elu@ekspress.ee

17. juuli leitsakuline õhtupoolik Tallinna lähistel. Aega nõudva kihutustööga õnnestub mul abikaasa koos rõivaid kujundava disaineri Kaidiga meelitada ujuma merre Tabasalu looduspargi lubjakiviastangu lähistel. See on töövõit, ökosõltlase vastutusrikas primo noctis: saada kaasaegsed naised autoajastul, asja ees teist taga, jalgrattaga rühmama!

Tahan tõestada, et suvine Kakumäe laht oma liivaste mõõna all paljanduvate neemede ja mõnusalt päikesesoojade kivilahmakatega varbasügavuses vees pole sugugi halvem veekeskustes pakutavaist kommertslikest ridarõõmudest.

Sukeldume läbi palava õhu roostikku, kus võrisevad kiilid ning soolane tuul sahistab rootuttides. Siinsamas lähistel jõristas aprillis heakorrakuu raames Harku vallaekskavaator mudaseid adruvalle kokku lükata ning ajas tuulega randa tulnud ajupuud kokku kõrgeks jaanikuks. Sellest on muidugi mälestus saanud, ent ka valged liivajoomed on üllatuslikult kadunud. Kus on siis suviste suplejate jaoks ettevalmistatud liiv?

Kaldavees ja rannal laiutab mitmekümne meetri laiune salatroheline vetikavaip nagu ülekeenud roheline puder. Selles hulbib lõpnud maipõrnikaid ja pulmarüüs lämbunud ogalikke.

Kaugemale vaevalt põlveni ulatuvasse vette sumades kaovad varbad kollakaspruunide helveste sogasesse hõljumisse.

Sinivetikad.

Õhus aimub korraga ebamäärast ohtu. Tahtmatult meenuvad 60ndatest, putukamürkide kasutamise hiilgeaegadest, Rachael Carsoni hoiatavad visioonid hääletust linnulauluta kevadest.

Ons Eestimaale saabumas suplusteta suved?

Nähtamatu oht avamerelt

Peaaegu terve möödunud nädala tõmbas ajalehtede esikülgedel tähelepanu rühm mikroskoopilisi elusolendeid, kes pole ei seened, loomad, ega ka taimed õieti. Pisikud ja pimedus, mida inimene ei näe, tekitavad õõvastust ja hirmu.

Börsiuudiste, poliitika ja seltskonnakõmu kõrval pakuvad juba mitmendat suve kõneainet tsüanobakterid.

Loodetuul ja lämbed idasuunalised hoovused kandsid vetikakogumid sügavale Soome lahte. Üks suvitajate kants teise järel langes saagiks potentsiaalselt toksilisele rünnakule. Otsekui Poseidoni laevastiku ees, langesid ainsagi lasuta Kakumäe, Stroomi, Pirita, Vääna ning puhkealad kübe kaugemalgi. Levisid kuuldused suplejate nahale tekkinud punetavast lööbest.

Avalikku arvamust turgutatati, nagu ikka, risti ja mõõgaga. Jumalakartusele kutsus Tallinna ja Harju Tervisekaitsetalituse juht Rein Rannamäe. Näol pelglik ilme oleks-ma-teand-et–sa-tuled-ma-oleks-päris-ära-läind otsekui kartlikul misjonäril uudishimulike barbarite hordide ees, astus ta avalikkuse ette soovitusega pidada kinni tsölibaadist ja mitte patustada mereveega. Aga kui pattu teha on ilmtingimata vaja, pestagu end pärast kindlasti hoolikalt ning jumala eest ärgu lubatagu patuteele, s.o merevette hullama lapsi!

Mõõka haarates astus tervisekaitsjate kõrvale elupäästja Falck Eesti infojuhi Sirje Piirsalu isikus. Otsekui barrikaadidele kutsuv Jeanne d’Arc vehkis ta kujuteldava relvaga arvukais intervjuudes, kutsudes suvitajaid üles passiivsele vastupanule kindlameelse mitteujumise kaudu. Falcki vetelpäästjad lubasid seista vankumatult oma postil ning heisata vajadusel randadesse punaseid lippe, sest lõpuks me võidame niikuinii.

Nähtuse sügavamatest põhjustest ei soovinud eriti keegi kuulda.

