ROOTSLASED HOIAVAD TUDENGITE KÕRVU: Märtsis kontrollitakse kõigi esmakursuslaste, sh Sandra kõrvade olukorda, et tuvastada ja ennetada kuulmisprobleeme. (erakogu) erakogu

Teisipäeva õhtuti toimub meil ühiskarjumine
Sandra Sillamaa
(24), Kungliga Musikhögskolan, Rootsi pärimusmuusika interpreedi suund

Keskkooli lõpetasin Viljandis, pärast seda õppisin kaks aastat TÜ Viljandi Kultuuri­akadeemias pärimusmuusikat ning ühe aasta Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Siis saingi aru, kui hea kool see on, ning otsustasin kandideerida. Üheksale kohale kandideeris sada inimest.

Kõige raskem on keelega toime tulla, sest kogu õppetöö toimub rootsi keeles. Ent siin on kõik väga hästi organiseeritud, nii et probleeme pole – tean täpselt oma maikuu tunniplaani ning mis kõige üllatavam, kõik ka toimib nii nagu kalendris kirjas.

Ja veel üks näide tudengite eest hoolitsemisest: märtsis toimub kõikidele esmakursuslastele kõrvade kontroll!

Minu põhiline õppimine on pilli harjutamine. Teen seda koolis. Kool on avatud argipäeviti kell 7–24 ja nädalavahetustel 9–24. Enamikus ainetes on kohustuslik kohalkäimine ja jooksvate ülesannete tegemine, sest eksameid ei ole. Kuna tase on väga kõrge, pean pidevalt tööd tegema, et teistega võrdväärne olla.

Esimese siinoldud nädala teisipäeva õhtul olin rahulikult oma ühikatoas, kui äkki hakkas pihta hirmus kisa. Tuli välja, et see on ühikatraditsioon, et iga teisipäev kell kümme õhtul tehakse aken lahti ja lihtsalt karjutakse, et ennast välja elada. Ja see on ikka päris vali, sest nii teevad umbes tuhat tudengit korraga!

Elan ühiselamulinnakus, kus elab tudengeid eri ülikoolidest üle Stockholmi. Mul on oma tuba ja vannituba ning köök on ühine 12 toa peale.

Minu koridoris elavad tudengid Inglismaalt, Indiast, Hiinast, Malaisiast, Bangladeshist, Prantsusmaalt.

Siia tulles oli üllatav rootslase suhtumine teistesse inimestesse: alati öeldakse kõigepealt hästi. Näiteks kui mängin erialatunnis uut lugu ja on kuulda, et see ei kõla hästi, ütleb õppejõud “see oli väga hea”, ja natukese aja pärast, et “aga seda võiks proovida ka nii teha”. Mulle meeldib selline suhtumine, kus ei lööda kohe jalust ega tekitata ebakindlust.

Elu on siin väga kallis ning ilma stipendiumideta ei saaks hakkama. Lisaks Archimedesele on minu õpinguid toetanud Eesti Esitajate Liit, Eesti Kultuurkapital ning vanemad.

Tulevikus soovin saavutada vabaduse oma instrumendil, et saaksin öelda muusikaga seda, mida tahan, ilma et tekiks tehnilisi piire. Lisaks soovin viia Eesti pärimusmuusikat laiemale publikule üle maailma. Ja loomulikult tahaksin arendada pärimusmuusika õpetamist Eestis.


Avaaktusel olid kohal kolme riigi välisministrid

IDEAALID ENNE ÜLIKOOLI: Joonasele oli varem Prantsusmaa Sartre’i ja Camus’ kohvikuidüll. (erakogu)
---

Joonas Taras
(19), Sciences Po Paris, rahvusvahelised suhted

Enne ülikooli minekut õppisin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. Töötasin ja elasin eelmisel suvel natuke aega ka Hispaanias.

Valisin Prantsusmaa ülikooli Sciences Po, sest seal õpetatakse mulle huvipakkuvaid ained väga tugeval akadeemilisel tasemel ning samal ajal saab õppida nii politoloogiat, ajalugu, majandust, õigusteadust kui keeli.

Siia on alati olnud väga suur konkurss. Minul läks kõik õnneks ja lõpuks tundus, et oli lihtne sisse saada. Samas tean õpilasi, kes pärast keskkooli lõpetamist käivad aasta-kaks sisseastumiste ettevalmistusklassis.

