TULEVIKUTÄHT: Kosmosekangelanna Liisi Eesmaa
Liisi Eesmaa on Tartu preili, kes tuhises oma lennundusteemalise kollektsiooniga kohalikku moetaevasse SuperNooval 2003, kus ta pani noorema kategooria igal juhul kinni. Tänaseks on Tallinn Liisi kogu täiega endasse imenud – teda võib pidevalt näha kõikvõimalikel seltsiüritustel oma silmipimestavalt sünteetiliste stilistikatega laineid löömas (näiteks on tal üks eriti hull kott, mis on hiiglasliku ketsi-kujuline ja mida siis kõik näpivad) ning viimasel ERKI showl ja BonBonnis näitas ta oma kosmilist kollektsiooni “Supervõimete piiril”. Kuigi Liisi õpib Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas esimesel kursusel, öeldakse tema asjade kohta juba “tüüpiline liisieesmaa”. See näitab eelkõige seda kui jõuline on looja visioon. Ning selles osas on Liisil volüüm põhjas. Maailma, mida ta iga kollektsiooniga taaselustab on välja astunud koomiksitest ja “Interstella 5555” animatsioonidest – sünteetilised materjalid, käredad värvid, lennukad keebid, suured parukad ja mingid metallkulinad kõhu peal. Ma tegelikultt tean küll päris paljusid inimesi, kelle arvates Liisi asjad on võimatult robustsed ja liiga vänged. Nende arvates tegeleb Liisi veiderdava butafooriaga. Ok, mingi juuspeene koloriiditaju ja uskumatute lõigetega ei ole ta rõivastel kuigipalju pistmist, kuid neis on midagi palju olulisemat – powerit. Tüdrukul on siht silme ees ja veidi hullunud säde silmis taasloob ta oma ideaalmaailma. Oleks ometi mõni režissöör, kes tahaks teha mingit sci-fi filmi kosmosekangelastest, siis Liisi asjad saaks särada oma päriskeskkonnas.
Miks sa oma viimase kollektsiooniga panid lavale ka ühe valge puudli?
“Tegelikult tahtsin ma alguses kolme valget luike. Siis vahetasin nad mõttes puudlite vastu ning lõpuks sain vaid ühe, kuid eriti uhke – kutsun teda prints Rondoks.”
Mida sa imetled?
“Mulle meeldib kõik sürr ja ülevõlli haige värk. Igasugune superkangelaste teema. Bravuur ja muidugi kitš… Ja no mulle peale vaadates vist on juba selge, et 80ndad ja second-handid on minu teema.”
Liisi, on see edevus, mis sind igas oma kollektsioonis ka modellina lavale ajab?
“Ma elan niikuinii teises – minu – reaalsuses. Olen superkangelane oma muinasjutust. Ma arvan, et ma suudan selles elemendis olla laval loomulik ja saan vähemalt pihta, milles värk on. Ja tegelt mind lava tõmbab ka - olen tegelenud varem päris palju rühmvõimlemisega.”
Millest selline kirg sünteetika vastu? Kõik värvid ja materjalid on sul alati nii butafoorsed ja kärtsud…
“Raske on lihtsalt vastu panna. Kõik peab olema raju. Mulle endale meeldib ju ka selliseid asju kanda – peol käin ju eriti hullult riides?” P>
Elu ilusaim hetk?
“Käisime Wimbeldonis mingil peol, mis osutus jube igavaks. Mõtlesime siis sõbrannaga, et läheme öösse seiklema. Siis sadama tollipunkti lähedalt leidsime ühe Citymarketi ostukäru ja hakkasime joogise peaga kihutama – üks kärus ja teine hoogu lükkamas. Kuni Maarjamäe memoriaalini välja. Seal arutasime elu ja asju kuni päike hakkas tõusma. Hommikune siluett, sörkjooksjad, kajakad ja mina ostukärus. See oli küll jube hea hetk!”
