Tüli Aaviksooga tõukas kantsleri minekule
Kantsler Almann esitas kaitseminister Jaak Aaviksoole palve omal soovil lahkumiseks selle nädala algul.
"Lahkumiskuupäevaks on 14. november," ütles Almann Ekspressile.
Ta nimetas põhjuseks minekut teisele tööle - kuhu, seda lubas mees avaldada hiljem.
Kantsleri lahkumisavaldust kinnitas eile ka Aaviksoo. "Töölt vabastamise otsustab valitsus. Nüüd seisab kaitseministeeriumil ees ülesanne leida uus kantsler. Kandidaatide otsimisega olen algust teinud."
Aaviksoo soov Almannist vabaneda on koalitsioonipoliitikutele teada olnud. Kantsleri lahkumine omal soovil tähendab, et vähemalt üks järjekordne plekk ministeeriumi skandaalidest räsitud fassaadil jääb ära. Almann on nimelt Tartu ja Georgetowni ülikoolides haritud jurist, kes vallandamise korral oleks võinud olla kohtus hagejana tülikas vastane. Ilmne, et mehed jõudsid lahkumise asjus džentelmenide kokkuleppeni.
Nende vaidlustest ministeeriumi koosolekutel ja turvatud kabinettides on seni vähe välja imbunud. Kuid pea iga avalikkuse ette tulnud olulise teema asjus on Aaviksoo ja Almanni vahelt justkui must kass läbi jooksnud. Nad ei saanud omavahel läbi ning pidevalt tuli tülisid kustutada.
Aaviksoo oli juba Tartu Ülikooli rektorina tuntud kui juht, kes vastuvaidlemist ei salli. Teisalt olid kaitseministeeriumi tippametnikud harjunud Almanni pehmema juhtimisega. Sageli vahetuvad ministrid pidid töö laabumiseks pigem kohanema kantsleriga kui vastupidi. Aaviksoo stiiliga see ei sobinud aga üldse. Ta asus tooma ministeeriumisse "oma" inimesi - näiteks avalike suhete nõuniku Riina Vändre - ning kantsleri vabastamine on olnud mõned viimased kuud ainult aja küsimus.
Arno Almanni poja tähelend
Lauri Almann sai kaitseministeeriumi kantsleriks 2004. aasta sügisel, kui Jüri Luige majja toodud Indrek Kannik lahkus jalgpallisfääridesse. Toona peeti ministeeriumi õigusnõunikku Almanni perspektiivikaks nooreks juristiks, kelle aktivasse kirjutati Mart Laari esimese valitsuse kuulsa Iisraeli relvatehingu "sabade" likvideerimine. Sellest järele jäänud kohustused lahenesid Eestile üsna soodsalt. Enne kaitseministeeriumi suundumist oli noormees mitu aastat välisministeeriumis diplomaat. Almanni viieaastase ametiaja ametliku lõpuni jääb täna vähem kui aasta.
Jaak Aaviksood on aga tema kolleegid Andrus Ansipi praeguses valitsuses järjest "tanki pannud". Kõigepealt tehti Aaviksoo ülesandeks ära viia pronkssõdur. Järgmiseks pidi tema vastutama vabadussõja võidusamba konkursi ja hiljem ehituse eest. Need on selle valitsuse vaat et kõige vastuolulisemad sammud ja väga keeruliselt juhitavad protsessid.
Eesti riigikaitse on jäänud pidevate skandaalide taustal varju. See, et ministeeriumiametnikud on kuude viisi olnud hõivatud monumentide mahavõtu ja püstitamisega, pingestas "kamina" sisesuhteid. Asja ei parandanud seegi, et valitsus ei andnud ka ehituseks raha, vaid käskis ministeeriumil selle lihtsalt oma eelarvest leida. Raha pidi hiljem tulema tänavusest lisaeelarvest, mida aga kukkuva majanduse tõttu ei koostatudki (nüüdseks on ehituseks summad lõpuks eraldatud valitsuse reservist).
Ühel suurel koosolekul öelnud Jaak Aaviksoo oma ametnikele võidusammast kummitanud jamade kohta otse: "Mina selle sambaga lolliks jääda ei kavatse. Kui keegi lolliks jääb, siis on see ministeerium."
Kõlakad Almanni vabastamisest tilkusid peagi ajakirjandusse ning Aaviksoo pidi ministeeriumi rahustama laialisaadetud teatega, et koostöö sujub.