Ülikooliga kohanesin kiiresti ja erilist “šokki” küll polnud. Et esimesel semestril oli enamik kursusi inglise keeles, polnud õnneks keelebarjääri. Küll aga eristuvad seda paremini prantsuskeelsed tunnid; esimeses ELi naabrus- ja geopoliitika loengus oli tükk tegemist, et Ukraina gaasi ekspordi- ja impordinumbritega järge pidada... hiljem sain aru, et peaasi on järeldusest aru saada.

Iga nädal korraldatakse koolis konverents-debatte, kus esinevad tunnustatud analüütikud ja poliitikud. Näiteks avaaktusel esinesid Briti, Prantsuse ja Rootsi välisministrid ettekannetega kliima soojenemisest ja Kopenhaageni konverentsist. Külma sõja kursust käib andmas Princetoni professor ­Piotr ­Kocicki ja rahvusvaheliste suhete ajalugu Briti ajaloolane Robert Boyce.

Samas ei ole nende loengutest näiteks Eesti tööturule sisenedes mingit kasu, kui nad pole arendanud mu mõtlemisvõimet ja intellektuaalset pagasit.

Mu õpiharjumused on üsna veidrad. Teinekord alustan päris hilja asjade ­tegemisega ja siis olen jälle kolme-neljani hommikul üleval. Suvel väitsid prantslased mulle tõsimeeli, et ­siinsetel õpilastel pole isiklikku elu ja neil on meeletu-­meeletu pinge. Sellega harjud aga ajapikku ära ja suudad teha ka muid asju. Meil toimuvad sageli ühised peoõhtud.

Kõige üllatavam oli siia tulles, et paljud prantslased on nii kinnised.

Minu Prantsusmaa oli Sartre’i ja Camus’ kohvikuidüll, kus käib pidev debatt elu põletavamate küsimuste üle. Reaalsuses aga on suur osa prantslasi üsna vaiksed inimesed, kes vajavad avanemiseks aega ning kes kõnnivad tihti tänaval hoolimatu ja väsinud näoga.

Elan ühiselamus, mis asub koolist kümne minuti tee kaugusel. Ainus, mis siin elades teinekord häirib, on, et neljapäeva ja pühapäeva õhtuti teeb kohalik Rodrigo flamenkotunde otse minu akna taga võimlas. Naljakal kombel on mütsud vastu puitpõrandat ja käteplagin juba jõudnud minu mällu salvestuda kui lahutamatu üliõpilaselu osa.

Õpingute rahastamine oli küsimus, mis isegi pärast pika kandideerimisprotsessi läbimist mineku küsimärgi alla seadis. Kuna vanemad töötavad väärikatel, aga mitte põhjatuid väljaminekuid lubavatel ametitel – õpetaja ja arhitekt –, siis Prantsusmaale minekuks pidin ise leidma lisaressursid. Prantsusmaa heaoluühiskonna ja sotsiaalsüsteemi hüved aitavad katta üle poole ühiselamuüürist. Hetkel tulen toime, aga suvel tahan kindlasti tööle minna, et koguda raha järgmiseks õppeaastaks.

Tulevikus tahaksin töötada kuskil, kus saaksin tuua rohkem Euroopat Eestisse ja Eestit Euroopasse. Näiteks mõnes huvitavas välispoliitika mõttekojas, aga miks mitte ka Eesti riigi diplomaatilises korpuses.


Õppemaks on aastas 59 000 krooni

ÜHIKAELU “VÕLUD”: Tihti unustab Merilini ühikas keegi millegipärast panni keset ööd tulele ja 300 magamisriietes noort külmetavad õues, kuni lubatakse uuesti sisse tulla.(erakogu)
---

Merilin Piipuu
(20), University of Essex, sotsioloogia ja politoloogia

Õppisin Tallinna 21. koolis. Sellesse Suurbritannia ülikooli tahtsin minna seepärast, et tundsin, et Eesti elu muutmiseks olen veel liiga vähe maailma näinud.