Estonia – positively transforming

Enesekesksete olevustena ei taju me maailma realiteete tihtipeale õigesti. Ka ei pööra inimene maailmameres toimuvale piisavalt tähelepanu. Niisugusele võimalusele viitab Riina Haarakalju Tartu Ülikoolis koostatud okeanograafiaülevaade.

Kuiv maa moodustab vaevalt veerandi meie koduplaneedi pinnast. Tihtipeale on hoopis ookean tsivilisatsiooni arengu mootor. Merest pumbatakse kolmandik maailma naftast ja gaasist, meri moodustab suure osa globaalsest aineringest. Enamik transpordikoridore ja suurlinnu on koondunud rannikupiirkonda. Sestap võiks meie koduplaneet kanda õigustatult Oceanuse või Veekera nime. Levis ju elu enne maismaale tõusmist teadaolevalt üksnes veekeskkonnas. "Maakera" on märk inimese enesekesksusest, ei muud.

Statistika andmetel on Eesti maailma rahvastest üks merelisemaid – meie merepiir on pikem maismaapiirist ning rannajoont tuleb iga 1000 elaniku kohta veidi alla 4 km.

„Vetikaid on rannas ju ikka olnud,“ nendib otse Tabasalu panga serval iidsete kiviaedade vahel iluaeda korrastav Maie, “aga midagi niisugust noorest põlvest küll ei mäleta!“.

Rohkem hakkas Maie sõnul vetikate vohamise märke rannavette ilmuma kusagil 60ndatel aastatel, sinivetikatest kuulis ta esmakordselt vist 10-15 aastat tagasi. „Aga eks ta rohkem selline uuema aja looduse haigus ole, umbes nagu inimesel allergia,“ arvab Maie.

Tilgu külast pärit Tammaru-papi, kes 1938. aastast kuni viimase ajani siinkandis rannapüüki teinud ja nüüd nagu raudnael igal hommikul kollase Moskvitšiga poe ette kala müüma popsutab, on hoopis lakoonilisem.

„Kes siis niisugust asja mäletab, et säärase lämbe loodeõhu tuulega randa ajab!“ muigab ta. „Põhjaranna vesi juba 23-24 kraadi soe. No kus sa sellega, see ei ole ju normaalne! Pole ime, et meri nõnda riknema läheb,“ räägib ta kundedele lesta ja räime kaaludes.

Läänemere elustikku uurivad teadlased on väljaütlemistes hoopis kiretumad. Mereinstituudi teadur Urmas Lips nendib, et vetikaõitsengute ulatus on viimasel ajal tõepoolest suurenenud. Viimased suuremad õitsengud olid Eestis aastatel 1983, 1984 ja 1992.

Alates 1999. a on HELCOMi (Läänemere seisundi jälgimise Helsinki koostöökonventsioon) raames tegeldud maailmas unikaalse automatiseeritud vetikaseireprogrammiga: planktoni tihedust mõõdetakse reisiparvlaevadel FinnJet Tallinn-Helsingi ja FinnPartner Helsingi-Travemünde liinil. Nii Soome Mereinstituudi mõõtmised kui 18. juulist pärit Soome Keskkonnaseire veebilehel avaldatud satelliidifoto näitavad kujukalt vetikate koondumist Tallinna ja Eesti põhjaranniku pinnavette.

Pole saladus, et tegemist ei ole üksnes kohaliku probleemiga. Potentsiaalselt kahjulikud vetikaõitsengud on muutumas valulikuks teemaks kogu maailma rannikupiirkondades. Näitena võiks tuua kasvõi Montevideo teadlase Sylvia Bonilla raporti  meie koduse Läänemere vetikaõitsengute peategelase Nodularia spumigena õitsengust 1990. aastal kauge Uruguai kaguranniku madalates laguunides.

Lõunapoolsetes mereandidest toituvates rannikupiirkondades on karploomadesse kogunenud vetikamürkide tõttu surnud terveid traallaevameeskondi.

