29.03.2007, 00:00
Tule taevas appi!
Pole teada, kas peaminister Andrus Ansip oma lemmikute ebaõnnestunud mängudele just nende sõnadega reageeris, ent Eesti parimate mängumeestega Tartu kossutiimi ootamatu allakäik paneb ahastama küll. Miks nii?
Tegelikult ei olnud pärast Tartu Rocki suure koduse
konkurendi Tallinna Kalevi teisipäevast nappi võitu Saku suurhallis
kõlanud igihaljas “We are the champions” just kõige
sobivam lugu. Mis pagana tšempionid?
Viletsa mänguga viimastel minutitel läbi häda kangutatud võit Leedu tagumise otsa meeskonna Vilniuse Sakalai vastu ei pannud just vaimustusest kiljuma. Aga see selleks. Võit on võit. Kalev pääses selle võiduga Balti liigas kaheksa parema hulka. Juba täna õhtul on Eesti mullusel meistril võimalik tõestada, et tegu oli pigem võidukohustusest tuleneva krambiga ning tugevamate meeskondade vastu saame näha meeskonna tegelikku sisu. Et need miljon eurot pole meeskonna peale asjata kulutatud. Vähemasti tahaks seda väga loota.
Seega räägime Tartu Rockist. Klubist, mis Eestis ühena vähestest saab öelda, et on tõepoolest klubi, kellel on traditsioonid, järjepidevus ning, mis kõige tähtsam, linnatäis veendunud fänne, kes täidavad igas kodumängus Tartu ülikooli spordihoone. Kuidas on võimalik, et tiim, kes koondab ühe mütsi alla Eesti unelmate meeskonna pluss mõned korralikud välismaalased, ei suuda end mängida Balti liiga kaheksa parema hulka?
Eks oli juba mõneti veider seegi, et saavutushimuline meeskond, kes koosseisult ja tasemelt pidanuks kuuluma Balti liiga paremate hulka, jäi mängima ikkagi tagumise otsa tiimidega teises divisjonis. Eks olegi vahest hea. Saavad nõrgemate meeskondade vastu proovides ja katsetades oma mängu korralikult käima ja siis... Balti liiga teise divisjoni mänge alustati üheksa võiduga, ent lõpetati viie kaotusega. 9. koht.
Jah, me võime ju ühest küljest mõista Rocki kapteni Gert Kullamäe mõttekäiku, et määrab, nagu teinekord elus ikka, üks hetk. Kaks sekundit enne kodumängu lõppu Panev?žysi vastu, mil Martin Müürsepp tegi vea. Vastane sai kaks vabaviset, tabas ja võitis punktiga. Oleks Tartu tiim siis võitnud, oleksid nad juba tookord, 27. veebruaril endale koha kaheksa parema hulka kindlustanud. Võib ju vaagida, kas kohtuniku vile oli õige või mitte. Tegelikult tuleb pigem nõustuda Kullamäe mõttearenduse teise poolega. Et tegelikult on meeskond olnud kogu hooaja vältel enam-vähem tasemel. Alguses, kui kõikide meeskondade kokkumäng oli krobeline, tulid n-ö hurraa pealt ilusad võidud. Hiljem teiste mäng paranes. Rockil aga võimendusid lahendamata probleemid. Sealt ka kaotused.
Seda, et Rock end meeskonnana tööle ei saanud, on eri mehed rääkinud pidevalt. Iseäranis lonkas meeskondlik kaitsemäng. See oleks mõistetav õigustus kogenematu noortetiimi puhul. Kui aga meeskonna põhijõud on kogenud koondislased, siis on see veider. Kuidas saab olla nii, et Kullamäe, Müürsepp, Tein ja Kirkerpill, kes kõik peaksid tundma korvpalli viimse nüansini ning kes on mänginud eri klubides maailmanimega treenerite käe all, ei suuda pihta saada kaitsemängu saladustele? Raske uskuda, et tarmukas ja teinekord tormakas noor grusiin Georgi Tsintsadze rikkus kogu kaitsemängu. Kui uskuda Rocki treeneri Algirdas Brazyse märkeid, on grusiin meeskonnas siiski üks tublimaid musta töö tegijaid ehk kaitsemängijaid. Ka Vallo Allingu, Marek Doronini, Martin Viiaski ega Silver Leppiku kohta ei saa öelda, et tegu oleks kogenematute mängumeestega, kellele peab korvpalli ABCd õpetama.