Esimesel õhtul olin veendunud, et üle aasta ma siin vastu ei pea. Siis aga hakkas meeldima. Alguses ei tahtnud oma toast välja minna, nüüd on raskusi toas püsimisega. Esimesi suuri emotsioone tekitas ülikoolilinnaku suurus, seal elab 4000 tudengit. Ülikool on nagu omaette väike linn. Siin on kõik käe-jala juures – alates pankadest, lõpetades pubidega. Ülikoolis tegutseb 160 huviklubi, mille seas on popimad drum and bass’i ning trambuliini huviklubi.

Üllatasid ka igasugu pisiasjad, näiteks rääkivad liftid või ööpäev läbi avatud tohutu suured kaubanduskeskused. Esimesed arusaamatused tekkisid inglise noorte slängi mõistmisega – ma ei saanud algul nende kellaaja ütlemisest aru ja igaks juhuks panin end tund aega enne väljaminekut valmis. Ja tuletõrjealarmi ajal tuleb kõikidel ühiselamu elanikel välja minna. Tihti unustab keegi millegipärast panni keset ööd tulele ja 300 magamisriietes noort külmetavad õues, kuni uuesti sisse lubatakse.

Elan kõige odavamas ühiselamus, 16korruselises tornis, kus toa kuuüür on 5000 krooni. Igal korrusel elab 16 tudengit. Minu korrusel on kaheksa noort Suurbritanniast ning ülejäänud Hispaaniast, USAst, Rumeeniast, Jaapanist ja Saksamaalt. Nemad on ka minu sõpruskonnaks.

Õppetöö on raske, kuid väga huvitav. Nii loenguid kui seminare andvad õppejõud on väga inspi­reerivad, pakuvad palju alternatiivseid lahendusi.

Sealjuures võib õppejõudu ükspäev kohata BBCs maailma poliitikat analüüsimas, aga juba järgmine päev viskab ta tunnis meiega nalja. Raamatukogus veedetakse aega päeval ja ­ööl, ka nädalavahetustel. Üht esseed kirjutades on laual üle kümne raamatu kindlasti. Väga oluline on ajaplaneerimise oskus ja suurt rõhku pannakse iseseisvale õppimisele, lugemisele.
Raha on küsimus, mis kõige rohkem peavalu valmistab – õppemaks on 59 000 krooni aastas. Kui riided ja mõni toiduaine ongi siin odavamad, siis raha röövivad põhiliselt ühiselamu üür (5000 krooni kuus) ja bussipiletid: paar kilomeetrit bussiga toidupoeni maksab ligi 60 krooni. Igapäevaeluks kulub kuus teine 5000 krooni, nii et iga väiksemagi summa maksmisel mõtlen, kas mul ikka on seda tingimata vaja. Õunad ja muud maiused on igaks päevaks täpselt ära jagatud.
Ühel päeval tahan Eestisse tagasi pöörduda ja pühenduda meie riigi elu ning hariduse arendamisele. 10–15 aasta pärast kujutan ennast ette mõnes väikses koolis lastega tundi pidamas, oma kodus lapsi kasvatamas või nii Eesti kui ka välismaa sõpradega kamina ees “Eesti asja” arutamas.


Pidev magamatus, ajahäda ja stress

REAALNE ELUKOHT: Arseni stuudios, kus ta veedab suurema osa ajast – tavaliselt seni, kuni koristajad tudengid sealt minema ajavad.(erakogu)
---

Arseni Timofejev (19), Glasgow School of Art, School of Architecture, arhitektuur

Olen Tallinnast Mustamäelt. Põhikoolis käisin venekeelses Tallinna Humanitaargümnaasiumis, siis läksin üle Prantsuse Lütseumisse.

Nüüd õpin Suurbritannia ülikoolis Mackintosh School of Architectures, mis on Euroopa üks juhtivaid arhitektuurikoole. Sain sinna pärast üheksat kuud rabelemist sisse. Olin väga õnnelik.

Olen väga rahul ka praegu, kuigi kursus on meie seas tuntud kui architorture (ingl. sõnade mäng, archiTECTURE – arhitektuur, TORTURE – piinamine) ning pidev magamatus, stressis ja ajahädas olek on selle lahutamatu osa. Kuna õppeprogramm meeldib, veedan stuudios ka nädalavahetused – tihtipeale niikaua, kuni koristajad meid sealt minema ajavad. Öösiti tuleb jõuda lugeda ja esseesid kirjutada ning isegi vaheaja täidame arhitektuuri-õppeekskursioonil Berliinis. Aga õppima ma ju sinna läksingi.

