mõnikord lähtume ka teemast ning mõlemad tulevad omasoodu.”

Nagu ikka, sai “Tujurikkuja” tegemisel nalja ka kaadri taga.

Sepp: ““Püha Märdi kiusamine” lükkus nädala võrra edasi, kuna Märt oli natuke haige ja ilm üsna külm. Kui nädala pärast võttele läksime, oli juhuslikult saabunud detsembri kõige külmem päev. Temperatuur võis olla -20 kanti. Küll mul oli lõbus! Samas käisin Wolverine võtetel kaks korda peaga vastu betooni nii, et ragises. Siis jälle Märt naeris.”

Primitiivsema mõttelaadiga publik on hakanud Seppa ja Avandit võrdlema varasemate publikumagnetitest paaridega, näiteks Kibuspuu ja Krjukoviga.

Rida võib muidugi pikendada: Altermann ja Pinna, Järvet ja Baskin, Abel ja Nõmmik...

Sepp: “Ma ei soovi absoluutselt kellegagi sarnaneda. Pigem tahaks olla ikkagi omanäoline. Samas pean kõigist neist väga lugu. Kõik nad olid omas ajas tegijad. Kunagi on uued ajad, uued naljad, mida mina siis enam ei mõista. Ja minu kaasaegsed meenutavad, pisar silmanurgas, kuidas Otti-Märti oskasid teha head nalja, aga mis nüüd tänapäeval...”

Rasketel aegadel vajavad inimesed rohkem nalja. Mida soovitavad Tujurikkujad kõigile sadadele tuhandetele eestlastele, kes pole veel tööd kaotanud?

Sepp: “Inimesed! Kui lasete tihemini oma tuju rikkuda, siis ma luban, et teie tuju hakkab ka tihemini tõusma!”

Avandi: “Soovitan mitte tööd kaotada. Pead võib.”

Lõpuks uurin, milline on ideaalne roll, milles kumbki partner teist tahaks mängimas näha?

Sepp: “Näeksin Märti hea meelega mängimas Jeesust Mel Gibsoni filmi järgi tehtud lavaversioonis.”

Avandi: “Ideaalis näen teda peaosas monomoderntantsuetenduses “Killustunud Mina nõrkemas elu hammasrattail. Kus on Tõde?!”. Loo autoriks, koreograafiks-lavastajaks samuti Ott. Umbes neljatunnine tükk, vaikuses, vaheajata.