TULEVIKUTÄHT: Mütsiviiruse levitaja
Tatjana Kozlova on üks hetkel eesti muusikat valitsevatest noortest, andekatest, elujõulistest ja edukatest naisheliloojatest. Juunis 2004 võitis tema teos “Made of Hot Glass” rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis noortekategoorias III koha. Kolmel põhjusel ei pruugi Tanja teha aastal 2005 “suurt rahvusvahelist läbimurret”, küll aga peaks tema tegevus tippima jälgi eesti kultuuriellu. Esimene põhjus on see, et “rahvusvahelisele areenile” jõudmine ei sõltu sageli heliloojast endast. Teiseks, see eeldab heatasemeliste salvestuste olemasolu ja neid Tanjal praegu taskust võtta ei ole, ka kevadel 2004 esiettekandele jõudnud esimene sümfooniline teos “Karje vari” pole veel plaadile jõudnud. Ja kolmandaks, spetsiaalselt rahvusvahelistele konkurssidele Tanja ei kirjuta, sest ta tahab vaadata tõtt inimesega, kes tema muusikat esitama hakkab. Selle asemel eelistab ta pigem tegelda mütsiepideemia levitamisega – ta on juba hulga kolleege ja õpetajaid omakootud peakatetega vennaskonnaks stiliseerinud.
Tanja on sündinud aastal 1977 Kaliningradis. Pidi sündima Narvas, aga tema lapseootel ema tabas kange rännuhimu. Kaliningradis kukkus noor daam trollist välja ega jõudnud tagasi kodulinna sünnitama. Tallinna tuli Tanja aastal 1995 ja siin on tal olnud väga esinduslik õpetajate nimekiri: muusikakoolis Toivo Tulev, muusikaakadeemias Jaan Rääts ja Helena Tulve. Vahepeal õppis ta Itaalias, hetkel jätkab Helena juures magistrantuuris.
Vähemalt kahte Tanja tööd tasub lähiajal uudishimuga oodata. Esimene on koorilugu Ilmar Laabani tekstile, mida hakkavad esitama dirigent Risto Joost ning Voces Musicales. Teine tuleb välja eesti muusika päevadel Kinomajas, kaasautoriteks Ülo Krigul ja noorte edukate naisheliloojate esindaja Malle Maltis. See saab olema performance’i moodi kunstitegu lavaliste vaatamisväärsuste, video, elektroonilise ja akustilise muusikaga. Loo allikas on idee kellade keetmisest. Teema võib esimesel hetkel tunduda kohutavalt banaalne – see on aeg. Aga helilooja tegeleb ju “aja kirjutamisega” ja kuna muusika loomise protsessis toimiv aeg ja ettekandel kulgev aeg on väga erinevad, on heliloojal ajaga teistsugune suhe kui muusikat mitte kirjutavatel inimestel. Teos püüab kirjeldada ajataju muutumist jääajast tänapäevani.