Olen kindel, et see haridus annab mulle tulevikus suured eelised: Macis on tugevad traditsioonid, viimase peal tehnoloogiad ning igal reedel peavad külalisloenguid maailma juhtivad arhitektid, insenerid ja skulptorid.

Elan kooli ühiselamus koos viie britiga, kellest pooled on kunstnikud ja pooled arhitektid. Igaühel on oma väike tuba, meie n-ö korteri keskel on köök ja eluruum. Kuue peale on kolm vannituba, mis on eriti mugav, sest arhitektid ja kunstnikud elavad täiesti eri ajarežiimides ning me näeme ainult õhtusöögi ajal. Kokkame kordamööda – nii on odavam, lõbusam ning on põhjust kindlaks kellaajaks koju tulla, muidu vist veedaksime stuudios terved ööd. Ühikas elamine on esimese aasta tähtis osa: sealt saab sõpru, spontaanseid pidusid ning suure kambaga elamise kogemuse. Järgmine aasta rendime nende või teiste sõpradega korteri ise.

Kuigi minu kui ELi liikmesriigi kodaniku õppemaksu maksab kinni Šotimaa, on välismaal õppimine väga kulukas, nii on Archimedese stipendiumist suur abi. Lisaks töötan poole kohaga catering-agentuuris ja vanemad aitavad ka.

Minu tulevikuplaanid on nooruslikult liiga ambitsioonikad, et nendest rääkida. Üldjoontes sisaldavad need rohkelt rahvusvahelist tegutsemist ning loomulikult ka erilist huvi Eesti vastu. Kui kõik läheb plaanipäraselt ka edaspidi, siis küll minust veel kuuleb!


Mõni päev mängin kuus tundi kontrabassi

SIRET MÄNGIB MAAILMAKUULSATE DIRIGENTIDE TAKTIKEPI ALL: Näiteks läinud nädalal mängis Siret orkestris dirigent Sir John Elliot Gardineri käe all Beethoveni viiendat sümfooniat.(erakogu)
---

Siret Lust (19), Guildhall School of Music and Drama, kontrabass
Enne Londonisse tulemist õppisin 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis kontrabassi erialal, mille lõpetasin kevadel cum laude diplomiga.

Kirjutasin oma praegusele õpetajale (Rinat Ibragimov, Londoni Sümfooniaorkestri kontrabassirühma kontsertmeister) 2008. aasta kevadel ja augustikuus tulin esimesse tundi, et näha, kuidas meie koostöö sujub.

Proovisin ka kooli Royal College of Music, kuhu mind samuti vastu võeti, kuid valisin Guildhalli just professor Ibragimovi pärast.

Tänu erialaõpetajale olen saanud oma soololugudega esineda koolis ja koolist väljaspool juba seitsmel kontserdil. Kontrabassi harjutan enamjaolt kooli peamajas või harjutuskompleksis. Ühikas on harjutamine oma toas lubatud, kuid eelistan seda teha kooli klassiruumides, kuna nii on lihtsam keskenduda.

Harjutama peaks iga päev umbes neli tundi, kuid see oleneb sellest, palju energiat jätkub. Mõnel päeval mängin võib-olla ainult 1,5 tundi, aga teisel päeval suudan 6 tundi produktiivset tööd pilliga ära teha.

Elan ühiselamus, mis asub koolist kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel.

See teeb elu palju mugavamaks, transport on Londonis väga kallis ja õnneks ei pea iga päev sellele raha kulutama. Korterit jagame nelja õpilasega. All keldrikorrusel on kooli tudengibaar, kus saab pärast koolipäeva lõõgastuda. Igal reedel toimub seal mõni suurem üritus/pidu.

Elamine ja söök on siin palju kallimad, kui esialgu olin arvestanud, nii et rahaline toimetulek on suhteliselt raske. Sageli ei saa minna kontserdile, kuhu tahaks, ning väljas ei ole samuti võimalik just tihti käia.