Ka pahal lapsel mitu nime

Teaduslikus kõnepruugis käibib sinivetikate kohta kaks nimetust. Cyanobacteria viitab nende eeltuumsele olemusele (puudub kõrgematele loomadele omane rakutuum) ja lähedasele sugulusele pärisbakteritega. Cyanphyta aga taimedele omase fotosünteesi olemasolule ning sarnasusele vetikate kloroplastidega, kirjutab algoloog Kalle Olli Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia instituudist. 

Seega võib väita, et sinivetikad on justkui bakterite ja algeliste vetiktaimede vahevorm, väga arhailist päritolu elusorganism, kelle iga mõõdame vähemalt 3,5 miljardi aastaga. Viimasel ajal ei pea astrofüüsikud võimatuks ka sinivetikate planeetidevahelisi rändamisi kosmilistel „kanderakettidel“ (komeedid, boliidid, meteoreiidid), ehkki nende kindla toimumise kohta puuduvad esialgu piisavalt tõsiseltvõetavad faktid.

Huvitavaks sinivetikate omadus on paksenenud rakumoodustiste – heterotsüstide – olemasolu, mis annab neile võime siduda gaasilist õhulämmastikku. Niisugust unikaalset võimet ei kohta looduses kuigi sageli. Meil evivad seda kõik kolm Soome lahes õitsenguid põhjustavat vetikaliiki: Nodularia spumigenaAphanizomenon flos-aquae ja Anabaena flos-aquae.

Gaasilise lämmastiku sidumise võime on eluslooduse üldises masinavärgis üsna erakordne nähtus. Enamik taimede ja loomade elutegevuseks vajalikust lämmastikust saadakse nitraatide ja ammoniaagi näol pinnasest surnud elusorganismide lagunemisel.

Lagunemisprotsessile on aga omane teatud looduslik kiirus ja nii ei teki normaalsetes looduslikes oludes mingeid lämmastiku ülejääke toiduahela mõne lüli ebaloomulike vohamiste soodustamiseks. Lilled ja elukad võilillest vareseni peavad lihtsalt ootama, kuni kõdunemisel vabanev lämmastik nendeni jõuab.  Vaesuse ja surma palge ees on kõik elusolendid võrdsed.

Aga Läänemeres, nagu ka ülejäänud linnastuvas keskkonnas pole see enam nii. Seoses paisuva elanikkonna ja siinses veehaardes elava 70 miljoni inimese tegevusega merevesi eutrofeerub – rikastub majanduskasvu seedimata jääkidega.

Arvutused näitavad, et ainuüksi Eesti valgalalt Läänemerre kogunenud pinnaveest moodustab kolm-neli protsenti linnade ja tööstusettevõtete kanalisatsioonivesi.

Kui võtame arvesse sealtkaudu aineringesse siseneva lämmastiku (Eestis 6300 tonni aastas) ning soojadel suvedel pidurduva veekihtide loomuliku ringluse, siis olemegi Läänemere madalast ning vähese läbivooluga akvatooriumist konstrueerinud sinivetikatele õdusa ettevõtlusinkubaatori, kus puuduvad loomulikud pidurid.

See paari mikroni suuruste elukate seltskond on neetult ettevõtlik. Sinivetikad Anabaena ja Aphanizomenon toodavad alkaloidseid närvimürke anatoksiini ja saksitoksiini, mis limustes ladestudes põhjustavad mereandidele orienteeritud köögiga maades PSP nime all tuntud mürgistust. Läänemere tänavune „õitseja“ Nodularia toodab aga nodulariini, mis võib põhjustada allergaid ja nahaärritusi.

Keskkond pole lavakujundus

Sinivetika suvised õitsengud Läänemeres ning muude vetikaliikide vohamised teistes Veekera meredes illustreerivad seega otseselt inimkonna enda arenguprotsesse. Olukorras, kus populatsiooni kasvult on korraga eemaldatud pidurdavad ja kainestavad tegurid, võib see viia lühiajaliste massõitsengute ja eufooriani, ent ka neile vältimatult järgnevate šokkide ja depressioonini.

Jääb vaid loota, et vetikaõitsengute järel randadele ladestuv haisev ning õline orgaanikamass on meile piisav hoiatus mustade stsenaariumide käikumineku eest. Tsiteerides klassik Marshall McLuhanit: „Ruumilaevas Maa pole reisijaid – siin kuuluvad kõik meeskonda.“