Sekretär teatas: “Härra Savisaar, teiega soovib rääkida keegi Pene või Peni või ... saksa aktsendiga inglise keeles.”

“Mis tal vaja on?”

“Ei saa ta jutust suurt aru, tundub mingi penskar olevat. Võib-olla jäi tasuta küttepuudest ilma või tahab pojapoja reisisaatjaks sokutada...”

“Olgu, ühenda!”

Paavst Benedictus XVI asus kohe asja kallale: “Need luterlased on nagunii pooleldi paganad. Et nende kogudusest välja astud, on ainult kiiduväärt.

Aga ära sa kirikust päris kõrvale jää, see ei meeldi valijaile. Meie katoliku kirik näiteks pakub palju võimalusi... Maailma suurim organisatsioon, eks ole? Ja ideoloogia sobib Keskerakonnaga kokku, otstarve pühendab abinõu. Kuidas siis jääb?”

“Ee... Eestis pole katoliiklusel just suuremat kandpinda...” vingerdas Savisaar.

“Kui sina astud, siis tulevad kõik su pensionärid ja venelased robinal järele!” oli paavst optimistlik. “Sa mõtle sellele. Vastutasuks pole suurt midagi vaja, võib-olla saad meie Eesti vaimulikele mõned kenad kooripoisid sebida...”

Vaevalt oli see kõne lõppenud, kui sekretär uuesti ühendas:

“Tundmatu number...” Ja linnavalitsuse IT-mees lisas: “Satelliiditelefon...”

“Salam aleikum!” tervitas Osama bin Laden viisakalt. “Ma teen lühidalt, muidu peilivad neetud uskmatud mu veel välja. Pane neile oma luterlastele pomm alla ja võta vastu islam! Prohveti usk on sulle ainus sobiv! Tema lubab usu vaenlaste vastu püha sõda, vaenlasi on sul aga palju...

Saad endale uue ilusa nime – näiteks Mohammed Ali. Tallinn vajab mošeed, Taliban baase, mina ise aga teie töötuid terroristideks värbamiseks. Selle eest võin sul paar väikest asja jutti ajada, Stenbocki maja õhku lasta või Saku Suurhalli Ühtse Eesti Suurkogu ajal paar lennukit saata.

Ära tagasi helista, ma saadan sinu juurde Ahmedi. Sa tunned ta kohe ära, ta on poolsurnud, käis enesetapumissioonil, aga täitis ainult pool ülesannet... Noh, kaitsku sind Allah!”

Järgmiseks tuli rahvusvaheline kõne Indiast. Dalai-laama rääkis väga kaunilt budismist, sisemisest täiustumisest, järgmistest eludest ja nirvaanasse jõudmisest. Seda juttu ei kuulanud Edgar enam eriti tähelepanelikult, kuna oli juba niigi sisemiselt ja väliselt täiuslik, peaministriks tahtis aga selles elus, mitte järgmises.

Veel helistasid Tom Cruise (saientoloog), Efraim Zuroff (juut), Tiit Teras (šamaan), Li Tao (Falun Gong) ja Toivo ­Rande (Amway), kui nimetada ainult mõningaid.

“Puuhh! Talgutega ei anna võrreldagi!” ägas Savisaar tööpäeva lõpus ja tahtis juba lahkuda, kui sekretär ukse vahelt sisse piilus:

“Nad on all...”

“Kes on all?”

“Eesti satanistide ühendus. Kutsuvad teid oma kogudusse. Ütlevad, et neil olevat kaasas üks reformierakondlane, keda võiksite koos Filtri teele Pronkssõdurile ohverdama sõita, kui huvi on...”

“Appi!” karjatas Savisaar. “Kutsuge Mupo!” ja valis siis värisevate kätega ­Siret Kotka numbri:

“Kuule, Siret, su lugu oli hea, aga võib-olla pisut liiga äkiline. Ega need luteri vaimulikud nüüd nii väga... Ja kes neid kuulabki, venelased ei saa keelest, pensionärid millestki aru... Sa kirjuta homme vabandus või midagi... Ma jääksin esialgu ikka vanasse kogudusse edasi. Kui sa vaid teaksid, milliseid pakkumisi ma täna olen saanud!”