Esialgu arvan, et pärast baka­laureusekraadi omandamist sooviksin jätkata magistriõppes. Võib ka juhtuda, et pärast nelja aastat õppimist tuleb rahalistel põhjustel hakata tööd otsima mõnes orkestris. Tulevikus sooviksin kindlasti teha palju kammermuusikat, töötada mõnes väga hea tasemega orkestris. Pikemas perspektiivis tahan Eestisse naasta, et oma teadmised noortele muusikutele edasi anda ning panustada oma mänguga eesti muusikaelusse.


Oxfordi pääseda polnud üldse raske

SEIKLUSED ALGASID JUBA ENNE ESIMEST PÄEVA: Kui Stanislav saabus öösel kell üks Oxfordi, polnud tal isegi ööbimiskohta.(erakogu)
---

Stanislav Zavjalov (18) University of Oxford, Somerville College, füüsika

Olen kogu elu elanud Narvas. Lõpetasin sel aastal Narva Humanitaargümnaasiumi. Füüsika oli minu tulevaseks erialaks juba ammu otsustatud: alates 7. klassist olen sellega kooliväliselt tegelnud, olümpiaadidel käinud ja pidevalt võitnud. Füüsika on nii mitmekülgne ning eriti lahe maailm, kus pidevalt leiab ootamatut!

Tahtsin leida nii hea füüsika õpetamise tasemega kooli kui võimalik.

Seetõttu vaatasin esialgu koole Ameerikast, Inglismaalt ja Moskvast. Kui aga mõtlesin kodus käimise peale ning sellele, kuidas olen end eri riikides reisides tundnud, valisin ikkagi Inglismaa.

Inglismaa ülikoolidest meeldis mulle kõige rohkem Oxford. Miks? Esiteks, Cambridge’is ei õpetata puhast füüsikat: seal saad valida Natural Sciences’i eriala, kus pead samal ajal õppima mitut ainet. Mulle see ei meeldinud, kuna tahtsin ainult füüsikaga tegelda – sellega polnud probleemi Oxfordis. Teiseks, tolleks ajaks oli mul Oxfordis juba ka sõpru.

Sinna pääseda polnud eriti keeruline. Oxfordi kandidaatide valimise süsteem jättis mulje, et nad on huvitatud hea mõtlemisega inimestest.

Pidin esitama sisseastumisavalduse, sooritama füüsika-alase testi, käima Oxfordis intervjuul ning sooritama eksamid keskmiselt 90 punktile.

Õppetöö koosneb mitmest osast: mul on kümme traditsioo­nilist loengut ning seitse tundi praktikume nädalas. Kõige aeganõudvamaks osaks on aga ülesannetelehtede täitmine nädala jooksul läbitud teemadel. Keskmiselt õpin vähemalt kaheksa tundi päevas.

Ülikooli tulles oli meil Freshers’ Week, viis päeva koolieluga tutvumist ning pidutsemist, seejärel algasid kaks tööga eriti hõivatud kuud. Minu meelest on see ainult pluss: kahe kuuga olen ma füüsikast rohkem aru saanud kui viimase paari aasta jooksul!

Omaette seiklus oli Oxfordi saabumine: lennugraafiku tõttu pidin linna saabuma päev enne õppeaasta algust. Üritasin küll majutuse osas varem kolledžiga kokku leppida, kuid ei saanud vastust. Tulin siis niisama linna, astusin bussist maha kell 1 öösel, lootes kas sellele, et kolledžis on minu peale mõeldud, või sellele, et saan ööbida sõprade juures. Kolledži uksed olid lukus, kuid see-eest leidsin noormehed, kes olid mu tuleku üle ülirõõmsad. Nad lasid mu sisse, ajasid administratsiooniga juttu ning aitasid mu kohvrid-kotid tuppa tassida.

Nii tutvusin teise aasta tudengitega ning tundsin omal nahal, kuivõrd patriootilised on kohalikud oma kolledži ning selle inimeste vastu.

Elan ühiselamus, mul on oma tuba. Tualetid, dušš ning köök on igal korrusel ühised, ühel korrusel on 20 inimest.

Kahjuks peab peamine rahaline koormus langema mu vanematele. Samas olen võtnud laenu, saanud ka toetusi SA Archimedeselt, Eesti Haridusfondilt Suurbritannias ja Ülemaailmselt Eesti Kesknõukogult.