Tartu Postimehele antud hiljutises intervjuus vihja b peatreener Brazys, et liidrid, kellele ta lootis, ei vedanud otsustavatel hetkedel välja. Viisaka inimesena ei hakanud nimesid nimetama.
Aga eks ta Müürseppa silmas pidas. Müürsepa esitus, ehkki ta on Rocki tiimis asendamatu kaitse tugisammas, parim la
uavõitleja ning parimaid punktitoojaid, jäi lahjaks. Ta ei mänginud nagu liider. Jah, öeldakse, et Leedus mängides võib kindel olla, et Eesti läbi aegade ühele parimale mängumehele vilistatakse usinalt vead täis. Ja tõsi see on, et vilemeeste osa Leedu meeskondade kodustes võidumängudes on omaette teema, mida on arutatud seni ja arutatakse kindlasti tulevikus. Öeldakse, et kui tahad sealseid keskmisi meeskondi nende kodus võita, pead olema neist paarkümmend punkti parem.
Aga asjaolu, et Müürsepp ei jõua trenni vahetult enne koduse konkurentsi ning turniiritabeli seisu mõttes hooaja üht põhimõttelisemat kohtumist Tallinna Kalevi vastu, näitab suhtumist. Kas ta ikka magas sisse, nagu ta ütles? Miks?
Kalev teatavasti võitis. Müürsepp mängiski nirult. Ma ei tea, mida mõtlesid siis ja mõtlevad praegu Rocki meeskonna tulihingelised fännid, kes uskusid, et Müürsepp annab meeskonnale tiivad.
Muidugi, Rock pole oma poolehoidjate lootusi seni suurt õigustanud.
Ent Eesti meistritiitel on veel ripakil. Võib-olla korjab selle üles meeskond, kes ju mängis nagu võrdne võrdsega Euroopa mõttes megaklubi Lietuvas Rytasega ja võitis suure-eelarvelisi ambitsioonikaid lõunanaabreid Riia ASKd ja Ventspilsi.
Võib-olla nad veel rõõmustavad oma fänne. Natukenegi.
***
Pisut ebamugav, isegi alandav on selle hooaja valguses mõelda veel ühele asjale. Kui meie tiimides on kohal kõik parimad (v.a Janar Talts), siis Leedu ja Läti puhul me teame, et nendel on veel meeskonna (või leedukate puhul mitme meeskonna) jagu mehi muudes tugevates klubides üle maailma. Meid on rahvaarvult muidugi vähem, aga ka heade korvpallurite pink on meil võrreldes lõunanaabritega väga-väga lühike. Paraku tuleb sellega praegu leppida.
Viletsa mänguga viimastel minutitel läbi häda kangutatud võit Leedu tagumise otsa meeskonna Vilniuse Sakalai vastu ei pannud just vaimustusest kiljuma. Aga see selleks. Võit on võit. Kalev pääses selle võiduga Balti liigas kaheksa parema hulka. Juba täna õhtul on Eesti mullusel meistril võimalik tõestada, et tegu oli pigem võidukohustusest tuleneva krambiga ning tugevamate meeskondade vastu saame näha meeskonna tegelikku sisu. Et need miljon eurot pole meeskonna peale asjata kulutatud. Vähemasti tahaks seda väga loota.
Seega räägime Tartu Rockist. Klubist, mis Eestis ühena vähestest saab öelda, et on tõepoolest klubi, kellel on traditsioonid, järjepidevus ning, mis kõige tähtsam, linnatäis veendunud fänne, kes täidavad igas kodumängus Tartu ülikooli spordihoone. Kuidas on võimalik, et tiim, kes koondab ühe mütsi alla Eesti unelmate meeskonna pluss mõned korralikud välismaalased, ei suuda end mängida Balti liiga kaheksa parema hulka?
Eks oli juba mõneti veider seegi, et saavutushimuline meeskond, kes koosseisult ja tasemelt pidanuks kuuluma Balti liiga paremate hulka, jäi mängima ikkagi tagumise otsa tiimidega teises divisjonis. Eks olegi vahest hea. Saavad nõrgemate meeskondade vastu proovides ja katsetades oma mängu korralikult käima ja siis... Balti liiga teise divisjoni mänge alustati üheksa võiduga, ent lõpetati viie kaotusega. 9. koht.
