10.10.2008, 00:00
Tüli Aaviksooga tõukas Almanni minekule
Kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann (32) lahkub kohalt novembri keskel. Augu kaevasid talle ilmselt jamad vabadussambaga ja korruptsiooni- kahtlustusega kiri IRLi poliitikule Aivar Reivikule.
Kantsler Almann esitas kaitseminister Jaak Aaviksoole palve omal
soovil lahkumiseks selle nädala algul.
“Lahkumiskuupäevaks on 14. november,” ütles Almann
Ekspressile.
Ta nimetas põhjuseks minekut teisele
tööle – kuhu, seda lubas mees avaldada hiljem.
Kantsleri lahkumisavaldust kinnitas eile ka Aaviksoo. “Töölt
vabastamise otsustab valitsus. Nüüd seisab kaitseministeeriumil ees
ülesanne leida uus kantsler. Kandidaatide otsimisega olen algust
teinud.”
Aaviksoo soov Almannist vabaneda on
koalitsioonipoliitikutele teada olnud. Kantsleri lahkumine omal soovil
tähendab, et vähemalt üks järjekordne plekk ministeeriumi
skandaalidest räsitud fassaadil jääb ära. Almann on nimelt
Tartu ja Georgetowni ülikoolides haritud jurist, kes vallandamise korral
oleks võinud olla kohtus hagejana tülikas vastane. Ilmne, et mehed
jõudsid lahkumise asjus džentelmenide kokkuleppeni.
Nende
vaidlustest ministeeriumi koosolekutel ja turvatud kabinettides on seni
vähe välja imbunud.
Kuid pea iga avalikkuse ette tulnud
olulise teema asjus on Aaviksoo ja Almanni vahelt justkui must kass läbi
jooksnud. Nad ei saanud omavahel läbi ning pidevalt tuli tülisid
kustutada.
Aaviksoo oli juba Tartu Ülikooli rektorina tuntud
kui juht, kes vastuvaidlemist ei salli. Teisalt olid kaitseministeeriumi
tippametnikud harjunud Almanni pehmema juhtimisega. Sageli vahetuvad ministrid
pidid töö laabumiseks pigem kohanema kantsleriga kui vastupidi.
Aaviksoo stiiliga see ei sobinud aga üldse. Ta asus tooma ministeeriumisse
“oma” inimesi – näiteks avalike suhete nõuniku
Riina Vändre – ning kantsleri vabastamine on olnud mõned
viimased kuud ainult aja küsimus.
Arno Almanni poja
tähelend
Lauri Almann sai kaitseministeeriumi
kantsleriks 2004. aasta sügisel, kui Jüri Luige majja toodud
Indrek Kannik lahkus jalgpallisfääridesse. Toona peeti ministeeriumi
õigusnõunikku Almanni perspektiivikaks nooreks juristiks, kelle
aktivasse kirjutati Mart Laari esimese valitsuse kuulsa Iisraeli relvatehingu
“sabade” likvideerimine. Sellest järele jäänud
kohustused lahenesid Eestile üsna soodsalt. Enne kaitseministeeriumi
suundumist oli noormees mitu aastat välisministeeriumis diplomaat. Almanni
viieaastase ametiaja ametliku lõpuni jääb täna vähem
kui aasta.
Jaak Aaviksood on aga tema kolleegid Andrus Ansipi
praeguses valitsuses järjest “tanki pannud”.
Kõigepealt tehti Aaviksoo ülesandeks ära
viia pronkssõdur. Järgmiseks pidi tema vastutama
vabadussõja võidusamba konkursi ja hiljem ehituse eest. Need on
selle valitsuse vaat et kõige vastuolulisemad sammud ja väga
keeruliselt juhitavad protsessid.
Eesti riigikaitse on
jäänud pidevate skandaalide taustal varju. See, et
ministeeriumiametnikud on kuude viisi olnud hõivatud monumentide
mahavõtu ja püstitamisega, pingestas “kamina”
sisesuhteid. Asja ei parandanud seegi, et valitsus ei andnud ka ehituseks
raha, vaid käskis ministeeriumil selle lihtsalt oma eelarvest leida. Raha
pidi hiljem tulema tänavusest lisaeelarvest, mida aga kukkuva majanduse
tõttu ei koostatudki (nüüdseks on ehituseks summad
lõpuks eraldatud valitsuse reservist).
Ühel suurel
koosolekul öelnud Jaak Aaviksoo oma ametnikele võidusammast
kummitanud jamade kohta otse: “Mina selle sambaga lolliks jääda
ei kavatse. Kui keegi lolliks jääb, siis on see
ministeerium.”
