TULEVIKUTÄHED: Vastassuunas liikuv Metsakutsu
MC Metsakutsu – päris nimi Rainer Olbri, päris vanus 17 – vanaema on Eesti inglise ja prantsuse buldogide ja mopside tõuklubi liige. Seeläbi on Metsakutsu ümber terve elu palju koeri olnud.
Kõige rohkem on Metsakutsu perel korraga kodus olnud 16 koera. Noormehe vanaisa kahtles kunagi, et ei tea kas see poiss üldse õpibki kahel jalal käima – koerad ümberringi olid kõik neljal jalal ja äkki poiss jääb ka käpukile.
Metsakutsu muidugi õppis kahel jalal käima. Ta õppis ka inimkeeles rääkima. Ja isegi räppima.
Esimesed riimid kirjutas Metsakutsu juba algklassides. Pärast Cool D kuulmist mõtles poisiklutt, et ropendamine on eriliselt võimas ja pani koos klassivennaga Caatrilt laenatud muusika peale nii uhkeid roppusi kui vähegi jaksas.
Just lõppenud aastal vuristas Metsakutsu vilksamisi riime kahel heliplaadil: kogumikul “Volüüm 2” ja külalisena Toe Tagi albumipalas “Värsiarhitektuur”. Just alanud aastal peaks ilmuma Metsakutsu sooloalbum. Välja annab selle plaadifirma, kes veel oma nime, partnereid ja plaane ei soovi avalikustada.
Pelgulinna Gümnaasiumi 11. klassi õpilane ise muusikat – biite, nagu öeldakse hip-hopis – konstrueerima ei kipu. Tema osa on riimid. Neid armastab ta kirjutada öösiti. Kuni varaste hommikutundideni.
Muusikat tekstide alla ootab Metsakutsu sõbralt Siim Kasemaalt, Critikalilt ja eriti Paul Ojalt, keda nimetab Eesti parimaks produtsendiks (Paul Oja produtseeritud on Toe Tagi “Legendaarne”). Sümpaatia on vastastikune - Paul ütleb Metsakutsu kohta: “Andekas räpimees. Hea häälematerjal, kena flow ja oma arvamus. Rohkem vist polegi vaja.”
„Ma tahan, et mu albumil oleks võimalikult palju erineva meeleoluga lugusid,” räägib Metsakutsu. “Ja tahan, et seal peal ei oleks ühtki roppu sõna! Hoiaks üldse kurjadest sõnumitest eemale. Mul on selline põhimõtte ja olen vähi tähtkujust, et liigun kõigele tagurpidi vastu. Et kui kõik ropendavad, siis mina lähen mitteropendamise teed.
Ja mul oli väga ebameeldiv, kui esinesin Parlamendi klubis Miss TTÜ valimisel: ümber on hästi palju inimesi, kes sind kuulavad, ja mina ropendan! Väga imelik oli ropendada. Samas, eraelus pole ropendamisega mingeid probleeme.”
Metsakutsu kuulub 12-liikmelisse hip-hop-rühmitusse ETVKORK (lühendatud “Eriti Tegijad Vennad Kõik On Raudselt Korras”). Peale tema on seal veel üks MC. Ülejäänud on graffitimehed. Nad on korraldanud võistlusi, osalenud neil, teinud seinu, käinud ilusamaks maalimas üht Riia tunnelit. “Kõik Eesti suurimad tegijad, peale Jani (Jan Tomson – toim.), on koos,” ütleb Metsakutsu. Kunstikooli õpilasena joonistab ta ka ise päevast päeva graffitit, aga need jäävad vaid paberile.
Mõned aastad tagasi kuulus Metsakutsu rühmitusse GCP Kings (Grand City Pelgu Kings). See oli siis, kui ta räppimise tõsisemalt käsile võttis. Aga ta pakkis selles kambas oma asjad ja tuli tulema, sest ülejäänud jõugu iidolid – Ameerika gängsterid – ei olnud tema iidolid, ja ülejäänud jõugu tekstid, ei sobinud tema omadega.
“Ma tahtsin positiivsematest asjadest rääkida,” teatab Metsakutsu.
“Tahtsin rääkida sellest, mis on, mitte sellest, mida tegelikult ei
ole.”
Mis siis on?
“Kõige rohkem paelub ikka see, millega elu kõige rohkem kokku puutub: tüdrukud, theh-heh-heh!,” naerab Metsakutsu. “Aga, põhimõtteliselt, kõige suuremad tekstid tulevad tegelikult siis, kui mul kurb tuju on. Siis on aega hullult mõelda. Niimoodi ei saa ma kirjutada, et ou kuule, homseks on teksti vaja, tee ära. Kirjutan, siis kui tuleb. Näiteks sellest kuidas ma kooli jalutan, mida siis näen.
Parema meelega annaks hoopis luulealbumeid välja. Kirjutada on mõnusam kui räppida. Aga ainult luuletustena ei jõuaks mu tekstid nii paljude inimesteni. Muusika paelub inimesi rohkem.”
