Meil on tahe totaalkaitset teostada. Nii kaua, kuni meil ei ole üheseid ja üleüldisi protseduurilisi lähenemisi, on see alles tahe. Tulevikus oleme totaalkaitseks valmis. Meil on koalitsioonipõhine demokraatia ja see on mingil määral raskendanud kokkulepete sündi. Aga sinna me jõuame, sest meil on ees põhjanaabrite kogemus. Seal võttis ka väga palju aega, et jõuda erakondadeüleste põhiprintsiipide kokkuleppimiseni, kus määrati ära, mis on riiklikud huvid ja et need huvid on pühad.

Reeglina tähendab totaalkaitse ka tsiviilstruktuuride kaasamist. Kas kaitseväelastega konsulteeritakse, enne kui mõni tee-ehitus tehakse, et kuidas see kaitseaspektist paistab?

Kindlasti konsulteeritakse, aga iseküsimus, kas piisavalt. See on meie eesmärk, et hakataks konsulteerima. Samas laiapõhjalist riigikaitset praktiseeritakse kaitseliidus väga edukalt, seda põhjusel, et meie liikmeskonnas on kõikvõimalike elualade inimesi.

Olete Ülemiste tunnelist läbi sõitnud. Millist nõu te oleks seal andnud, kuidas seda ehitada?

Ma ei oleks andnud seal mingit nõu, sest ma ei ole teedeinsener. Oma tsiviilerialalt olen ma elektriinsener. Mistõttu, kui keegi küsiks minult nõu energeetika valdkonnas, siis ma annaks: hajutatud energiasüsteemid! Ja Euroopaga sidustatud energiasüsteemid, millel on ka maismaaühendused! Kuna me oleme ühtses energiavõrgustikus Venemaaga, siis isegi sageduste manipuleerimisega on võimalik teatud meie süsteeme rivist välja lüüa.

Kaitseringkondade juhtimine on uue riigikaitse arengukava järgi pandud kaitseliidu õlule, kuid mitmed nimekad kriitikud, sealhulgas kindral Ants Laaneots ja kolonelleitnant Leo Kunnas on osutanud, et te ei pruugi sellega hakkama saada. Kas nad eksivad?

Me räägime kahest eri asjast. Ma olin kindral Laaneotsa meeskonnas üks juhtivaid ohvitsere, kes kaitseringkondi välja töötas. Tean, millest räägime. Praegused ringkonnad ei ole maakaitseringkonnad. Maakaitseringkonnad tähendavad lihtsalt regionaalset juhtimist ja need on sõja või kriisi ajal aktiveeritavad. Need ringkonnad ja ülesanded, mis seal on, ei tule sajaprotsendiliselt kaitseliidule üle. Me ausalt öeldes ei kaldu väga palju kõrvale nendest printsiipidest, mis olid tema 2007. aasta käskkirjaga antud. Mitte ükski plaan ei ela üle aegade. Me lihtsalt korrigeerime seda, teeme uute ülesannete raames muutusi. Kõik debatid ja kriitika on teretulnud.

Mitu kaadrikaitseväelast on hetkel kaitseliidus palgal?

227.

Ja mitu protsenti struktuurist on teil hetkel komplekteerimata?

Null. Kui küsite, kas see on ülesannete täitmiseks piisav, siis ei ole. See on üks võime, millele otsime kompensatsiooni. Oleme alustanud läbirääkimisi reservohvitseridega. Rahuajal saame 227ga hakkama, aga kriisi ajal vajame juba kvalifitseeritud reservjõudu, sõjaajal veelgi rohkem. Oleme endale aru andnud, et seda võiks rohkem olla, aga ressurss on ressurss, me elame suletud süsteemis.

Teile pannakse uued ülesanded ja peate hakkama saama vana koosseisuga?

Tegelikult peame hakkama saama vähendatud koosseisuga - vähemaga, kui oli enne. Enne 2012. aasta 1. septembrit oli meil umbes 40 ohvitseri rohkem, aga haridusreform tegi päris suure korrektiivi. Ohvitseridele hakkasid kehtima uued haridusnõuded ja Kaitseliidus pidid üsna paljud reservi minema. Meie eelis on see, et saame rakendada töötajatena endisi kaadrikaitseväelasi. Minu jaoks pole oluline, kas ta on ohvitser või mitte, minu jaoks on oluline sõjaline ettevalmistus, planeerimisoskus. Nii et 227 pole kogu ressurss, mis mul on, leidub ka lepingulisi.

Olete te öelnud peastaabile, et tegelikult vajate 40 kaadrikaitseväelast rohkem? Planeerimine nõuab ju lisaressurssi.

Võitlus ressursi pärast käib kogu aeg. Ma ei saa öelda, et nad poleks andnud. Kvaliteedihüpe on toimunud. Ka siin, kaitseliidu peastaabis - peastaabi ülem kolonel Ilmar Tamm oli enne NATO küberkaitse keskuse ülem. Balti kaitsekolledžist on tulnud inimesi.