Kõlakad Almanni vabastamisest tilkusid
peagi ajakirjandusse nin
g Aaviksoo pidi ministeeriumi rahustama laialisaadetud teatega, et
koostöö sujub.
Tänavu suvel aga on järjest
kerkinud uued tülid. Aaviksoole oli näiteks isiklikult väga
valus, et ministeerium andis Ekspressile välja 2007. aastal korraldatud
vabadussamba konkursi komisjoni tööprotokollid. Seal oli täpselt
näha, kes komisjoni liikmetest eri voorudes mis kavandit toetas.
Neid andmeid ei olnud Aaviksoo, kes ka ise oli komisjoni liige, kavatsenud
rahvale tutvustada.
Ministeeriumis korraldati suhteliselt haruldane
infolekke uuring. Kedagi karistada aga ei olnud põhjust, sest vastava
järelevalve teostanud komisjoni meelest oli tegu seaduse järgi
avaliku infoga. Hoolimata sellest läks Almannile ilmselt kirja
mõtteline miinus, sest kantsler oleks ju pidanud tagama, et
ebasoovitavad andmed ministeeriumist ei välju.
Kahtlustas Reivikut sigaduses
Veel
põhimõttelisem on olnud nn Reiviku skandaal. Päevalehe
ajakirjanikud leidsid ministeeriumi dokumendiregistrist kantsler Almanni kirja
vabadussamba sihtasutuse juhile, kus kantsler pärib Aivar Reivikult
võimaliku huvide konflikti kohta. Juba kevadest peale ringles
poliitikute seas kõlakas, et Reivik kui Volta juht ja osanik tahab
sammast rajavalt Tšehhi firmalt Sans Souci nihverdada tellimust samba
sisevalgustuse projektile. Kui ühes tšehhide dokumendis ilmnes
selle võimaluse kohta konkreetne viide, levisid kuulujutud juba nii
kaugele, et opositsioonipoliitik, Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees
Kadri Simson esitas ministrile ametliku järelepärimise
vastava lepingu asjus. Sellele viitas ka Almann oma kirjas.
Tõenäoliselt üritas kantsler oma kirjaga järjekordset
skandaali kustutada enne lahvatamist. Ühesõnaga, tekitada olukorra,
kus jamale saavad käpa peale mitte reporteritest
“šaakalid”, vaid ministeeriumi inimesed ise.
Reiviku kommentaarid juhtumile olid algul ülimalt põiklevad, ent
hiljem on ta ministeeriumile siiski vastanud, et huvide konflikti toovaid
suhteid Tšehhi firmaga ei ole ega tule. Kui kavas
oligi tellimus Volta suunas juhtida, siis nüüdseks on Sans Souci
otsustanud tellida samba sisevalgustuse ühelt Tšehhi
ettevõttelt.
Simm tõi tohutud
jamad
Ent nagu sellest kõigest polnuks küllalt,
kerkis septembri lõpul kaitseministeeriumis uus murepilv.
Ministeeriumi nõunik, endine NATO salateabe põhihaldaja Herman
Simm võeti kinni riigireetmise kahtlusega. Kui kunagine politseinik
edastas NATO riikide saladusi Venemaale, siis on tegu juba rahvusvahelises
mõõtmes jamaga, mitte kohaliku ehitusprojektiga. Kerkis
küsimus isegi Aaviksoo tagasiastumisest. Samas oli Simm tegutsenud ilmselt
juba mitme varasema ministri ajal.
Toompeal levis taas kõmu,
et kohe tuleb Aaviksoo kantsleri vallandamise paberitega Stenbocki majja. Kuid
see ajastus lisanuks Simmi skandaalile välismeedias tuld ning
võimupoliitikud veensid Aaviksood mitte rabistama. Kaitseminister
leebuski vähemalt ajutiselt, pealegi ei olnud kantsler juhtunu eest otse
vastutav. Vastuluurega tegeleb Eestis seaduse järgi Kapo.
Aaviksoo määras Almanni hoopis juhtima ministeeriumisisest
töörühma, mis teostab Simmi skandaalis sisejuurdlust ja
korraldab koostööd kriminaaluurijatega. Oma järeldused esitab
see komisjon 1. novembriks.
Millised on salajuurdluse ametlikud
tulemused, saavad lugejad teada ilmselt alles mõnest 2083. aasta
või veel hilisemast Eesti Ekspressist.
Teine Almanni
ülesanne enne lahkumist on lõpetada Eesti sõjalise
riigikaitse arenguplaani 2009
-2018 koostamine nii, et see oleks valmis valitsusele esitamiseks.