Tuletornide maagia

Vanimad meremärgid Läänemere randades olid lõkked rannajoonel. Keskajal hakati püstitama spetsiaalseid ehitisi, tulepaake. Tulepaagi tipus asus metallkorv, milles põletati puid ja süsi. Selline tulepaak oli Falsterbos Rootsis juba 1229. aastal. Sarnased tuled (ehituselt vinnaga kaevu meenutavad) olid ka Ruhnu ja Sõrve esimesed tulepaagid 17. sajandil.

Kõpu majakas Hiiumaal, üks vanimaid tuletorne Läänemere aladel, püstitati Hansaliidu ülesandel 1504-1538.

Optika edenemine 18. sajandi lõpul tõi kaasa tuletorniseadmestiku tormilise arengu. 1822. aastal leiutas Augustin Fresnel paljudest klaasprismadest koosneva läätse.

1906 leiutas Gustav Dalen plinkiva, atsetüleenil töötava valgusallika. Hiljem täiustas ta oma leiutist, jõudes lõpuks töökindla, automaatselt päikeseloojangust koiduvalguseni töötava majakalambini, mille eest ta sai 1912 Nobeli füüsikapreemia.

Aastasadu on tuletornid olnud mehitatud. Valguseandja pidi olema piinlikult puhas, seda pidi iga päev hooldama. Majakavahi lisakohustuste hulka kuulus tulekütuse kohaletoimetamine ning ehitiste korrashoid. Majakavaht vastutas ka udusignaalide andmise eest, teostas ilmavaatlusi ning oli peamisi osalejaid merel otsimis- ning päästetöödel.

Majakavahtidele ja nende peredele oli eraldatud tingimustes elamine üksildane ja ohtlikki. Siiski kujunesid välja terved tuletornide järelvaatajate dünastiad.

Nüüdisajal on tuletornides kasutusel ka päikeseenergia ja radioaktiivsed isotoobid. Valgusallikaid lülitavad sisse fotoelemendid. 1995 rakendusid uued valgustuspõhimõtteid Eestis.

Enamik navigatsioonimärke töötab automaatrežiimil ning neis puuduvad majakavahid. Üsna paljud tuletornid lagunevad karmide meretingimuste ja korrapäratu hoolduse tõttu.

Norras on praegu kaitse all 83 tuletorni, Rootsis rahvuslike mälestistena arvel 24 tuletorni, lähiajal on neid lisandumas veelgi, siis saab neid kokku 73. Soome mereadministratsiooni halduses on 49 majakat, mille kaitse vajadus on praegu selgitamisel. Eestis on kaitse all 31 tuletorni.

Mõnedes riikides on ajaloomälestistest majakate kaitse rahastamine tagatud seaduse jõuga. Paljud Läänemere äärsed tuletornid, mis enam ei tööta või töötavad automaatselt, on leidnud rakenduse kui muuseumid, restoranid, konverentsikeskused, meelelahutussadamad või kui teaduskeskused lindude elu uurimiseks.

Uute rakendusvõimaluste rahastamise kaudu saab ühtlasi investeerida majakahoonete hooldusse.

Sama on sündimas ka Eestis. Kõpu tuletorn oma ekspositsiooniga on Hiiumaa külastatavaim turismiobjekt.

Loodetavasti on Suurupi, Keri, Mohni, Laidunina, Sõrve lähitulevikus midagi enamat kui navigatsioonimärgi asukohta tähistavad kohanimed merekaardil ja lootsiraamatus.                    

Meie tuntuim tuletornide uurija Armas Luige (1910-1991) kirjutas: “Tuletorn on veel tänapäevalgi võlusõnaks... Tuletorn heidab ööpimeduses saladuslikke, justkui maagilise jõu läkitatud valgusvihke üle mere ja ranna...”

Olen käinud sumedal augustiööl Vilsandi, Eesti läänepoolseima tuletorni valgel ujumas. Ümberringi pilkane pimedus ja eespool sadu miile Läänemerd. Jah, tõesti, maagia toimib.

Tiit Einberg,

Meremuuseumi haldusdirektor

* * *

Film majakavahtidest

Elu meie ümber muutub kiiremini kui meie sees. Vahel avastad ootamatult, et paljud asjad, mida hinges kannad, on tegelikult väljaspool sind juba lõppenud.

Minuni jõudis kunagi suure hilinemisega teadmine, et meil ei ole enam metsavahte, meil ei ole enam maavelskreid. Ma ei teagi täpselt, keda meil veel enam ei ole. Ja nüüd hakkab lähenema aeg, kus meil ei ole enam tuletornivahte.

Metsavaht ja majakavaht on need, kelleks ma lapsepõlves tahtsin saada. Usun, et mitte mina üksi. Need ametid sümboliseerivad minu jaoks mingeid põhiväärtusi. Aga võib ju püüda mõista, et sümbolite peale pole mõtet raha kulutada.

Riho Västriku, Arko Oki ja Mart Jüssi eestvõtmisel käivitasime filmiprojekti "Majakavahid - kaduv rahvas". Tahame portreteerida veel töötavaid majakavahte ja jälgida seda valulist koondamisprotsessi.

Minu jaoks on majakas ilma majakavahita nagu kirik ilma kirikuõpetajata. Mere poolt vaadates jääb ära nähtamatu side kapteni ja tuletorni juures askeldava inimhinge vahel.

Mitusada aastat vanad paekivist (elavad ja hingavad) majakad jäävad ilma oma kaaslasest, oma sõbrast. Tuleb automaatika.