Näiteks teie, kes olite veel äsja kaitsekolledži juht.

Mina ka, aga ka meie väljaõppeosakonna ülem. Kaitseväest on tulnud personaliosakonna ülem ja mõned malevapealikud. Samas pole mul illusioone, et ma saaks minna tänavale ja sealt värvata. Mul on vaja 15-20aastase kogemusega inimesi, kes on head planeerijad, kes mõistavad, mida tähendab ühendrelvaliikide tegevuse planeerimine ja ühendoperatsioonide planeerimine laiapindse riigikaitse mõistes. Kaitseliidul on eelis - meil on väga suur tsiviilkompetents. Meil on tsiviiljuhte, kes on samuti tegelenud planeerimisega. Loomulikult tahaks me rohkem kaadriohvitsere, kellel on kolledži ettevalmistus, aga me oleme suletud süsteemi üks osa. Kui meile tuleb rohkem ja rohkem, siis kusagilt peab see ära voolama.

Kas kaitseliit on läinud rohkem kaitseväega ühte nägu?

Seda ei saa öelda. Kaitsevägi kehtestab meile sõjalised standardid. Kaitseliidu ülesannete spekter on märgatavalt laiem kui kaitseväel. Meid ei saa vaadelda kui pelgalt kaitseväe käepikendust.

Võitlus ressursside pärast käib ka relvastuse osas. Kaitsevägi soetab pisitasa uusi relvasüsteeme. Siiani on tankitõrjes näiteks kasutatud Milaneid, nüüd muretsetakse uued süsteemid. Kas peatselt antakse Milanid kaitseliidule?

Kunagi võib juhtuda, aga kui me räägime kaitseliidu sõjalistest ülesannetest, siis ei tasu luua illusioone, et tuleb soomusmanöövervõime. Kaitseliit on oma ülesehituselt kergejalavägi. Meil on teatud tankitõrjevõime. Milani eksperte on mitmes malevas. Tegelikult oleme me saanud juba relvadest kaartuletoetust juurde. Kauaoodatud miinipildujad on käes.

Kaitseväe arengukava osutab, et reageerimiskiirus vajab parandamist. Mis sellel siis viga on ja mida teha tuleb?

Oluline on inimeste motiveerimine. See eeldab väga haritud ja erudeeritud juhte, keda kaitseliitlased kuulavad. Sinna tuleb rõhk panna. Olen näinud, et tunnetatava ohu korral kasvab reageerimiskiirus hüppeliselt.

Mida mõtlete kaitseliitlaste motiveerimise all?

Kaitseliitlane tuleb välja oma vabast ajast. Ei ole midagi hullemat kui see, et tema vaba aega ei kasutata efektiivselt. Tuuakse ta näiteks metsa ja istub kolm päeva tegevusetult kaevikus. Me saa anda aina üht ja sama ülesannet staažikatele olijatele, sest neil läheb igavaks. Peame neile tegema head väljaõppeprogrammid.

Muiste, kui välismaised vaatlejad siia tulid, panid nad kohe tähele, et kaitseliitlased olid hästi habetunud, eriti võrreldes näiteks Briti territoriaalarmeega. Kas kaitseliitlased on täna samasugused habemikud või on lõuad silenenud?

Aga mis teil habemete vastu on? Briti eriüksus SAS on väga habetunud, et teatud ühiskondades mitte silma paista. Kui kaitseliitlane tuleb oma vabast tahtest, siis las tal olla habemes pats. Sõja ajal, uskuge mind, habe kaob. Esiteks on ta ebamugav, teiseks võib see võtta tuld, kolmandaks jääda millegi vahele või võib vaenlane sellest kinni haarata. Gaasimask ei sulgu habemega tihedalt ja kui Briti merejalaväe väljaõppes käisin, siis seal öeldi, et kui te olete väga väsinud ja ajate habeme ära, siis pärast seda olete kohe värske.


Eluloolist

■Brigaadikindral Meelis Kiili

■Sündinud 20. märtsil 1965

■Õppinud Balti kaitsekolledžis, NATO Rooma kaitsekolledžis ja USA maaväe kolledžis. Hariduselt elektriinsener.

■Teeninud kaitseliidu Lääne-Viru maleva instruktori ja staabiülemana, Balti pataljoni Eesti kontingendi väljaõppeohvitserina, Rahuoperatsioonide Keskuse ülemana ning NATO Northwoodi peakorteri staabiohvitserina. Samuti maaväe staabiülemana ja kaitsejõudude peastaabis ülema asetäitjana, Eesti kaitseatašeena Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning Balti Kaitsekolledži ülemana.

■Alates 2012. aastast on Kiili kaitseliidu ülem.

riigikaitse.ee