Mu peamine eesmärk pole miski muu kui nii rahuldava töö leidmine kui üldse võimalik. Loodetavasti saan ma ka piisavalt raha, et laenudest lahti saada ning tänada vanemaid nende panuse eest. 15 aasta pärast olen ma kas teadur mõne eriti huvitava uurimuse juures või peaspetsialist tehnoloogiaettevõttes. Olen kõik laenud ära maksnud ning ülejäänud raha eest ostnud endale nohikumänguasju ning oma vanematele reise soojadele maadele.


Inglismaal naeratatakse palju rohkem kui Eestis

15 AASTA PÄRAST ON TAAVI TEADLANE: Doktoriõppesse läheb Taavi kas sinnasamma Cambridge’i või mõnda Ühendriikide kooli.(erakogu)
---

Taavi Pungas (19), University of Cambridge, St Catharine’s College, loodusteadused

Enne ülikooli õppisin Tallinna Reaalkoolis. Ülikooli valides ei tahtnud Inglismaast kaugemale minna, sest siit saab vaheaegadel Eestis käia.

Cambridge’i kasuks otsustasin seetõttu, et tegu on loodusteaduste alal maailma parima ülikooliga. Siin alustavad kõik, kes tahavad hiljem keemikuks-füüsikuks-bioloogiks saada, loodusteadlasena ning järgnevate aastate jooksul peab spetsialiseeruma.

Cambridge’is on tudengid jaotatud kolledžite vahel. Lisaks rühmaõppe korraldamisele (1–4 tudengit ja õppejõud) kolledž ka majutab ja toidab oma liikmeid ja üleüldse hoolitseb nende vajaduste eest. Elamistingimused on head, ühiselamu on täiesti kesklinnas, loengutest mõne minuti kaugusel, kõigil on oma tuba.

Õppetöö peale kulub suurem osa igast nädalapäevast (siin kestab töönädal esmaspäevast laupäevani), enamasti alates hommikul üheksast kuni õhtul kuueni, vahel kauem. Loengud ja praktikumid ei võta kuigi kaua, suurem osa ajast kulub iseseisvale tööle.

Cambridge’i on koondunud palju andekaid inimesi, seetõttu on suhtumine õppetöösse väga tõsine ning ka endal on motivatsiooni rohkem pingutada.

Kindlasti on Cambridge’ist tulles lihtsam saada kohta ka mõne maineka ülikooli doktoriõppesse, kas või siit saadava keeleoskuse pärast. Väga oluline on veel see, et harjun tegema suures koguses tööd piiratud aja jooksul – tulevase elu jaoks üliväärtuslik oskus.

Siia tulles raskusi ei olnud, küll olid alguses mõned asjad harjumatud. Näiteks naeratatakse siin palju rohkem kui Eestis.

Rahaasjadest niipalju, et eks tuleb jälgida oma kulusid ja mitte osta ebavajalikke asju. Õppemaks on ligi 58 000 krooni aastas, nagu suuremas osas UK kõrgkoolides. Brittidele maksab riik sellest osa kinni (sõltuvalt vanemate sissetulekust), aga ELi tudengid peavad kõik ise maksma.

Elamisele kulub mul umbes 800–850 naela kuus, s.o üle 15 000 krooni (aga olen Cambridge’is ainult kuus kuud aastas, seega aastas umbes 5000 naela).

Pärast ülikooli kavatsen minna edasi doktoriõppesse, võib-olla Cambridge’i, võib-olla Ühendriikidesse. Kõige olulisemaks pean õnnelikku pereelu. Isikliku arengu mõttes tahan jõuda maailma mõistmiseni laiemalt, selle eesmärgi nimel näengi haridusega vaeva, õpin, mõtlen, otsin seoseid. Tööalaselt on plaanis teha karjääri teaduses.15 aasta pärast tahaksin olla tagasi Eesti teadust edendamas, maailmatasemele viimas. Elu peaks olema õnnelik ja huvitav, nii isiklikus plaanis kui tööalaselt.


Ekspress tänab abi eest sihtasutust Archimedes, kes koostöös eraettevõtjatega rahastab Noore õpetlase stipendiumiga nende seitsme tudengi õpinguid.