Tänavu suvel aga on järjest kerkinud uued tülid. Aaviksoole oli näiteks isiklikult väga valus, et ministeerium andis Ekspressile välja 2007. aastal korraldatud vabadussamba konkursi komisjoni tööprotokollid. Seal oli täpselt näha, kes komisjoni liikmetest eri voorudes mis kavandit toetas. Neid andmeid ei olnud Aaviksoo, kes ka ise oli komisjoni liige, kavatsenud rahvale tutvustada. Ministeeriumis korraldati suhteliselt haruldane infolekke uuring. Kedagi karistada aga ei olnud põhjust, sest vastava järelevalve teostanud komisjoni meelest oli tegu seaduse järgi avaliku infoga. Hoolimata sellest läks Almannile ilmselt kirja mõtteline miinus, sest kantsler oleks ju pidanud tagama, et ebasoovitavad andmed ministeeriumist ei välju.
Kahtlustas Reivikut sigaduses
Veel põhimõttelisem on olnud nn Reiviku skandaal. Päevalehe ajakirjanikud leidsid ministeeriumi dokumendiregistrist kantsler Almanni kirja vabadussamba sihtasutuse juhile, kus kantsler pärib Aivar Reivikult võimaliku huvide konflikti kohta. Juba kevadest peale ringles poliitikute seas kõlakas, et Reivik kui Volta juht ja osanik tahab sammast rajavalt Tšehhi firmalt Sans Souci nihverdada tellimust samba sisevalgustuse projektile. Kui ühes tšehhide dokumendis ilmnes selle võimaluse kohta konkreetne viide, levisid kuulujutud juba nii kaugele, et opositsioonipoliitik, Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Kadri Simson esitas ministrile ametliku järelepärimise vastava lepingu asjus. Sellele viitas ka Almann oma kirjas.
Tõenäoliselt üritas kantsler oma kirjaga järjekordset skandaali kustutada enne lahvatamist. Ühesõnaga, tekitada olukorra, kus jamale saavad käpa peale mitte reporteritest "šaakalid", vaid ministeeriumi inimesed ise.
Reiviku kommentaarid juhtumile olid algul ülimalt põiklevad, ent hiljem on ta ministeeriumile siiski vastanud, et huvide konflikti toovaid suhteid Tšehhi firmaga ei ole ega tule. Kui kavas oligi tellimus Volta suunas juhtida, siis nüüdseks on Sans Souci otsustanud tellida samba sisevalgustuse ühelt Tšehhi ettevõttelt.
Simm tõi tohutud jamad
Ent nagu sellest kõigest polnuks küllalt, kerkis septembri lõpul kaitseministeeriumis uus murepilv. Ministeeriumi nõunik, endine NATO salateabe põhihaldaja Herman Simm võeti kinni riigireetmise kahtlusega. Kui kunagine politseinik edastas NATO riikide saladusi Venemaale, siis on tegu juba rahvusvahelises mõõtmes jamaga, mitte kohaliku ehitusprojektiga. Kerkis küsimus isegi Aaviksoo tagasiastumisest. Samas oli Simm tegutsenud ilmselt juba mitme varasema ministri ajal.
Toompeal levis taas kõmu, et kohe tuleb Aaviksoo kantsleri vallandamise paberitega Stenbocki majja. Kuid see ajastus lisanuks Simmi skandaalile välismeedias tuld ning võimupoliitikud veensid Aaviksood mitte rabistama. Kaitseminister leebuski vähemalt ajutiselt, pealegi ei olnud kantsler juhtunu eest otse vastutav. Vastuluurega tegeleb Eestis seaduse järgi Kapo.
Aaviksoo määras Almanni hoopis juhtima ministeeriumisisest töörühma, mis teostab Simmi skandaalis sisejuurdlust ja korraldab koostööd kriminaaluurijatega. Oma järeldused esitab see komisjon 1. novembriks.
Millised on salajuurdluse ametlikud tulemused, saavad lugejad teada ilmselt alles mõnest 2083. aasta või veel hilisemast Eesti Ekspressist.
Teine Almanni ülesanne enne lahkumist on lõpetada Eesti sõjalise riigikaitse arenguplaani 2009-2018 koostamine nii, et see oleks valmis valitsusele esitamiseks.