Jaan Tätte, Vilsandi elanik

* * *

Unistus oma majakast

Vaevalt leidub mõni kunstnikust või luuletajast kaunishing, kes poleks oma loomingus majakat sümbolina kasutanud. Usk, lootus, igatsus.

Üks tubli majakas seisab kivisel rannaribal sama vankumatult ja kindlalt kui ühe jalaga vapper tinasõdur. Tal on oma lugu jutustada. Parematest ja halvematest aegadest. Hiilgusest ja viletsusest. Valgetest laevadest ja lapitud kaluripaatidest.

Armastus majaka ja mere vahel. Tormine ja leegitsev. Igavene.

Võibolla ei saa ma päris oma majakat mitte kunagi, kuid mõte sellest on liiga ilus, et unustada.

Pelgupaik “elevandiluust” tornikesse, mille lävel naeratab kibuvits oma okkalist naeratust, kuhu kajakas üritab kostile pääseda ja kuldkala täidab kolm soovi. “Rapuntsel, Rapuntsel, lase oma juuksed alla.”

Mõtelda on mõnus, naiivitar.

Ja head inimesed, palun andke välja Eesti mõisate ja kirikute kõrvale ka raamat “Eesti majakad”.

Aila Utsu,

ajakirja Pere ja kodu kujundaja

* * *

Kõpu tuli

Mis need majakad üldse on? Pisut eripärased hooned. Hoonetest rääkimine ei tekita minus erilisi emotsioone, aga majakatest rääkimine liigutab midagi.

Majakad on vahest ainukesed hooned peale paari maja, mida olen saanud oma koduks nimetada, mis on mulle tõeliselt korda läinud, mille nägemist olen südames oodanud.

Maa- ja mereinimestel on majakatesse vististi pisut erinev suhe. Maainimesele rõdu ja punase laternaruumiga valge neljatahuline tugipiilaritega kivitorn, mereinimesele LFl (2) W 10s valge koguplinktuli perioodiga 10 sekundit – Kõpu, seda majakat, seda tuld ma olen oodanud.

Majakad kaotavad tähendust maa- ja meremärkidena. Elu ei keerle majakate ümber ning satelliitside lihtsustab navigeerimist.

Kahju. Mitte et see uus ilm, mis majakatest kipub mööda käima, oleks kehv. Millegipärast usun, et see elu sellal, kui majakavahte ei pidanud näppudel üles lugema, sobiks mulle paremini.

Tiit Riisalo,

Lennuki teine tüürimees

* * *

Keri gaasivalgus

Keri on üks vanematest tuletornidest Soome lahes. Rahva seletuse järele olnud siin juba Rootsi ajal paak, mida valgustatud põleva tuleriidaga.

Praegu põleb paagi tulevärk petrooleumi gaasi abil, andes valguse, mis paistab 10-11 penikoorma peale. Kuid mõned aastad tagasi valgustati Keri paaki looduslise gaasiga, mis tungis välja sügavusest.

Gaasivalgustus oli paagis 1907-1912 juunikuuni. 1912. juunikuus kostus esiteks maa alt kõminat ja mürtsusid, mille järel hakkas välja ajama savisegust muda, vähemaid kiva jne., tulles sügavusest nii suure jõuga, et purustas gaasi raudtoru.

Inimesed kohkusid ja ei teinud midagi gaasitorude parandamiseks ning lasid maasisese toru täiesti ummistuda. Sest ajast peale mindi jälle petrooleumi valgustusele.

Gustav Vilbaste, “Kodumaal rännates” III, 1924.

***

Tuletorn kui filmistaar

Kahekümnendate aastate “ilusa Eesti” vaatefilmides pidas kaamera majakatel ikka pausi. Eesti Kultuurfilmi operaator Konstantin Märska võttis poeetilis-realistlikult oma “Vaateid Osmussaarelt” (1937). Nõukoguliku soustiga käis sealsest majakast üle Semjon Shkolnikov (”Osmussaar”, 1971).

Randlase filmides majakast ei pääse. Näeme seda nii Jüri Müüri “Ühe küla meestes (1961) kui Arvo Kruusemendi “Karges meres” (1981). Uuel iseseisvusajal märkame lausa kiindumust majakatesse. Majakavahtidest abielupaar tegutseb traagilistes lühifilmides “Ankur” (1992, Peeter Simm, siin on majakast teadlikult tehtud fallos), ja “Majakas” (Toomas Sula, 2001). Peeter Simmi “Aidas” (1999) ronib muhameedlane ennast majakatippu tapma. Majakatipust allahüppamisega lõpeb Sulev Keeduse värske mängufilm “Somnambuul” (2003).

Tuletorn kõrvaltegelasena kaunistab paljusid dokumentaale, olgu nendeks siis Mark Soosaare “Kihnu naine” (1974) või “Kihnu mees” (1986) või “Mängutoos Manilaiul” (1984), Ago Vilu Pakri-vaatlus “Roostesaared” (1994) või Jaan Tätte “Vilsandi” (1994). Neid filme on kindlasti veel.

Jaan Ruus, filmikriitik

Metsik Hiiumaa rand 

Franz Hoffmanni (1814-1882) olukirjeldus 1884 eesti keeles ilmunud teosest “Randlased”. Ehk tõestisündinud jutt, kuidas Hiiu randröövlid eesotsas Ungru krahvi ehk Suuremõisa härra Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811) meelitavad laeva valetulede abil Näkimadalatele, et see hiljem tühjaks röövida.