Jah, me võime ju ühest küljest mõista Rocki kapteni Gert Kullamäe mõttekäiku, et määrab, nagu teinekord elus ikka, üks hetk. Kaks sekundit enne kodumängu lõppu Panev?žysi vastu, mil Martin Müürsepp tegi vea. Vastane sai kaks vabaviset, tabas ja võitis punktiga. Oleks Tartu tiim siis võitnud, oleksid nad juba tookord, 27. veebruaril endale koha kaheksa parema hulka kindlustanud. Võib ju vaagida, kas kohtuniku vile oli õige või mitte. Tegelikult tuleb pigem nõustuda Kullamäe mõttearenduse teise poolega. Et tegelikult on meeskond olnud kogu hooaja vältel enam-vähem tasemel. Alguses, kui kõikide meeskondade kokkumäng oli krobeline, tulid n-ö hurraa pealt ilusad võidud. Hiljem teiste mäng paranes. Rockil aga võimendusid lahendamata probleemid. Sealt ka kaotused.
Seda, et Rock end meeskonnana tööle ei saanud, on eri mehed rääkinud pidevalt. Iseäranis lonkas meeskondlik kaitsemäng. See oleks mõistetav õigustus kogenematu noortetiimi puhul. Kui aga meeskonna põhijõud on kogenud koondislased, siis on see veider. Kuidas saab olla nii, et Kullamäe, Müürsepp, Tein ja Kirkerpill, kes kõik peaksid tundma korvpalli viimse nüansini ning kes on mänginud eri klubides maailmanimega treenerite käe all, ei suuda pihta saada kaitsemängu saladustele? Raske uskuda, et tarmukas ja teinekord tormakas noor grusiin Georgi Tsintsadze rikkus kogu kaitsemängu. Kui uskuda Rocki treeneri Algirdas Brazyse märkeid, on grusiin meeskonnas siiski üks tublimaid musta töö tegijaid ehk kaitsemängijaid. Ka Vallo Allingu, Marek Doronini, Martin Viiaski ega Silver Leppiku kohta ei saa öelda, et tegu oleks kogenematute mängumeestega, kellele peab korvpalli ABCd õpetama.
Tartu Postimehele antud hiljutises intervjuus vihja b peatreener Brazys, et liidrid, kellele ta lootis, ei vedanud otsustavatel hetkedel välja. Viisaka inimesena ei hakanud nimesid nimetama.
Aga eks ta Müürseppa silmas pidas. Müürsepa esitus, ehkki ta on Rocki tiimis asendamatu kaitse tugisammas, parim la
uavõitleja ning parimaid punktitoojaid, jäi lahjaks. Ta ei mänginud nagu liider. Jah, öeldakse, et Leedus mängides võib kindel olla, et Eesti läbi aegade ühele parimale mängumehele vilistatakse usinalt vead täis. Ja tõsi see on, et vilemeeste osa Leedu meeskondade kodustes võidumängudes on omaette teema, mida on arutatud seni ja arutatakse kindlasti tulevikus. Öeldakse, et kui tahad sealseid keskmisi meeskondi nende kodus võita, pead olema neist paarkümmend punkti parem.
Aga asjaolu, et Müürsepp ei jõua trenni vahetult enne koduse konkurentsi ning turniiritabeli seisu mõttes hooaja üht põhimõttelisemat kohtumist Tallinna Kalevi vastu, näitab suhtumist. Kas ta ikka magas sisse, nagu ta ütles? Miks?
Kalev teatavasti võitis. Müürsepp mängiski nirult. Ma ei tea, mida mõtlesid siis ja mõtlevad praegu Rocki meeskonna tulihingelised fännid, kes uskusid, et Müürsepp annab meeskonnale tiivad.
Muidugi, Rock pole oma poolehoidjate lootusi seni suurt õigustanud.
Ent Eesti meistritiitel on veel ripakil. Võib-olla korjab selle üles meeskond, kes ju mängis nagu võrdne võrdsega Euroopa mõttes megaklubi Lietuvas Rytasega ja võitis suure-eelarvelisi ambitsioonikaid lõunanaabreid Riia ASKd ja Ventspilsi.
Võib-olla nad veel rõõmustavad oma fänne. Natukenegi.
***
Pisut ebamugav, isegi alandav on selle hooaja valguses mõelda veel ühele asjale. Kui meie tiimides on kohal kõik parimad (v.a Janar Talts), siis Leedu ja Läti puhul me teame, et nendel on veel meeskonna (või leedukate puhul mitme meeskonna) jagu mehi muudes tugevates klubides üle maailma. Meid on rahvaarvult muidugi vähem, aga ka heade korvpallurite pink on meil võrreldes lõunanaabritega väga-väga lühike. Paraku tuleb sellega praegu leppida.